Holokausti ideoloogia

Hasso Krull
Eesti Ekspress 21.01.2003


Mäletan, et kui ma kaheksakümnendate aastate lõpul hakkasin huvi tundma Teise maailmasõja järgse juudi kirjanduse vastu, üllatas mind algul “holokausti” mõiste. Ma ei saanud aru, miks polnud seda kunagi kasutatud Nõukogude ideoloogilises keelepruugis, kuigi Suure Isamaasõja kangelaslikkuse ülistamine ja natslike kuritegude manamine olid selles igapäevane asi. Koonduslaagrid, krematooriumid, kõik fashistide mõrtsukatööd olid “nõukogude kodanikele” lausa pealuu sisse tambitud, aga “holokaustist” mitte sõnagi. Ometi ei püüdnud tollane ametlik ideoloogia natside antisemitismi ka kuidagi varjata: “aaria rassi” teooriat kritiseeriti igas ajalookäsitluses.

Veidi hiljem hakkasin taipama, et põhjused olid just nimelt ideoloogilist laadi. “Holokaust” pole ju massimõrva jaoks sugugi loomulik sõna: sellel on tugevalt ideoloogiline ilme, ja tollane valitsev ideoloogia lihtsalt ei saanud teist ideoloogiat enda kõrvale lubada. Euroopa juudi kogukonna sees kasutati seda sõna viisil, mis oli raskesti jäljendatav ja millel olid väga sügavad rahvuslikud ja usulised juured. Väljaspool seisjatele polnud need lõpuni jälgitavad, ja muidugi ei sobinud “holokaust” nõukogude võltsi “internatsionalismiga”, millel oli hoopis teistsugune rahvusideoloogiline taust.

Tõsi, holocaustum on kreekapõhjaline kirikuladina sõna, kuid see puudutab Vana Testamendi teoloogiat ja on seetõttu ka tõsistele juutidele vastuvõetav. Päris täpselt tähendab ta “ohvrilooma jäägitut põletamist” ega ole rituaalses kontekstis negatiivse tähendusega, sest ohver on ju auavaldus kõigekõrgemale. Katoliiklastel on sellest tulnud isegi ülev väljend “teha kõigi oma ihade holokaust”, mis nüüd on küll vist käibelt kadunud. Inimeste tapmist ega rahvaste hävitamist holokaust ei tähendanud. Euroopa juudi kirjanduses sai ta aga Teise maailmasõja järel genotsiidi metafooriks, säilitades seejuures midagi oma kummalisest kaksipidisusest. Seepärast tekibki juudi kirjanikke ja mõtlejaid lugedes tunne, et väljaspool õiget kogukonda ei ole kellelgi täit õigust seda sõna niimoodi tarvitada.

Hiljuti on “holokaust” tugevalt ideoloogilises tähenduses ometi tulnud meedia ja ametivõimude kõnepruuki. Korraga räägitakse meil holokausti “väärtusest”, mida tuleb “tähistada”. Eesti valitsus on juba kehtestanud ametliku tähtpäeva, millal seda hakatakse tegema. Vaidlused käivad vaid selle üle, kas “holokausti” kõrval sobib sellel päeval kõnelda ka muudest genotsiididest või ei. Varasema loiduse taustal oleks selline aktiivsus hämmastav, kui me ei teaks, et uue ideoloogia tõukejõuks on hoopis ühe mõjuvõimsa suurriigi geopoliitilised huvid. Algatus pole ju tulnud meie juudi kogukonnalt, kes oleks samuti võinud sellise ettepaneku teha, aga kindlasti hoopis läbimõeldumalt ja tundlikumalt. Praegu on rahvusvahelised kõnelused suures osas käinud nii-öelda üle Eesti kodanike peade.

See uus holokausti-ideoloogia käib käsikäes terrorismivastase võitluse doktriini ja immuniteedilepingu nõudega, kuigi neil pealtnäha ei ole omavahelist seost. Olukord on seda kummalisem, et Euroopa “holokaust” on üks väheseid uusaja genotsiide, mis ebamugavalt ei riiva ameerika konservatiivide enesetunnet. Teise maailmasõja ajal polnud angloameerika maailm küll eriti juudisõbralik, kuid Euroopa juutide jaoks olid liitlasväed ikkagi vabastajad. Sel ajaloomomendil oli USA rahvusvaheline roll selgelt healoomuline. Hoopis teine lugu on Hiroshima ja Nagasaki massimõrvade või Vietnami sõjaga, rääkimata põlisameerika rahvaste kadumisest. Neid “väärtusi” ei tõtata tähistama, kõige parema meelega mindaks neist üldse vaikides mööda. Need genotsiidid olid siiski paratamatud, sellal kui holokaust on ainukordne -- tänu tõsiasjale, et ameeriklased selles ei osalenud.

Võiks siiski veel mõelda, et holokausti pühitsemisega on vähemalt pandud igaveseks piir antisemitismile, mis on üks Lääne rassismi puhtamaid vorme (kui jätta kõrvale hiljem tekkinud vaen põliselanike ja tõmmunahaliste vastu). Paraku pole seegi tõsi. “Terrorismivastane võitlus” näitab selgelt, et vana antisemitism on hüljatud vaid uut tüüpi antisemitismi nimel: nüüd on see vaen kõigi semiidi rahvaste vastu, välja arvatud juudid. Uus antisemitism on lihtsalt ümberpööratud vana. Muidugi liituvad sellega ka kõik teised rassismi ja ksenofoobia vormid, kaasa arvatud usuline sallimatus. Mõnikord jääb lausa mulje, et tahetakse minna võitlusse “saratseenidega”, kuigi seda tehakse nüüd demokraatia nimel. Selles möllus muutub holokaust järjest sümboolsemaks ja formaalsemaks, olles vaid ideoloogilise ülevõimu hoob: kirjanduslik metafoor kaotab oma jõu, teenides algsest kavatsusest hoopis erinevaid eesmärke.

Lühidalt, uus holokausti-ideoloogia pole mõeldud leevendama kellegi kannatusi ega isegi vähendama vihkamist. Vastupidi, selle eesmärk on rõhutada lõhenemist ja õigustada sõda, vormides lihtsat ja ideoloogiliselt ühemõttelist maailmanägemist. Niisuguses olukorras on väga tähtis näidata solidaarsust kõigiga, kes on peavoolu survest jõuliselt kõrvale astunud. Sõjavastane liikumine Euroopas ja Ameerikas on praegu otsustava iseloomuga: sellest oleneb, kas Lääne tsivilisatsioon suudab veel tagasi pöörata arukuse, kannatlikkuse ja probleemide kaalutletud lahendamise teele, või mandub jäledaks türanniaks, millest teda võib välja päästa veel ainult ta enese laostumine. See sarnaneks ehk Nõukogude Liidu lagunemisele, kuid märksa mastaapsemalt ja hirmsamalt. Ma ei näe, et miski võiks meile praegu olla tähtsam niisuguse arengu vältimisest.

Kui kõnelda praegusest solidaarsusest, ei tähenda see, et peaksime minevikus toimunu unustama. See tähendab ainult, et kui räägime Teise maailmasõja genotsiidist, ei unusta me ka sõjaväeteenistusest keelduvaid noori Iisraeli juute. Solidaarsus saab toimida vaid võrdsuse põhimõttel, igal tasandil ühtemoodi. Süüdlasi pole tarvis otsida mujalt, “araablaste”, “juutide”, “ameeriklaste”, “sakslaste” jne seast. Tähtis on mitte asetada ühtegi lootust sõjakatele, tasakaalututele ja türanlikele jõududele. Mitte tähistada holokausti, vaid lõpetada genotsiidid.




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint