Intellektuaalne maa

Hasso Krull
Sirp 22. 8. 2003


Kui ma esimest korda oma elus kuulsin väljendit intellektuaalne omand", tundus see mulle paljutõotava metafoorina. Tõepoolest, kui omandivormid kord juba on muutunud nii keerukaks ja mitmekihiliseks, miks ei võiks siis olemas olla ka üks kõige püüdmatum, kõige raskemini tabatav vorm, mis liidab omavahel inimesi, kes teatavaid asju mõistavad? ja kelle jaoks see mõistetu paratamatult juba on mingil määral nende looming, teatav ühisvara, millest lähtudes võidaks teha veel midagi suuremat, mis enam ei pruugi olla lihtsalt "intellektuaalne"? Ma ei kujutanud küll täpselt ette, mil moel saaks seesugust pagevat omandit sel määral fikseerida, et temast oleks võimalik (metafoorsel kombel) rääkida. Aga ikkagi, väljend oli ilus, ja ma jäin ootama peatset järge, mis seda utoopilise ilmega sõnapaari veidi rohkem selgitaks, täpsustaks, valgustaks ja avaks.

Paraku pidin üsna ruttu pettuma. Tuli välja, et intellektuaalne omand võib ühtviisi hästi olla märkmikku kritseldatud luuletus. "Puhta mõistuse kriitika", hambapasta reklaam ja aluspüksid. Ja et selle väljendi eesmärk pole sugugi lähendada omavahel inimesi, kelle koondumine muidu ehk võtaks pisut rohkem aega, vaid vastupidi -- neid inimesi üksteisest kaugendada. Luua muljet, nagu lähtuks iga tühisemgi mõttevälgatus ühest ja ainsast indiviiduaalsest keskmest, mis kuulub ainult ühele isikule -- ise-enda-isikule. See individuaalne hüperpersoon on kõikidest teistest täielikult isoleeritud, alates aegade algusest kuni universumi lõpuni. Tema fundamentaalne isesus on intellekt, ja selle intellekti kaks valdavat funktsiooni on (a) produtseerida midagi täielikult uut, ainult iseenesest lähtuvat, ja (b) valvata, et mõni teine samasugune intellekt ei saaks seda produktsiooni tema tagant salaja ära hiivata ja sootuks enda omandiks kuulutada.

Niisugune paranoiline kujutelm mõjub nagu liialdus, karikatuur. Aga ta on täiesti reaalse seisukorra karikatuur. Ei möödunud kaua, kui kuulsin ühe hea tuttava juures elus esimest korda ka "intellektuaalse omandi" tõttu ärakeelatud muusikat -- plaati, mille heliline kude oli uuema tehnikaga kokku miksitud erinevate ajajärkude jazziklassikute tsitaatidest. Jah, selgitas peremees, ka minul on ainult selle plaadi illegaalne koopia; ametlikult peaksid kõik eksemplarid olema hävitatud; aga kui see teile väga meeldib, võin ma teilegi ühe sellise tasuta teha. Ärge ainult kellelegi öelge, kust te selle saite.

Peaksin nüüd nähtavasti lisama: ka minul ei ole seda plaati, ma ei tunnegi meest (või naist), kelle juures seda tookord kuulati, ja üleüldse -- see on mul väljamõeldud lugu. See on lugu, mille ma mõtlesin päris ise välja, puhtalt omast peast, nii nagu pähe tuli, ja igaüks, kes tahab seda lugu või mõnd selle loo osa taasesitada, salvestada või edasi anda, ükskõik millisel kujul ja ükskõik milliste vahenditega, kas elektrooniliselt, mehaaniliselt, fotograafilise paljunduse teel, heliülesvõtte abil või mingil muul viisil, võib seda teha ainult paljundamisõiguse omaniku loal, (c) mina ise, väljamõtleja, ainujutustaja, originaalsuse allikas.

Kui ma seda siiski ei tee, on sel väga lihtne põhjus. Ma nimelt ei usu, et ükski pärimuslik lugu, ei muistne ega tänapäevane pärimus, võiks reaalselt lähtuda ainult ühest "intellektuaalsest" isikust, tema fantaasiast, vaimust, meelekujutuse jõust. Inimene pole mitte niivõrd saladus, kuivõrd paljusus; tema kujutluse ja mõtlemise sisud on kokku kantud musttuhandest eri allikast, kuuldust-nähtust, jagatud kogemustest, erinevatest ajastutest ja traditsioonidest. Juba üksi meie emakeel kätkeb lugematuid valmis väljendeid, kõnevormeleid, aegade algusesse küündivat informatsiooni, mis pole mitte kellegi "omand" ja ilma milleta ma ei oleks saanud siinset kirjutist alustadagi. Niisamuti ei saaks keegi teine minu kirjutatut lugeda, ega üldse mitte kellegi kirjutatud; väljaannet, kus see kirjutis ilmub, ei saaks olemas olla, nagu ei saaks olla ka ühtki teist väljaannet, raamatuid, ajalehti, televisiooni, üldse subjektidevahelist kommunikatsiooni. Kui inimese teadvus, tema isesus tõepoolest oleks kõigist teistest isoleeritud, ei olekski tal kellegagi suhelda ja mingisugusest subjektiivsusest poleks üldse mõtet rääkidagi. Kogu see arutlus satub väga kiiresti solipsismi tuttavasse nõiaringi, suubub lahendamatutesse vastuoludesse ja eitab igal sammul iseenese lähtekohti.

On tõsi, et kõigis vanades kultuurides on samuti olnud mingi copyright’iga analoogiline intitutsioon. Teatavaid lugusid, laule, pilte, õpetusi, teatavat traditsooni võisid edasi anda ainult pühendatud, või pärimuse geneetilised pärijad ema- või isaliinis. Igaühel polnud õigust jagada müsteeriumi: igaüks ei võinud kogu hõimule rituaalses olukorras jutustada loomislugu jne. Sellised sätted kindlustasid suurel määral traditsiooni püsimise, healoomulise edasiandmise, mingil määral isegi ta muutumatuse. Paraku on just niisugune "intellektuaalne omand" tänapäevase juriidilise mõiste täielik vastand. Andes edasi esivanemate pärimust, andsid vastava voliga isikud edasi midagi, mis kunagi polnud lähtunud nende individuaalsest isikust ja mis pidi jõudma aegadesse, kus seda individuaalset isikut enam ei olegi. Kui pärimus täienes, ei olnud täienduse väärtus mitte selles, et see oleks lähtunud ühe isiku meelekujutusest või kogemusest. Vastupidi, uus lugu muutus tõeliselt väärtuslikuks alles pärast mitmekordset ümberjutustamist, kollektiivset edasiandmist. Sellest sai tõepoolest "intellektuaalne omand", aga see oli just hõimu, rahva, traditsiooni, mitte müstifitseeritud "indiviidi" intellektuaalne omand.

Seda kõike võiks võrrelda ka maaomandi mõistega. Nii nagu pärimus oli kogukonna oma, kes seda edasi andis, oli ka maa selle hõimu või rahva oma, kes selle maa peal elas. Et traditsiooni katkestada, pidid kolonisaatorid kehtestama individuaalse maaomandi mõiste, nõnda et maa ei kuuluks enam rahvale, kes selle peal elab, vaid ühele või teisele mere tagant tulnud tundmatule. See andiski juriidilise "õiguse" ajada päriselanikud välja oma maalt, tehes neile veriste jõuvõtetega selgeks, et nad viibivad seal ebaseaduslikult. Just samamoodi võimaldas keskaegses Euroopas maaomandi süsteem maaelanike maksustamist jne. Kui Proudhon 19. sajandil kuulutas, et "eraomand on vargus", pidaski ta silmas ennekõike maaomandit. Seda väljendit võib võtta sõna-sõnalt: kui enda omandiks kuulutatakse miski, mis seni on loomuliku järgnevuse teel kuulunud kellelegi teisele, ongi ju tegu röövimisega.

Tänapäevane "intellektuaalse omandi" süsteem sarnaneb just sellise koloniaalse või feodaalse maaomandi süsteemile. Juriidiliselt võttes ongi ta nende otsene järglane, ja jõhkra mineviku jälgi ei suuda siin ükski moodne demokraatia täielikult kustutada. See ala, see "intellektuaalne maa", millelt intellektuaalne tootmine võrsub, ei ole kunagi lähtunud ühestki üksikisikust, ja ükski selle lõik või piirkond ei saa üksikisikule päriselt kuuluda. Traditsioon toimib vaid tänu sellele, et tema kandev osa antakse edasi anonüümsena. Kultuur on kollektiivse pärimuse kogum. Demokraatia põhiprintsiipidele vastaks hoopis paremini see, kui võimalikult suur osa intellektuaalset maad on kõigile ühtviisi kättesaadav, on nii-öelda avatud allikas, millest ammutamine pole kuritegu, vaid auasi. Pinnapealne efekt, nagu kaitseks paljundsõigus demokraatia tingimustes indiviidide huve ja edendaks nende isiklikku tungi oma "suletud allikast" midagi enneolematut produtseerida, on vaid tegeliku ummiku õhuke kattevari. Sama teed jätkates terendaksid meie ees vaid negatiivsed utoopiad, mille kõrval 20. sajandi paljukirutud totalitarism võib viimaks hakata paistma kaotatud paradiisina. Intellektuaalne omand on intellektuaalse maa surm -- ta on vaba loomingu, vaba mõttevahetuse, traditsiooni vaba edasiandmise surm.

Mis oleks sellisel juhul aga reaalne tulevikulahendus? Kas ei tooks paljundusõiguse kadumine kaasa vähemalt niisama palju vastuolusid ja segadusi, kui praegu tekitab intellektuaalse omandi sasipundar? Kindlasti. Ometi on selge, et kui nn Lääne kultuur üldse tahab jätkuda ja areneda, tuleb varem või hiljem minna just autoriõiguste, intelektuaalse omandi jms juriidilise abrakadabra piiramise teed. Juriidilist copyright’i tuleks rakendada järjest piiratumatel juhtudel, otsides sellele pidevalt alternatiive ja luues ka "halle tsoone", mis võimaldaksid vaba levikut, loomise ja mõttevahetuse vabadust. Sellise suuna ongi juba võtnud copyleft-liikumine, mis rõhutab just autoriõiguse moraalset puutumatust, kaotab aga piirangud tekstide mittekommertsiaalse leviku suhtes. Nõnda lähenetakse taas "intellektuaalse omandi" vanemale põhitüübile, mis ühtaegu soodustab traditsiooni püsimist ja seab samas olulised piirangud ta moonutamisele. Intellektuaalne indiviid ja intellektuaalne maa ei välista sel juhul teineteist. Kõik probleemid, mis tekkivad, oleksid paratamatud, mitte juriidilistest paradoksidest või kellegi aplusest johtuvad. 




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint