Geeniõnnest


BGA agent küsitlemas täpisaretatud meest tema viimaste aastate võimalike intellektuaalse omandi illegaalsete siirdamis- ja kopeerimisaktide kohta.
Volperti vanemad olid omal ajal väga mures tema tuleviku pärast ja kui HAIR & BRAINBOOST Inc. avaldas laialt reklaame selle kohta, et just nemad suudavad muuta meeste karvakasvu eriti “isaseks” ning suurendada märkimisäärselt ka ajumahtu ja loodetavalt sellega kaasas käivaid vaimuandeid ei kahelnud nad hetkekski. Küll polnud Volpert enam oma vanemate oma vaid ikkagi juba täismees aga BUSINESS GENOME ALLIANCE (BGA)* agentidest ja BRAINBOOSTI advokaatidest vabaneb ta vist küll alles surmatunnil kui ta just end vabatahtlikult kastreerida ei lase. Aga elu vaid karvasena ja paisunud ajuga kuid kastreeritult ei tundunud Volpertile just meelepärane. Protestid selle kohta, et tema karvakasvuga käis kaasas ka perioodiline karvade väljalangemine ning paisunud aju polnud kaasa toonud mingeid vaimuannete lisandumisi polnud siiamaani mingeid tulemusi andnud.
*) BGA on geenifirmasid ühendav (hüpoteetiline ja tulevikus tekkiv) organisatsioon, mille peamiseks eesmärgiks on kontrollida ja vältida geenide litsentseerimata rännet ning kasutamist.


Kas muundatud geenidega toit on mürgine? Kui just neisse taimedesse siirdatud geen ei pane taime sünteesima mingit inimesele ohtliku toksiini, siis kindlasti mitte.On arusaadav, et biokeemilise geenimuunduse tulemusena kiiremini kopsakamaks kasvava taime või looma valgud rasvad ja süsivesikud võiksid olla enam-vähem sama ohutult manustatavad kui muudest taimedest pärinev toitki.
Mind on sageli hämmastanud, millise lolli järjekindlusega räägivad nii geenmuundatud organisme (GMO) propageerivad ärilased, ametnikud ja insenerid just sellest, et need taimed pole ju mürgised. Kas keegi oponentidest on seda viimasel ajal öelnud ja kas GMO-sid kritiseeritakse nende võimaliku mürgisuse tõttu?

Milles siis ohud ning põhjused, et miljonid inimesed maailmas on sedavõrd kriitiliselt meelestatud GMO-de suhtes? Eesti keeles on soovitanud Mart Saarma kasutada geenimanipulatsiooni asemel sõna täppisaretus. Kui täpne see aretustegevus aga ilmapildi terviklikkuse mõttes on?
Kuigi maailma intellektuaalse omandi kaitstust reguleeriv seadusandlus ei võimalda ei elusorganismide ega ka teaduslike avastuste kaitsmist patentidega on suudetud geneetilisest koodist luua erinevate seadusmanipulatsioonidega tähelepanuväärne erand. See tähendab muu hulgas, et näiteks arvatavalt rinnavähki põhjustava geeni koodi teadmine pole mitte teaduslik avastus aga hoopis kellelegi kuuluv intellektuaalne omand. Johtuvalt kontrollib selle patendi omanik, ka vajalikku diagnostikat ja ravi.

Euroopa Patendiamet on Myriad Geneticsile väljastanud 2001 aastal patendi, millega on nende omandiks BRCA1 nimelise (rinnavähki eeldatavalt põhjustava) geeni kood. Myriad on saanud geenikoodi omanikuks selle tõttu, et on kõnealuse geeni inimorganismist eraldanud ja patendikaitse puudutab nii kõnealust geeni, selle poolt kodeeritud valkusid ning muu hulgas ka ravimeetodeid, mille aluseks on teadmised kõnealuse geeni toimimise kohta.
Tavapärane arusaam nimetaks sellise geeni eraldamise avastuseks. Ainus, mida terve mõistus võimaldaks patenteeritavaks nimetada on ehk meetod (ning vahendid), mil moel konkreetne või seda tüüpi geen on eraldatav ja selle funktsioon identifitseeritav.

Kui keegi üritaks patenteerida näiteks ratast või ka odavalt ostmist ja kallimalt müümist, et kontrollida kõiki pöörlevate osadega masinaid ja äritegemist maailmas, saadetaks ta mistahes maa patendiameti ukse tagant viisakalt omadele radadele. Samal moel nagu seda tehakse ka igiliikurite leiutajatega.
Elule, õigem oleks öelda elava omapäradele inimese vaatekohast ja huvidest lähtuvalt, on tekkimas omanikud. Geeniinseneride lemmikväide täppisaretatud liikide kohta on, et kõik geenid mida muundatakse on loodusliku päritoluga ning kõik DNA ahela lülid on samuti looduslikud. Järelikult ei tohiks nende kombineerimine põhjustada ka midagi ohtlikku.

Kui see ka oleks nii siis see väide ei võimaldaks ju ühtki loodud geneetilist tehisstruktuuri pidada inimese omaks intellektuaalse omandi mõttes: alati eksisteerib tõenäosus, et tehislikult loodud geenikombinatsioon võib alati leiduda looduses. Siit tulenevalt on ka pigem tegemist ikka avastuse kui leiutisega. Auto turvavöö on selgelt tehiskeskkonna osa ja inimese looming, mistõttu selle patenteeritavus pole kaheldav mingilgi moel. Looduses pole puud, mis kasvataks turvavöösid.

Väikese kõrvalpõikena: enamus radioaktiivsetest elementidest on ju ka looduses olemas – nad on looduslikud. Ometi ei tähenda see ju veel, et nende meelevaldne kontsentreerimine ja elusa läheduses hoidmine ohutu oleks!

Kui rääkida täppisaretatud liikide ohtlikkusest, siis see ei avaldu kindlasti mitte nende võimalikus mürgisuses vaid eelkõige nende suhetes teiste liikidega. Inimese poolt biokeemiliste vahenditega näiteks põllukultuuridesse siirdatud kasvukiirust või ka taimehaigustele vastupanu suurendav geen ei pruugi jääda vaid selle põllukultuuri koostisse . Katsetega on näidatud, et sellised muundatud geenid võivad taime õietolmuteradega või seemnetega kanduda kilomeetrite kaugusele ning muutuda seal lähedaste liikide geneetilise koodi osaks. Looduslikus ökosüsteemis omandab aga suurenenud vastupanuvõime haigustele (loe: vastupanuvõime ka lagundavatele organismidele) sootuks teise tähenduse: liigselt vastupidavaiks osutunud taimed ei taga vajalikul ajal oma lagunemisega sööki toitumisahela järgmistele osalistele. Hommikul postkastist ajalehte võtma harjunud lugeja on üksjagu ärritunud, kui seda lehte seal harjumuspäraselt pole. Ärritus on seda suurem kui selgub, et ka kauplus kust toitu harjutud ostma on suletud või kaubast tühi. Ökosüsteemiski põhjustab oodatud toidu mittesaabumine või selle omaduste järsk muutus parasjagu segadust.
Just sellise segaduse vältimine, eelkõige just süvatagajärgede teadmatuse tõttu, on põhjuseks, miks ollakse insenergeeneetiliste vahenditega muundatud (täppisaretatud) organismide kasutamise vastu. 

Algsed kujutelmad, et täppisaretatud organismide põldudelt on välistatud geneetilise informatsiooni kandumine looduslikesse ökosüsteemidesse on katsetega ümber lükatud. Täppisaretatud kultuuriga põldudelt on täheldatud geneetilise materjali levikut mitmete kilomeetrite kaugusele.

Eelkirjeldatu on ka põhjuseks, miks paljud inimesed maailmas protestivad geneetiliselt muundatud taimede või loomade laia majandusliku kasutuse vastu. Majanduslik ökoloogiline ahel on see, mille tõttu tarbitavatele toiduainetele peab olema märgitud, kas tegemist on täppisaretatud taimede valke, rasvu või süsivesikuid sisaldava toiduga või mitte. On ju ka tarbija asi otsustada kas tema otsused mõjutavad ökosüsteemi võimalikke tasakaale või mitte.
Kas võiks tähendada, et inimesed, kes protestivad täpisaretatud kultuuride massikasutuse vastu on samas ka maailma teadusliku avamise ja mõtestamise vastu? Pidada täpisaretatud kultuuride vastaseid teaduse vaenlasteks oleks sattuda majandusliku demagoogia ohvriks. Teadus ei tähenda ju automaatselt seda, et iga asi mis avastatakse peaks kohe olema ka laialt ja tehnoloogiliselt kasutatav. Teaduse areng ja tehnoloogia areng on küll paljuski kattuvad kuid tegemist pole ühe ja sellesamaga. Et taibata geenide rolli eluslooduses ei pea ju tegema eksperimente kogu eluslooduses või ulatuses, mis võiks elusloodust märkimisväärselt kahjustada. Tänane täppisaretatud organismide lai majanduslik kasutamine on aga selgelt vastutustundetu eksperiment.

Enamgi veel – meelevaldselt tõlgendatavad ning vastavat ärivalda toetava lobby-tegevuse tulemusena nihestatud patendiseadused toetavad elu (elusaine omapärade) muutmist omandiks. Sellist majanduslik-tehnoloogilist hoiakut on hakatud kutsuma bioloogiliseks piraatluseks. Milleks muuks saab nimetada võõra vägivaldset omandamist? Inimene ei ole ju ei kõige elava loojaks (tekitajaks) ammugi vist mitte garanteeritult ainsaks eluvormiks, kellel oleks voli otsustada kõikide muude elavate olendite olemuse ja suhete üle.

Ühes EL-s korraldatud uurimuses viidatakse asjaolule, et täpisaretatud kultuuride kasutamine põllumajanduses võib kujuneda oodatust kallimaks. Seda peamiselt juhul kui neid hakataks kasutama valdavalt. Tulemuseks on, et ökoloogiline (mahe) põllumajandus satuks eeskätt sortide segunemise tõttu löögi alla ning juhul kui täppisaretatud taimede seemneid ei tohiks üldse või tohiks vaid suurte patendiomaniku poolsete piirangutega paljundada suureneksid põllupidaja poolsed kulutused märkimisväärselt. Kulude kasvu allikaid on teisigi ning nendega tuleks kindlasti eelnevalt tutvuda, enne kui täppisaretiste müügimeeste mesijuttude mõju alla satute.

Sageli esinevad argumendid täppisaretuse kasuks on nende suurem tootlikkus või inimesele kasulike komponentide suurem sisaldus. Samas on täppisaretatud kultuuridega intensiivpõllumajandus jätkuvalt mulla huumusesisaldust vähendav. Mahe- ehk ökoloogilise põllumajanduse meetodite rakendamisel võiks küll saagikus väheneda (keskmiselt 10%) kuid suurem hulk erinevaid toidutaimi ning loomulike aineringemehhanismide kasutamine muudaks põllumajanduse märkimisväärsemalt jätkusuutlikumaks. Seda peamiselt mullastruktuuri säilimise tõttu kuna mis kasu on kiirelt kopsakaks kasvavast põllukultuurist intensiivpõllumajanduslikus tootmises kui selle oluline eeldus - muld - kaotab sellesama intensiivsuse tõttu oma viljakust kiiremini kui geeniinsenerid viljakehi kosutavad.

Täppisaretiste laiem kasutus aga halvaks teisegi põllumajanduse jätkusuutlikkuse alustala: õiguse oma põllul kasvanud taimede külvamiseks neilt saadud seemnetest või oma loomade järglastega karja uuendamise.
Toon siinkohal meretaguse maa näite. Eks fantaasiad selle kohta, mil moel erinevate täppisaretistega ringi käia saab või võimaldatakse ole igaühe oma teha.
Monsantole kuulub Euroopa Patent nr 546090 modifitseeritud genoomiga taimedele, mis taluvad Monsanto enda toodetavat herbitsiidi “Roundup”. Kaitstud on spetsiifilist ensüümi kodeeriv geen, mis võib olla siirdatud nii sojataime aga ka nisusse, riisi, puuvilla, suhkrupeeti, rapsi, linasse, päevalille, kartulisse, tubakasse, tomatisse, lutserni, paplisse, mändi, õunapuusse ja viinamarja. Patent kaitseb ka vastava modifitseeritud geeniga taimede külvi. Herbitsiiditaluvus võimaldab mugavat umbrohutõrjet, kui kasvatatavaks põllukultuuriks on selle kemikaali suhtes tundetu taim.

USAs külvavad põllupidajad Monsanto kaitstud geeniga modifitseeritud sojauba ning peavad selleks sõlmima lepingu Monsantoga. Selle leppe kohaselt annavad nad Monsantole õiguse inspekteerida põlde lepingujärgse kolme aasta jooksul ning samas kohustuvad nad kasutama Monsanto toodetavat taimemürki “Roundup” Selle reegli vastu eksinud kaotavad õiguse külvata omaenese põllult korjatud seemneid.
Patendiõiguse rikkumise tõttu on Monsanto juba alustanud ridamisi kohtuasju põllumeeste vastu nii USA-s kui Kanadas.

Niisiis, nõukogude põllumajanduse külvivolinikud põldudel on küll kadunud kuid GMO-de maaletoomise järel võib ennustada hoopis patendivolinike ning autorikaitsega tegelevate advokaatide ning ametnike ägenevat sebimist mullakamara ümber. Kõik peab olema tasakaalus: ning irooniliselt asendub liigirikkus põldudel ametnike ja ametikohtade rohkusega bürokraatlikus ning õiguslikus masinavärgis.
Teisalt: kuna peltsebuli saab peletada vaid peltsebuli endaga on tundlikuma ökoeetilise närviga bioloogid Stuart Newman ja Jeremy Rifkin esitanud juba 1998 aastal USA patendiametile taotluse inimese ja looma embrüorakkude segamisest saadava kimääri kaitsmiseks. See on täna tehtavatest geenikatsetest samm veelgi jõhkramate manipulatsioonide suunas. Kui patenti ei anta on see pretsedendiks, et keelduda ka teistest samalaadsetest evolutsioonikiirenduse ilmingute kaitsmisest. Kui see patent aga väljastatakse lubavad Newmann ja Rifkin selle kasutamise igal juhul keelata.
Eks ikka seetõttu, et vältida majandusreeglite muutumist evolutsioonimehhanismi osaks.

Kaasaegse keemiateaduse üks alusepanijaist Justus Liebig oli muu hulgas ka agrokeemia rajajaks. Tema õnneks ja õnnetuseks samaaegselt taipas ta küll 19. sajandi keskpaigas mineraalainete tähendust taimekasvule kuid arvas, et õhulämmastikku peaks taimedele jätkuma piisavalt kuid vaja oleks enam just kaaliumit ja fosforit. Et vesi mullast väetisaineid välja ei peseks soovitas Liebig toota vähelahustuvaid fosfori ja kaaliumiühendeid. Liebigi patentväetis ei andnud aga mingit kasvuefekti. Õiged eeldused võivad sageli anda sootuks kummalisi ja mittetoimivaid järeldusi. Tegelikult andis kasvuefekti hoopis lahustuvate ja lämmastikku sisaldavate mineraalväetiste põllule puistamine. Tänaseks on aga ka selgeks saanud, et liigne põldude väetamine ning niisutamine viivad paratamatult mullaviljakuse languseni.

Veel üks vastuolu: näib et geenimuundamise majanduslikest ahvatlustest lummatud meistrimehed unustavad pärilikkusel ja muutlikkuse põhineva evolutsioonimehhanismi. Kui inimene asub oma majanduslikest ettekujutustest lähtuvalt muutma muutlikkuse olemust ning statistilist jaotumist ei pruugi see paljudele teistele organismidele ju “meeldida”. Milline peaks olema küll see globaalne lepe, millega sundida karu, jänest või bakterit nautima rahalist kasumit inimesega samal moel? Nii raha kui kasum on vaid inimese loodud tehiskeskkonna ja kultuuri ilmingud ning ei saa ega tohigi olla bioloogiliste protsesside tagasisideahelate osaks. Tundub ju jaburana kui peale elu otsitaks mujalt universumist ka raha ja aktsiaid kui elu olulisi komponente. 

Minu meelest on ilmselt vara nimetada täna harrastatavat transgeensete organismide tootmist biokeemiliste vahenditega täppisaretuseks. Tee täppisaretuseni on täna ehk alles alanud. Täppisaretus peaks kindlasti sisaldama muundatud kultuuride tähendust ökosüsteemis. Ja mis peamine: lahendamist nõuab eetiline küsimus: “Kas elu või selle oluline osa geneetilise koodi näol saab ikka olla kellegi eraomandiks?

Meil ju ikka meeldib kellegi moodi olla. Miks sedapuhku ei võiks olla näiteks Austria moodi. Seal nimelt on nii GMO-de kasutamine majanduslikuks tegevuseks kui ka tuumaenergeetika eelkõige just ökoloogilistel ning eetilistel kaalutlustel keelatud. Seda pärast põhjalikku ühiskondlikku diskussiooni. Kui meil ei sobi pimesi Austriat jälgides end samal moel piirata siis võiksime vähemalt sellise ühiskondliku dispuudi maha pidada. Tuleviku mõttes on tegemist igal juhul olulisema asjaga kui skolastilise aruteluga selle üle, mitu Eestit paikneb Soome lahe lõunaosas oleval 43 tuhande ruutkilomeetrisel maalapil ning mitu presidenti ja kuidas valitult peaksid neid riike valitsema.

Marek Strandberg
See lugu on ilmunu 2003 aasta suvel Eesti Päevalehes






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint