Õrnem loodus on koore ja naha all, rakkude sees

Kalevi Kull



Elu, mis looduses võlub, paistab meile ennekõike pealispinna kaudu. Kõik värvid, hääled, lõhnad ja viiped, millega ta end väljendab, on elul selleks, et oma sisesoovidest kaaslastele märku anda, oma keha piirides puuduvat leida. Ümbrus on ikka natuke ootamatu, ja nii tuleb otsida, üle oma ihu piiri ulatuda. Elu ise sudib suletult, sala, kere sees.

Elusorganisme võib võrrelda isepäraste raamatutega: ennast lugevate, ümber kirjutavate ja trükkivatega. Inimeste osa on olnud elusraamatute hävitamine või siis hellitamine, aga ka ärasöömine ja neist majade ehitamine ning nende kuivatatud laipade põletamine soojuse saamiseks. Raamatuhävitajatena on inimesed mõnda liiki halastamatult surmanud, mõnda teist seevastu hoidnud ja ümmardanud.

Ise kirjutada pole me seesuguseid teoseid osanud. Nende keelt pole me vallanud. Head loodusetundjad siiski suudavad veidikene mõnda lõiku nende kõnest mõista ja käitumise üksikuid tähendusi inimkeeltesse tõlkida. “Loodus on lähedal”, ütleb Rein Kuresoo, ühe parima looduseraamatu kirjutaja. Loodus on veelgi lähemal – ta on me kehas, me rakkudes.

Nüüdne molekulaarbioloogia on võtnud ette vahele segada eluslooduse kirjakeelde. See on organismidel peidusrakkude sees. Teatakse, kuidas mõnes tekstis üksikut sõna (geeni) vahele kirjutada, mõni välja lõigata või ühest teosest teise ümber tõsta. Seejuures lugeda oskamata. Õigemini, osates umbes niisama palju kui mina kreeka keelt: tähti (näiteks koodoneid) tundes ja veerides (genoomijärjestusi kirjeldades), aga aru peaaegu millestki saamata (suurem osa kirjeldatud genoomide tähendustest on ju tundmata).

Kui hea linnuhäälte oskaja vahel osalemisrõõmust kaku hõiget järele teeb ja teda natuke eksitab, linnukõnega sel viisil mängib, siis see pisike veider kogemus linnule liiga ei tee. Kui aga kirjakeelde võõrsõnu vahele kirjutatakse, siis need märgid võivad järeltulijaile igavesti külge jääda. Kiri on kõnest küll alati vaesem, sest ta pole nii elav, ent jäigem olles on ta mäluna püsivam.

Taimi-loomi vangistusse võttes ja neile pealesunnitud paarilisi valides on inimesed juba pikka aega kõiksugu tõuge ja sorte aretanud. Neile on omaks saanud vaesem vangide keel, millega vabaduses enam hakkama ei saa,ning vangipõli jääb nende osaks igavesti, kuni inimene vangivalvur hoolt kanda halastab. Ent vangide hulk on tänapäeval suureks kasvanud, terved kooslused aedades, farmides, põldudel neist vaid koosnevadki. Juba ongi nii, et kultuurinimene elab peamiselt vangide keskel, kultuurtaimede ja koduloomade seas.

Genoomitekstide kallal aretustööd tehes on ohud hoopiski suuremad. Vaid vähesel määral toimetatud mälutekstidega taimed ja loomad saavad vabana sündinutega suhelda ja seguneda. Piir vangla ja vabaduse vahel hajub, kogu loodus võib saada vabakäiguvangide tallermaaks.

Seepärast siis on selge, et looduskaitsel paistavad ees pöördelised ajad – kaitsta looduse kirjakeeli. Kaitsta mitutmiljonit eri dialekti ja kultuuri, kes pealegi on kõik vanemad kui neid ümber teha soovija. Selleks aga tuleb vaadata pealispinna taha, uskudes, et kõige rohkem väärib kaitset looduse pärandkultuuri kude – see, mis on kooreall, soonte ja rakkude sisemuses.

Praegu on raku seesmise eluga tegelevaid biolooge juba rohkem kui neid, kes organismide käitumist tunnevad. Neist peavad siis saama ka looduse õrnade kirjakeelte kaitsjad. 

Ilmunud: Eesti Loodus veebruas/märts 2002
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(25.01.2017)


(25.01.2017)


(25.01.2017)


(06.11.2016)


(12.07.2016)


(01.07.2016)


(26.05.2016)


(16.05.2016)


(08.05.2016)


(27.04.2016)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6 / 7 / 8 / 9  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint