Kelle terrorism?

Hasso Krull
Eesti Ekspress 14.11.2002


“Terrorism” on vist ilus sõna. Miks muidu on seda juba aasta aega korrutatud igal soodsal ja ebasoodsal, sobival ja sobimatul, tähtsal ja tähtsusetulgi juhul? Või on sel kõigel veel mingi muu põhjus, mis ei olegi sõna kõlaga otseselt seotud?

Kui uurida asja lähemalt, selgub, et “terrorismi” mõiste alla on tõepoolest hakatud viima üpris erinevaid ilminguid. Sõnatu enesetapja kaubandukeskuses või bussis; suurejooneline vaatemäng kaaperdatud lennukite, Pentagoni ja põlevate pilvelõhkujatega; riiklikud investeeringud tuumarelva ehitamiseks; pommirünnak soojale maale sõitnud turistidele; paramilitaarsete rühmade treenimine ja varustamine; raha väljapressiv üksik täpsuslaskja; pantvange võtvad sõdalased, kes nõuavad sõja lõpetamist, jne. Kõigele sellele on küll ühine teatav destruktiivsus (tõsi, väga erinevates mastaapides), kuid eks ole destruktiivseid tegusid ja kavatsusi väga palju ka mujal? väljaspool igasugust “terrorismi”? Destruktiivsus ei saa siis ju olla ainuke ühendav joon?

Sageli rõhutatakse, et terrorismi puhul ei tohi huvi tunda terroristide nõudmiste, ajendite ja sügavama tausta vastu. Tähtis on “sõda terrorismiga”, sest muidu see ohustab “meid kõiki”, ja niisuguses võitluses saab olla ainult “poolt või vastu” ega tohi vaidlustada sõja liidrite “demokraatlikke” motiive. Kuidas aga seda kõike mõista, kui me ei teagi, mis on õieti ühist neil, kes lasevad end õhku, neil, kes nõuavad raha, neil, kes taotlevad ülemaailmset konflikti, ja neil, kes kuskil maailma nurgas igatsevad sõja lõppemist? Mis siis, kui olulist ühisosa tegelikult ei olegi?

Kogu “terrorismivastase võitluse” doktriin on algusest peale põhinenud rassistlikel, natsionalistlikel, ksenofoobsetel, militaristlikel, usulist vaenu ja kultuurilist sallimatust rõhutavatel ideedel. Ükskõik missuguse “terrorismi” tagamaad ei ole olulised, selle põhjus saab olla vaid arenematute olevuste sõge viha “demokraatlike väärtuste” vastu; ja “terrorismiks” tuleb iga konflikti sümptom nimetada võimalikult ruttu, et keegi ei jõuaks hakata arutama, kust see õieti tuleb. Ja kas ei ole mõnelgi juhul jäetud mõistlikult toimimata palju varem? Kas ehk pole ohtude ärahoidmiseks palju kindlamaid ja efektiivsemaid võimalusi kui mustvalge propaganda, vaenlaste otsimine ja sõjalise ülekaaluga laamendamine?

Praegu põhineb kogu ideoloogiline vastandamisvõte ühel lihtsal väljaütlemata eeldusel: iga muslim on potentsiaalne terrorist. Kui see otse välja öeldaks, saaks muidugi igaüks hõlpsasti aru, et see on vale. Aga kui seda välja ei öelda, siis ei saa enamik vaatajaid-kuulajaid tõepoolest aru, kui vale see tegelikult on. Bin Laden on ju islami usku? ja snaiper, palestiinlased ja tshtsheenid olid ka? Ometi piisab kas või põgusast sissevaatest araabia maailma, sealsesse ühiskonda ja avalikesse debattidesse, et niisugune mõttetus kõrvale heita. Keskmine araablane pole vastastikusest verevalamisest sugugi rohkem huvitatud kui keskmine ameeriklane, hollandlane või soomlane. Rääkimata araabia intellektuaalidest, kes võivad läänemaailma suhtuda liigagi optimistlikult (või vähemalt on seda seni teinud). Muide, “araablane” on siin vaid näide.

Kui aga kõnelda tõsisest vägivaldsest terrorismist, siis on “sealpool” usupiiri sellega kokku puututud palju otsesemalt. Suured fundamentalistlikud liikumised tekivad vaeses maailmas. Kõige selgem näide on Alzheeria, kus kümmekond aastat tagasi hoiti ära fundamentalistide võimuletulek. Järgnes tõeline tapatalgute laine, kuid Lääs ei osutanud üldse märkimisväärset abi: ei mingeid maavägesid mägipiirkondades. Kriis kestis aastaid, kuid viimaks suudeti Lääne-Araabia Liidu (UMA) riikide ühiste pingutustega panna vägivallale piir. Eks ole imelik, et selline koostöö ei olegi praeguse USA valitsuse idee? Ja et selleks polnudki vaja massiivseid pommitamisi, okupeerimisi, kogu maailma meedias kaikuvaid ähvardusi? Ning mis kõige tähtsam: et seda oli võimalik teostada suhteliselt väheste kohalike jõududega, läbimõeldult ja arukalt?

Oluline on teadvustada, et fundamentalistide märatsemisest on ka vaeses maailmas huvitatud väga vähesed. Ainus, mis ei tekita vaimustust, on majandusliku ülevõimu taotlus, mingi väljaspoolse jõu soov kontrollida naftamaardlaid ja vallutada meediaruum. Ja siingi peaks nüüd küsima, kust sai “maailma esiterrorist” õieti oma miljonid? Neid ei kogutud ju annetuste kaudu? Ja miks on mõned kindlad rühmitused, nagu kuulus Al Qaida, alati valmis omaks võtma oma osalust ühes või teises jõleduses? Isegi siis, kui seda on juba tunnistanud keegi teine? Kes on õieti need osapooled, kes on huvitatud terrorismivastasest sõjast, selle laienemisest ja jätkumisest? Kelle terrorism?




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint