Kas kauplemine väldib sõda?



Järeletegevast rahvast loovaks rahvaks muutumine on ütlemata raske ülesanne. Aga just selles arengufaasis oma tehnoloogilise arenemise mõttes me praegu just olemegi.
Juured ja põhjused, mis on loova toimimise asendanud kopeeriva toimimisega ning mis on Eesti majandust järjekindlalt nihutamas loovalt tootva suuna asemel teenindaja ning allhankija suunda, pärinevad pea sajanditagusest ajast. Jutt on sellest, mis juhtus Venemaa teaduse ja tehnoloogia arenguga pärast bolševistlikku revolutsiooni 1917. aasta sügisel. Selle revolutsiooni tulemuste mõjus Eestile viimase poole sajandi jooksul pole ilmselt mõtet kahelda. Revolutsioonieelne Venemaa oli teaduse ja sellega seotud tehnoloogia arengus igati kaasaegne riik. Tänini lähtutakse ju kosmosetehnoloogias Tsiolkovski kirjeldatud põhimõtetest ning kaasaegne ökoloogiateadus on moel või teisel mõjutatud Vernadski biosfääriõpetusest ning sellega seotud arusaamast, et inimintellekt on tehnoloogilises maailmas märkimisväärseks geoloogiliseks jõuks. See kõik pärineb ju XX sajandi algusest ning on vaieldamatult mõjutanud tehnoloogiaarengut ja mõjutab seda jätkuvalt.
Revolutsiooniga olukord muutus ning loovast riigist sai pea-et üleöö kopeeriv ja järeletegev ühiskond. Kopeeriti paljut, mis Läänes ees tehtud ning selle peamiseks mootoriks on hiljem arvatud olevat nn rahumeelse kaubanduse (ingl. k. peaceful trade) nähtus. On ilmne, et edukas kaubandus toimub eelkõige nende partnerite vahel, kes pole sõjajalal. Iseasi on see, kuivõrd saab kaubandust pidada rahu põhjustajaks. Pigem on kaubandus ikka rahu sümptomiks, mitte selle esilekutsujaks.
Sama dilemma kummitab ka Euroopa Liiduga seotult: kunagi sõjakahjude leevendamiseks ja vältimiseks välja mõeldud Terase ja Söe Liidust on saanud keerukate kaubandus- ja rahandusreeglitega organisatsioon. Euroopa Liidu kaubanduslikku alust on külluslikult täiendatud ka kõiki muid eluvaldkondi puudutavate seadusaktide ja ülesnimetamistega. Ehk on nüüd tõepoolest saabumas see ajajärk, kui kaubanduse abil saab ka sõdadest ja tülidest üle.
Sellesamale kopeerimisele aitas tugevalt kaasa ka Lääneriikide selge poliitika, mis lähtus ettekujutusest, et kaubandustegevuse säilitamine Nõukogude Liiduga on rahumeelsema koosolemise eelduseks. See lõi küll teatavaid edueeldusi võiduks II Maailmasõjas, kuid samade tehnoloogiatega sõdisid kommunistlikud riigid antikommunistliku lääne vastu näiteks nii Korea kui Vietnami sõdades. Rahumeelse kaubanduse põhimõtteid ning sellega kaasnenud “rahvuslikku enesetappu” on põhjalikult ja ohtralt näiteid tuues analüüsinud ajaloolane Antony C. Sutton.

TEGELIKULT IN JU ESMAPILGUL VAID RAHUMEELSEKS KASUTUSEKS mõeldud tehnoloogia tahtmisest sõltuvalt rakendatav ka sõjapidamisse. Nii kujuneski Lääneriikide tehnoloogiasiire Nõukogude Liitu ja teistesse kommunismibloki maadesse sõja vältimise ääretult vaevaliseks teeks. Üle 100 000 Ameerika sõduri hukkus Koreas ja Vietnamis ning selle põhjuseks oli väga suure tõenäosusega Lääneriikide (sh valdavalt USA) tarnitud tehnoloogiad.
Ühtpidi ei tohiks ju olla midagi halba selles, kui mistahes riigile müüa seepi, suhkrut ja bensiini. Teisalt sõltub mistahes toodete kasutamine ikkagi ja eelkõige konkreetse saajamaa tegelikest kavatsustest. Nii on äsjamainitud kaubakolmik kasutatav üht-hästi nii igapäevase elu edendamiseks kui ka Molotovi kokteili valmistamiseks süütepudelite jaoks. Nii ei saagi kaubandus iialgi olla rahu looja, kuna kaupadega koos ei õnnestu müüa ja kohustuslikuks muuta teistlaadset kultuuri ja häid kavatsusi.
Sellise Lääneriikide kaubandusliku suhtlemise eelduseks oli 1920. aastateks välja kujunenud arusaam, et kui varustada kommunistlikku Venemaad piisavalt kaupade ja tehnoloogiatega, suudab rahvas end lõpuks selle korra alt vabaks võidelda. Lõpeks ju nii see ka juhtus, kuid tegemist oli vaevalise ja üle 70 aasta kestnud ootamisega. Kusjuures Nõukogude Liidu lagunemine ning vabanemisprotsessid kiirenesid pigem tehnoloogilise abi lõppedes ning Nõukogude sõjatööstuse ülekurnamisel USA ahvatletud võidurelvastumisprotsessis. 



Kui tulla tagasi kavatsuste juurde, siis polnud ühtki avalikku teavet, mis kinnitanuks, et sovjettidel on seebi, suhkru ja bensiiniga vaid head kavatsused. Pigem vastupidi. 1919 teatab kommunistlik liider Zinovjev: “Me peame alla kirjutama ebasoodsa rahulepingu. See tähendab ainult vajadust kirjutada alla paberile, kuhu võib olla kirjutatud mida vaid. See on meile hingamise ja kogumise ajaks, et saada tugevaiks.”
Nõukogude Liidu tegelike kavatsuste olemust võtab kokku Jossif Stalini tsitaat:
“Sõnadel pole ju mingit seost tegudega – kuidas muidu saaksimegi kõnelda diplomaatiast? Sõnad on üks asi ja teod teine. Ilusad sõnad on vaid mask, et katta halbu kokkuleppeid. Siiras diplomaatia pole rohkem võimalik kui kuiv vesi või puine raud.”
Stalini öeldu on hea näide sellest, milline oli laias laastus mistahes lepingukultuur Nõukogude Venemaal ja hiljem kõigil kommunistliku valitsuse all olnud aladel. Selle kultuurilise hoiaku mõju ei lõppenud aga kindlasti veel 1990. aastate algusega. Loomulikult võib sellist hoiakut pidada paljuski üldinimlikuks ning inimese kui sihipäraselt valetava liigiga loomulikult kaasaskäivaks nähtuseks. Samas on riiklikult ja põlvkondade vältel kultiveerituna selline arusaam kindlasti sügavamalt juurdunud kui ühiskondades, kus selline praktika küll kindla peale esineb, kuid kus seda moraalselt siiski taunitakse.
Nõukogude Liit ei kõhelnud iialgi kasutamast oma kaubanduspartnereilt saadut tehnoloogiate alusel toodetud relvi kasutamast nende endi või nende liitlaste vastu. Nii on ka täna võimalik, et näiteks Lääneriikide tarnitud väetisetootmise tehnoloogiad võivad nii mõneski stalinlikult silmakirjalikus riigis olla kohandatud närvimürkide tootmiseks.
Kui Lääne doonoritelt polnud soovitud tehnoloogiat vabatahtlikult kopeerimiseks ja rakendamiseks saada, rakendati mitmeid meetodeid. 1968. aastal toimetasid Lääne-Saksa õhujõudude ohvitserid Sidewinder raketi ühest Baieri NATO baasist reisilennukiga otse Nõukogude Liitu. Nagu looduselt, nii ka Läänelt armuande ei oodatud, vaid neid võeti ja viisil, mis tänapäistes actionfilmides liialt labastena tunduksid

POLIITILINE KORD JA HOIAKUD MÕJUTAVAD PARATAMATULT INIMESI ühiskondades. Seda mitte ainult sunnitud käitumise moel. Lõpeks on inimesed ka kuitahes diktaatorliku korra kandjaks ja taastootjaks. Vabadusaade pole kindlasti mitte diktaatorlikus ühiskonnas automaatselt leviv hoiak. Hiljutine Saddam Husseini kukutamine ei suunanud ju Iraaki mitte vabadusaatelisele tegevusele, vaid pigem kaosesse, millel jätkuvalt endise liidri nägu.
Samal moel mõjutas rahumeelne kaubandus ka hoiakuid ja arusaamu teaduslikust ja tehnolooglisest loomest. Kui 1913. aastal Igor Sikorsky poolt loodud neljamootoriline 5 tonni kaaluv reisilennuk püstitas omaaegse kestvuslennu rekordi (ligi 2 tundi), siis USAs võeti 4-mootorilised pommilennukid kasutusele alles II maailmasõja künnisel. Ameerikasse emigreerunult asutas Sikorsky tänini toimiva ja kopterite ehitamisega tegeleva ettevõtte, mil tänaseks vanust 75 aastat.
Kommunistlik kord ei muutnud ei Vene ega hiljem Eestigi inimesi andetumaks. Muutusid lihtsalt ühiskonna hoiakud ning kavatsused ja seetõttu polnud uue loomisel enam sedavõrd tähendust kui kingituseks saadu, ostetu või varastatu kopeerimisel ning kohandamisel. Järgitegemine nõuab kindlasti teistlaadset loovust kui uue väljamõtlemine ning selline konformne eliit on kindlasti ka diktaatorlikule korrale ohutum kui uut tekitav.
Kaks põlvkonda järgitegemisele orienteeritud loovust on muutnud arusaamu tehnoloogilisest arengust ja innovatsioonist endise raudse eesriide erinevatel pooltel olnud ühiskondades. II maailmasõja lõpp tähendas enim just kommunistlikele riikidele tehnoloogiate täiendamise võimalust: alates asjaolust, et fotoaparaadid Kiev olid äravahetamiseni sarnased Hasselbladti mudelitega kuni tõdemuseni, et esimesed MIG reaktiivhävitajad lendasid BMW mootoritega.
Teatud osas oli Nõukogude Liidu ja USA kosmoseprogrammidel samuti sarnaseid jooni – mõlemad arenesid tänu Saksamaal välja töötatud ja arendatud tehnoloogiale. II Maailmasõja lõppedes deporteeriti Venemaale tuhandeid raketitööstuses töötanud insenere ja tehnikuid ning suur osa ka tehase sisseseadetest. USA seevastu pakkus lahedaid töö- ja elutingimusi Saksa raketiprojekti ajule Werner von Braunile.
Nõukogude tehnoloogilise arengu ajalugu ilmestavad pidevalt veidrad seigad nagu see, et ülehelikiirusega reisilennukit TU 144 hakati läänes hellitavalt kutsuma Konkordskiks, millega kaasnes 105 nõukogude spioon-diplomaadi väljasaatmine Suurbritanniast. Lõpeks tunnistas ka Inglise kommunistliku partei liider, et oli saanud sovjettide käest 5000 naela Concorde-projekti kohta käiva salajase informatsiooni hankimise ja edastamise eest.
Vaatamata asjaoludele, et enamuste II maailmasõja võitnud Lääneriikide juhtkondades kostusid pidevalt ohusignaalid selle kohta, et Nõukogude Liidus võidakse mistahes tehnoloogiaid ennekõike kasutada just oma sõjalise võimsuse suurendamiseks, leidus alati argumente, mis rahumeelse kaubanduse jätkuvalt toimimas hoidsid.

Tabel 1
USA-Nõukogude Liidu kaubavahetuse maht aastatel 1963-1972 ning Vietnamis surma saanud USA sõdurite hulk aastate lõikes.

Aasta USA-NL kaubavahetuse maht (miljonites dollarites) Vietnamis hukkunud sõdureid
1963 40 ca 500
1964 60+100 (nisutehing) 2000
1965 80 10000
1966 90 25000
1967 100 40000

1968 108 62000
1969 160 40000
1970 180 22000
1971 0 10000
1972 0 0
Allikas: Antony C Sutton “National Suicide” 1973
Lisaks majandusabile tuvastati Vietnami sõja käigus 1966-1971 96 Nõukogude Liidu laeva, mis vedasid sõjavarustust Vietnamisse. Enamus neist olid valmistatud Lääneriikides või nende litsentside alusel kusagil mujal.

SUUR OSA NÕUKOGUDE ELUST KOOSNESKI JÄRGIJÕUDMISE NING LOODETAVA möödamineku ideoloogiast. Arenguline möödumine (kui sellisest nähtusest üldse rääkida saab) ei saa aga kunagi põhineda juba loodu kopeerimisel ja rakendamisel, kuna mõte, mida lõpeks tehnoloogia abil majandusliku protsessi osaks muudetakse, on juba piisavalt eakas. Kopeeriv käitumine ei tekita seega iialgi piisavalt edueeldusi ühiskondade edendamiseks ning arengulise kinnipüüdmise hüpotees jääb lihtsakoeliselt mõtlejate soovunelmaks. Tehes siinkohal põike Euroopa Liidugi tänapäevapoliitkasse – kas ei kostu sellegi moodustise loosungeis liiga sageli Ameerikale järelejõudmise soov?

Vaatamata sagedastele soovidele pole haridusprotsessi suunda võimalik äkiliselt ja meelvaldselt muuta. Eriti puudutab see kõrgharidust ning sellega seotud teadus- ja arendustegevust. Igal kultuurilisel toimingul on oma inerts ning hariduses ja teaduses on see paraku vist suurem kui me ehk tahaksime tunnistada. Seetõttu mõjutab tänaseni meid Nõukogude Liidu teaduspoliitika ning inseneritegevuse paari põlvkonna jooksul sisse joostud suund olla tubli järeletegija. Suletud majandusruumis ning suletud piiridega hirmuvalitsetud ühiskonnas andis sellinegi haridus piisavalt olemiseeldusi. Ühiskonna avatumaks muutumine ei muutnud aga avatuks ja loomingule orienteerituks kogu haridussüsteemi.
Teoreetiliselt tajub ju igaüks, et parim tee muutusteks on pigem tavatute mittematkivate tegude ning mõtete toetamine teadus- ja tehnoloogiaarenduse protsessis. Loomulikult mitte ainult seal vaid ideaalis ka mistahes muudes ühiskonnaelu valdkondades.
Ebatraditsioonilise arengu vääramatu edu kohta on näiteid ka sellestsamast rahumeelse kaubanduse ajajärgust. Puudutab see hoopis kosmosetehnoloogia arengut ning näidet, kui poliitilisest kontrollist ning kopeerimiskohustustest vabadena loodi sealsamas Nõukogude Liidus tehnoloogiaid, mis aastakümneid oma ajast ees. Aga see on hoopis uue loo teemaks ja sisuks. Seniks jõudu, et üle saada hirmudest uue ees. Ka väga uue ees. 


Ilmus ajakirjas Direktor
juuni 2003
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(04.12.2017)


(18.11.2017)


(18.11.2017)


(03.08.2017)


(03.08.2017)


(03.08.2017)


(20.07.2017)


(20.07.2017)


(20.07.2017)


(03.07.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6 / 7  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint