Jangamuttuk inenanan modje

Hasso Krull
Vikerkaar 4-5/2003


TONTIDE TAPJA TULEB PÕHJA
(Mudrooroo romaanitriloogiast)

[Ettekanne soome-ugri noorte loojate IV etnofuturismi konverentsil Tartus, Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas, 26. 7. 2001.]

Jangamuttuk inenanan modje
Indedenan wadejan
Injele laib wamberanj
Laibe yan wamberanj imbegandanan;
Reb wambe gadjan yonennolenan.

Mudrooroo, “The Undying”


1

Kui tondid paarisaja aasta eest oma laevadega rannale jõudsid, oli muinasuni ammu alanud. Täpsemalt, ta oli alanud ja lõppenud, alanud, lõppenud, alanud, lõppenud ja ikka uuesti alanud juba viiskümmend tuhat aastat: aeg, mil esivanemad olid loonud maailma ja andnud kõigile loodud asjadele nimed, ulatas nii kaugele minevikku, et tondid ei olnud sellest undki näinud. Tondid ei osanudki und näha, nii nagu inimesed seda nägid, nende jaoks oli kogu manner ainult terra nullus, tühi maa, kus ei elanud kedagi nende sarnast. Seepärast tuli maa järk-järgult hõivata, asustada ja ära jagada, kombineerides riikliku halduse ja eraomandi vorme. Tontide jaoks oli alles aasta 1788, sest just nii palju aastaid tagasi oli sündinud üks mees, kes nende arvates kogu senise eluviisi pea peale pööras.

Umbes nõnda võib lühidalt kokku võtta selle, kuidas on Austraalia hiljutist ajalugu näinud Mudrooroo, varasema nimega Colin Johnson, oma romaanitriloogias “Master of the Ghost Dreaming” (Tontideune valitseja) . Pärast mandri “avastamist” ja “asustamist” 19. sajandil ei olnud muinasuni mõistagi enam endine, ja pärast pikka ning põhjalikku genotsiidi, mille käigus Austraalias kadusid terved rahvad, saabus painav, sunnitud vaikus, kus esialgu ainult mõned anropoloogid püüdsid kirja panna üht-teist sellest, mida nüüd nimetati “aborigeeni kultuuriks”. Aborigeenid on algasukad, ja seepärast pole muidugi olemas mingit spetsiifilist aborigeeni kultuuri, pärimust ega keelt: kuna aga muinasune-rahvad siiski jagavad paljusid mütoloogilisi elemente, mis korduvad erineva taustaga hõimude juures (näiteks pärimus vikerkaaremaost, kwinkinitest, bumerangidest jne), võib Austraalia aborigeenide kultuurist siiski rääkida, kui mõtleme selle all teatavat geograafiliselt kokkukuuluvat traditsioonide paljusust. Aborigeenideks nimetavad end sageli ka algasukad ise, kuna paljud rahvad on reservaatides segunenud ja tänapäeval on nende ühine keel harilikult kriol ehk pärismaiste keelte mõjudega inglise keel.

Antropoloogilisest hämarikust hakkas aborigeenide kultuur uuesti väljuma alles 20. sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel, kui kirjutama hakkasid Oodgeroo, Kevin Gilbert ja Lionel Fogarty . Nende luule oli poliitiliselt angazheeritud ja kõneles peamiselt aborigeensete rahvaste kaasaegsest olukorrast, genotsiidi tagajärgedest ja jätkuvast kultuurikonfliktist. Väljaspool Austraaliat tuntakse seda väga vähe, kuid kindlasti on just need kirjanikud tublisti tõstnud aborigeenide harituma osa sotsiaalset eneseteadvust. Seitsmekümnendate algul tekkis ootamatult aborigeeni maalikunsti uus laine, mis põhines traditsioonilistel maalingutel ja sümbolitel. Need pildid on tegelikult figuratiivsed, aga sarnanevad rohkem kunstiga, mida Läänes on nimetatud nonfiguratiivseks: paljudele kunstnikele ühine “täpiline” kujutamisviis (dotted style), samuti põhimustrina korduvad veeaukude ja bumerangide kujutised muudavad need pildid kiiresti äratuntavaks ja nii-öelda “dekoratiivseks”. Tänu nendele omadustele hakkas moodne aborigeeni kunst Läänes kiiresti levima , nii et üheksakümnendatel aastatel on galeristide ja müügiagentide survel toodetud rohkesti “aborigeenilikku” kitshi, kus viited pärimuslikule ainele muutuvad minimaalseteks. Praegustelt interneti müügilehekülgedelt leiab väga palju selliseid pilte, samuti spetsiaalselt müügiks valmistatud bumerange ja didjeridoo’sid, ehitud ikka samas täpilises stiilis kaunistustega. Muidugi ei kanna see täpikeste ja vidinate buum suurde maailma veel sõnumit muinasune-rahvaste praegusest seisukorrast ega nende kultuuride laiemast pärimuslikust taustast, aga loob kindlasti teatava fooni, millel see sõnum võib selgemalt esile tulla.

Üks märke, et niisugune asi on hakanud juhtuma, on kindasti sõnade dreaming ja dreamtime (muinasuni ja muinasune-aeg) rahvusvaheline levik ja nende sattumine populaarsesse käibesse. Aborigeeni kultuurides märgib muinasuni niihästi kauget muinasaega, mil maailm loodi ja mil said alguse esivanemate pärimused, kui ka põlvest põlve edasiantavat informatsiooni, traditsiooni ennast; ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles muinasune-aeg ärkab uuesti ellu, pärimus muutub vahetult kaasaegseks ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik jätkata . Kuna muinasuni annab universaalse käitumismudeli, siis on teda võrreldud ka sanskriti dharma’ga , mida eesti keelde on mõnikord vahendatud kui “seadmust”. Ilma muinasuneta ei saaks aborigeensed rahvad teha ühtki pilti, laulda ühtki laulu, jutustada ühtki lugu ega toimetada ühtki rituaali: muinasuni on mingis mõttes igasuguse loova või eluliselt olulise tegevuse algus ja lõpp. Nõnda on ka tänapäeva aborigeenide kunst ja kirjandus tegelikult muinasune jätk, kuigi lugejate ja vaatajate seas on järjest rohkem neid, kel muinasunega intiimsemat sidet ei ole. See on aga paratamatus, millega tuleb leppida, samuti nagu aborigeenid peavad leppima inglise keele kasutamisega niihästi igapäevaelus kui kirjanduses (hoolimata sellest, et oma vanu keeli jätkuvalt tajutakse “tõelisema” ja sümboolsemana argisest ja juhuslikust inglise keelest).

Kunstibuumi kõrvale ilmus aga üheksakümnendatel aastatel veel üks läbimurd, mis on küll iseloomult piiratum, aga ajaloonägemise seisukohalt palju radikaalsema mõõtmega. See läbimurre on seotud ühe kirjanikuga, kelle viimasest romaanist ma teengi järgnevalt juttu.


2

Täpsemalt: räägin “Tontideune valitseja” teisest ja kolmandast raamatust, “The Undying” (Surematu, 1998, lühendan UD) ja “Underground” (Maa-alused, 1999, lühendan UGR). Jutustuse telg on lihtne: üks põhjaranniku hõim on ära ajanud tontide laeva ja purjetab sellega läände, kus usutakse olevat tontidevaba maa. Pikk reis lõpeb õnnetult, sest pärale jõudes näevad järelejäänud laevnikud esimese asjana sadamas seisvat tontide laeva. Nende endi laev puruneb kaljuvärava vahel ja maad jäävad valitsema vampiirid.

Jutustuse kandev hääl on George, Jangamuttuki ja Ludjee arvatav poeg, kes päris “Surematu” alguses kehtestab jutustamise tingimused: “Mina, võõras tulija, kes ma oma kummaliste kommete pärast pean vältima päevavalgust, astun teie tule sooja ringi ja pakun teile oma jutustuse, et võiksin olla teie juures. See on kõik, mis minul, surematul, pärast pikka läänereisi veel alles on. Raske ja pikk oli merereis, ja hirmsad olid meie seiklused, nii et me üks teise järel varisesime kokku. Tihti mõtlesime, et see ei lõpe kunagi, ja paljude jaoks ei lõppenudki. Nemad purjetavad nüüd edasi tähekujude ookeanis, ja mina olen üksi oma lugudega ja teadmisega, et Jangamuttuki nägemus on otsa saanud. Tema, minu isa, meie shamaan, muinasunede nägija, [- - -] Tontideune Valitseja, laulis oma tondilaule, mis oleksid pidanud meid vabastama tontide vallast ja sulgema värava tontide ilma ja meie maailma vahel, aga see ei tulnud välja, ja nii olid tondid alati kohal, ükskõik kus me ka peatusime. Halvem, vähemalt minu jaoks veel halvem oli see, et üks vana tondimoor puudutas mind oma hammastega ja hakkas meil järel käima. Ta andis mulle unesid, mis ei olnud minu uned, ja kõik see on osa minu loost.” (UD, 1-2)

Jutustaja hääl pole siin päris tavaline narratiivne hääl: see on kuidagi võõristav, viirastuslik hääl, mis räägib küll ajast, kus jutustaja (vähemalt esialgu) oli veel inimene, aga tuleb ise juba teiselt poolt, mitteinimlikust maailmast, mis rööbitub tontide maailmaga ja on võib-olla juba tontide maailma osa. Niisugune viirastuslik jutustajahääl pole uuemas kirjanduses päris erandlik (kõige tuntum näide on ehk Toni Morrisoni “Jazz” ): Mudrooroo romaanis representeerib see hääl kindlasti ka aborigeense kirjaniku enese kaksipidist positsiooni. Mudrooroo kirjutab aborigeenide lugu mitte-aborigeenses keeles -- vallutajate, “tontide” keeles, kasutades nende kehtestatud kirjanduslikke konventsioone (romaan, ajalooline jutustus) ja orienteerudes hollywoodlikele võtetele (vampiirilugu märuli ja seksiga); samas lähtub ta sündmuste nägemisel aborigeensest vaatepunktist. Briti kolonisaatorid ei saa olla muud kui tondid, kes taevaääre rebenedes on hakanud maa peale pudenema: tontlik on juba nende valge nahavärvus, mis ei talu “täit päikesevalgust” (UD, 18). Selleks, et tontidest vabaneda, peab mõni vägev shamaan taevavärava uuesti sulgema ja maale laiali valgunud tondid hävitama. Kõigepealt tuleb aga leida tondivaba paik, kus rahvas saaks kosuda, koguda jõudu ja laulda oma laule.

Kaksipidine jutustajahääl viitab ka teisele jutustajahäälele, mis asetub romaanis tema kõrvale ja on ühtlasi tema kaksipidisuse allikas: briti päritolu vampiirnaine Amelia Fraser, keda hõimu shamaanid Jangamuttuk ja Ludjee nimetavad “moma”, pidades teda tontidest veel ohtlikumaks. Vampiirnaise hääl tuleb sisse “Surematu” viiendas peatükis, kus ta jutustab oma kurva ja pealtnäha triviaalse loo (“Kunagi, see näib olnuvat nii ammu, olin ma Amelia Fraser ja mul oli õde Eliza”, UD, 66; “Londonis olime vaesed, mitte päris vaesed, aga mu isa oli vilets arveametnik”, UD, 68), kuid sedagi juba viirastusliku häälega: “Nüüd on see elu lõppenud ja ma olen sisenenud mingisse muusse, hoopis teistlaadi eksisteerimisvormi. Olen nüüd midagi muud, ja võib-olla see on parem kui see, mis minust muidu oleks saanud. Enne olin nagu teisedki tüdrukud. Nüüd olen võib-olla palju hullem kui sellised naised, nagu mu õde Eliza, kes abiellus laevakapteniga...” (UD, 66) Moma on surematu vampiir, ta toitub vaid verest ja spermast, ahvatledes mehi oma hapra ja noorusliku välimusega, et imeda nad siis tühjaks nii valgest kui punasest verest. Peategelase George’iga puutub ta kokku juhuslikult, lennates kord öösel nahkhiirena laevast välja ja sattudes peale corroboree’le, kus Jangamuttuk on otsustanud teha George’ist shamaani.


3

Mudrooroo kirjutamisviis “Tontideune valitsejas” ei ole mõistagi harilik realism: see on Marqueze või Rushdie tüüpi “maagiline realism”. Mudrooro ise on nende romaanide reaalsust iseloomustanud sõnapaariga maban reality (maban on paljudes aborigeeni keeltes kasutatav sõna shamaani kohta) . Igal suurema väega tegelasel on siin oma loom , kellena ta võib lovesse lendu minna, et siis toimetada vajalikke toimetusi metsas, vees, õhus või maa all. Seejuures säilivad looma dünaamilised omadused. Nii on George ühtlasi dingo (metskoer), Jangamuttuk goanna (suur sisalik), George’i ema Ludjee mantaraikala ja laeva tüürimees Wadawaka oma Aafrika päritolu tõttu leopard. Amelia Fraser ehk moma lendab vampiirile sobival moel ringi nahkhiirena, lurjuslik briti kapten Torrens võib aga võtta jääkaru kuju.

“Tontideune valitseja” tõeline peategelane ongi Jangamuttuk, hõimu shamaan, kes tunneb väga paljusid laule ja rituaale ja korraldab oma rahva suhteid teiste hõimudega, kellega rännaku käigus tuleb kokku puutuda. George kõneleb temast nõnda: “Minu isa, meie rahva rituaalimeister, oli alati valmis nägema ja vahetama vanu tseremooniaid uute vastu. Tema meelde oli talletatud sadu laule ja rituaale, ja kõik laulud, mida ma laulan, pärinevad temalt. Ta õpetas neid mulle. Tema laulusid lauldi kuni ta surmani, ja alles pärast seda hakkasin ma lisama oma värsse.” (UD, 33) Jangamuttuk räägib sageli mõistukõneliselt, nii et tema sõnade tähendus võib selguda alles hiljem; tänu Jangamuttukile saabki ta rahvas alustada rännakut läände, pärast seda, kui neid on vangis hoidnud tont Fada, briti misjonär, kes lubab oma maadest ilmajäänud rahva päästa. “Ta viis meid väikesele saarele, kus me närbusime ja surime. Fada sõi meie hingi, ja kui ta oli söömise lõpetanud, jättis ta meid maha. See oleks olnud meie kõikide ots, aga siis sai Jangamuttuk oma väe tagasi ja avastas Tontideune.” (UD, 2)

Jangamuttuk ja Ludjee on vaimsed juhid, kes püüavad kogu rännaku vältel säästa oma rahvast halvemast. Uuele rannale jõudes lähevad nad kõigepealt lovesse, et ümbruses ringi lennata ja leida kurnatud inimestele toitu: “[M]u isa ja ema istusid liivale järsu kalju alla, mis tõkestas meie tee sisemaale. Vaatasin, kuidas nad lovesse läksid ja meist lahkusid. Nende kehad jäid liikumatuks nagu laibad, justkui oodates puhastavat leeki. [- - -] Siis vaatasin üles ja nägin, kuidas isa ja ema kehasid läbis värin. Nende silmad lõid selgeks ja Jangamuttuk, nähes tuhas küpsetatud kakku, hüüatas: “Küllalt nendest kõrbenud tolmupätsidest. Käisin maa läbi, varsti on meil paremat toidupoolist.”“ (UD, 9) Võõra hõimuga kokku puutudes kasutab Jangamuttuk suhtlemisel ürgset kehakeelt, esitades terve pantomiimi oma rahva hiljutisest ajaloost: “Ta lohistas jalgu mööda liiva, tõmmates kuunarile osutava joone. Ta pani käed mitu korda kausina kokku, kallutas siis pea peopesale ja õõtsutas keha kahele poole. Ta katkus oma habet, surus sõrmed armilisele rinnale ja osutas siis Ludjee’le, kujutades enese kehal suuri rindasid. Ta näitas minu peale ja siis kujutletavatele rindadele. Ta jäljendas tulistamist musketist, siis astus odaviskaja asendisse ja heitis mitu korda kujutletavat oda. Ta kukkus maha ja lebas vaikselt nagu surnu...” (UD, 25) Jangamuttuk loodab ka momast George’i abiga vabaneda, kuid sedapuhku asi ei õnnestu: poeg armub Amelia Fraserisse ja temast saab vampiiri koer, lõhestunud teadvusega olevus, kes ei suuda enam eristada head ja kurja ega suuda õigel hetkel muutuda dingost inimeseks.


4

George’i õnnetus on mütoloogilisel moel seotud tema päritoluga: tema ema on küll maban Ludjee, aga isa ei ole tegelikult Jangamuttuk, vaid misjonär Fada. See seebiooperlik tõsiasi märgib Mudrooroo romaanis tegelikult George’i kaksipidist kultuurilist põlvnemist: kuigi ta on ema poolt shamaani laps ja on Jangamuttukilt saanud muistse pärimuse, kuulub ta samal ajal juba ka tontide maailma, olles geneetiliselt seotud tontide preestri enesega. Ühelt poolt on tema osaks veel muinasuni, muistne traditsioon, teiselt poolt aga viskleb ta vampiirlikus agoonias, janunedes verd nagu briti tondid. Kõige otsesemalt representeerivad seda “Maa-aluste” viirastuslikud stseenid, kus George tuleb aeg-ajalt teadvusele ja kustub siis jälle, saamata aru, millises paigas ta tõeliselt on. “Minu mälestused minevikust muutusid uduseks, [k]us ma õieti olin ja mida ma siin tegin? Mäletasin ähmaselt, et olin tulnud maa alla midagi otsima või kedagi päästma, aga see tundus totter. Nojah, uskuda midagi seesugust tähendanuks sama, mis uskuda, et ma suudan lennata. Ma olin koerake ja minu perenaine hoolitses minu eest hästi. Olin ta lemmikloom, juba kerge vinu tema lõhnast pani mu metsikult saba liputama.” (UGR, 129) Kui moma lükkab Ludjee maa-alusesse kuumaveeallikasse, ei saa koerake midagi aru ja hakkab isukalt järama konti oma ema keedetud lihaga. See segadus on Mudrooroo romaanis allegooriline: vampiiri maa-alune maailm paistab õieti olevat briti kolonisaatorite kultuur, milles aborigeenidel pole mingit kohta ja neile on heal juhul jäetud armetu lemmiklooma roll. Maa-alune maailm on viirastuslik: seal ei näe tähti, mis aborigeenide jaoks tähendavad otsesidet muinasunega, olles tegelikult esivanemate lõkketuled. “Minu uues kodus oli kõik täiuslik, või oleks pidanud olema; aga valge valgus keerles mu ümber, tekitades kummalisi viirastuslikke vorme, kuni minust sai täiesti sassis kutsikas ja stress muutis mu keha lõhna, nii et ma ei tundnud ennast enam ära. [- - -] Iga lõhn, kaasa arvatud mu armastatud olendite oma, segunes siin valitseva kõdu ja lagunemise lehaga. Tahtsin, et minu ümber oleks teistsuguseid vaateid ja lõhnu, ülemise maailma tuttavlikku küllust, mis kihab elust ja mille kohal võlvub tähistaevas. [- - -] Tundsin end nii lahutatuna oma maast ja rahvast. Tundsin end nii üksi; aga kas polnud ma koos oma sõbra ja perenaisega, nii et kuidas sain tunda end üksiku ja mahajäetuna? Olin vaid segaduses kutsikas...” (UGR, 129-130) Tegelikult polegi George’il enam võimalik saada endiseks: moma on juba teinud temast surematu vampiiri. Seepärast ongi Mudrooroo kaks jutustajahäält õieti ühe ja sama viirastusliku hääle variandid.

Mudrooroo triloogia lõpeb lubadusega, et George võimaluse korral oma jutustust veel jätkab. Kuunar on purunenud ja hõim on hukkunud; Jangamuttukit ja Ludjee’d ei ole enam; Wadawaka läheb tööle Ameerika vaalapüügilaevale, et püüda Moby Dicki. Sadamas kohtab George uuesti Amelia Fraserit ja oma misjonärist isa Fada’t, kes osutab talle kui “pärismaisele koerale”. Pärast seda romaani tegevus lõpeb. “Minu seiklused jätkusid, aga praegu pole selleks enam aega ja ma pean loo lõpetama, olles jõudnud tõotatud maale. Võib-olla tulen kord tagasi, et oma lugu jätkata, kuigi mind kisub põhja poole ja ma lahkun täna...” (UGR, 181) See lõik viitab “Maa-aluste” esimesele peatükile, kus jutustajast on saanud “good Sir George”, “the Leader of the Legislative Council”, “a philantropist and [a] most Christian gentleman” (UGR, 9). Arvestades George’i vampiirlikku tausta, kõlab see kõik üsnagi pahaendeliselt.

Kuid leidub veel teinegi seos. Nimelt toob see lõpp meelde “Surematu” esimese peatüki, kus Jangamuttuk laulab kuunaril üht laulu:

Jangamuttuk inenanan modje
Indedenan wadejan
Injele laib wamberanj
Laibe yan wamberanj imbegandanan;
Reb wambe gadjan yonennolenan.
(UD, 8)

Mudrooroo on selle laulu tõlkinud nõnda: “Jangamuttuk tuleb põhja. Ta näeb seal häid inimesi. Nemad jätab ta alles. Teised viskab ta ära.” Jangamuttuki nimi tähendab “tontide tapjat”, sest tema on Tontideune Valitseja. Kuigi George kannab “hullu kuninga nime” (UD, 4) ja on briti misjonäri lihane poeg, on tal ometi teinegi pool: ta on Jangamuttuki õpilane, vaimselt ikkagi “tontide tapja”. Niisiis, kas võime asja mõista ka nõnda, et tontide tapja tuleb põhja? Ja kui mitte teisiti, siis ehk Mudrooroo romaanide kujul?




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint