Balti jaama tunnel

Hasso Krull
Vikerkaar 11-12/2002


Balti jaama tunnel
pika varrega igreki kujuline
lage betoon vene ajast
ja valged seinaplaadid

iga plaat täpselt ruudukujuline
ümber kaheksa samasugust plaati
rida ulatab lõpmatusse
ja kaob kuskile käänaku taha

valged siledad ühtlased tühjad
askeetlikud ruudud
ükski pole murenend murdund
ega välja langend

see on nagu lõputu naeratus
hambapasta reklaam, silma-
hammaste rida
suu keele ja huulteta naeratajata

kui tulla rongilt või Kalamajast
juba trepilt tervitab lõõtsahääl
või kitarrimäng kurblik venekeelne laul
toska, daleko, na sever

paar-kolm inimest mütsi ja müntidega
hoiavad seina ligidale
nende laul kõlab selgesti ainult maa all
nad justkui ei märkagi möödujaid

seal kus pikk igrek haruneb kahte
seisab soojema ilmaga juuspeen memm
kui möödun hõikab ta poollaulvalt
“aa-ida-kee”, nagu fa-re-mi

selles harukohas pead otsustama
kumma tee valid, ja see on raske
mõlemad teed viivad maa peale
keegi ei tea mis on nende vahe

linna poolt tulles on asi lihtsam
vaid käänak on pisut ootamatu
kunagi neljateistaastaselt
siin mult pommiti kakskend kopikat

valged siledad ühtlased tühjad
ümber kaheksa samasugust plaati
rida ulatab lõpmatusse
suu keele ja huulteta naeratajata

laupäeva õhtu, jõuan hilja linna
pime, külm, minu ees käib kaabuga mees
koos naisega keda ta rongi pealt ootas
astun trepile, oodates tuttavaid hääli

aga tunnel on tühi ja tumm ja puhas
nagu tohutu kütmata vannituba
siin-seal betooni peal lumevee loike
oi igreki vars paistab veelgi pikem

me kõnnime üksteise selja taga
ega tunne üksteist, tunnel ei ole
ju tundmise koht vaid tundmatuse
ümar üpsilon läheneb, igreki haru

täna tahan ma pöörata vasakule
või paremale, parem on valida vasak
aga haruni jõudes võtta uus suund
või minna just meelega vasakule

hakkan pöörama, inimesed tulevad
ja lähevad, harudest, harudesse
vasakult poolt ilmub üks tüdruk
veidi lohmakalt riides, imelik

vaatan kiirelt otsa, ta on näost valge
nagu kriit või lumi või tunneli plaat
korraga vaarub ja haarab seinast
pilk suunatud mulle või tühjusse

mees kaabuga ehmub ja pöörab pead
jah minagi kaldun nüüd paremale
hetk hiljem see mees vaatab tagasi
minu seljataha, nagu silmadest näen

pööran nüüd ringi, seal ongi tüdruk
tulnud äkki paremasse harusse
liigub ebakindlalt justnagu kutsikas
kes tänaval eksis ega leia kodu

piki paremat haru, piki seinaäärt
tuleb vastu pikk noormees, aeglaselt
nagu kardaks ta iga hetk kukkuda
näost niisama valge nagu kriit või tüdruk

betoon kõmab, mina ei lisa sammu
ega vaata enam tagasi, käsipuu
juba paistab lumesodi ja astmetega
ja tunnelist väljuv taevatrepp

virutab mu otse üles
tühjade võrade lumihalli taeva alla 




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint