Kimääride* lummuses



"Geenitehnoloogia kiirendavat arengut. Samas pole teada ega suudeta ka hinnata loodusse siirdatatava ning sinna pöördumatult jääva geneetilise informatsiooni mõju. Lühinägelikele teadlaskonnast on see kui omalaadne võimalus jätta oma tegudest mälestusmärk. Nagu on seda ka auguks kaevatud Nauru saar, mille elanikud on täna nii vaesunud rahaliselt kui ilma jäänud ka oma fosforiidist." 


Kas te saate pärast geneetiliselt muundatud maisi söömist rahulikult uinuda? Või pärast seda, kui teie sisse on pandud tükike DNAd, mis on tegelikult ravimifirma omand? Sellest, kuidas geenivõlud kriitilisemas valguses paistavad, kirjutab Marek Strandberg.
1973. aastal tegid teadlased Herbert Boyer ja Stanley Cohen esimese DNA kloonimise eksperimendi, kus ensüümide abil lõigati ühe bakteri plasmiidist (bakteri DNA) jupp ning siirdati see teise bakterisse – nii valmis esimene transgeenne organism.
Seitse aastat hiljem tegi USA ülemkohus iseäranis omapärase otsuse, lubades elusorganisme patenteerida. Hilisemas arengus on see sama veider kui ajalikule rahapaberile kirjutatud ajatu lause “In God We Trust”.
1983. aastal teavitati ilmaavalikkust juba esimesest transgeensest tubakataimest ning kahe aasta pärast oli olemas taim, mis on kaitstud teatud putukaliikide vastu. Tehnoloogia edendamine jätkus ning 1988. aastaks loodi juba taim, mis tootis etteantud reeglite järgi ravimainet.
Täna on enimkasvatatud geneetiliselt muundatud põllukultuurid raps, mais, puuvill ja soja. Kuid erinevate probleemide tõttu on näiteks putukatõrje eesmärgil kasutatavat bakteritoksiini valmistava maisi kasvuala vähenenud USAs 2000. aastal ligi veerandi võrra.
Nüüd on geneetilisi taimi puudutavad probleemid korraga Eestisse jõudnud – üks ettevõte soovib saada sama maisi impordi- ja kasutuslitsentsi. Keskkonnaministri nõustamiseks loodud valdavalt geenitehnoloogidest koosnev komisjon on andnud oma soovituse, et asjakohane sisseveo- ja kasutusluba välja anda.
Olgu öeldud, et selle maisisordi tootlikkus pole suurem, samuti puuduvad Eestis kahjurid, mille vastast toksiini see maisitaim valmistab. Oht, et toksiini tootev mais mõjutab ka teistel põldudel kasvatatavat maisi oma mürgikoodiga (õietolmul ja seemnetelgi on kalduvus levida kümnete ja sadadegi kilomeetrite kaugusele), võib aga omada määramatuid ning pöördumatuid tagajärgi.
New York Timesi tehtud küsitluse järgi soovib 93% ameeriklastest, et GMOd (geneetiliselt muundatud organism) sisaldav toit oleks vastavalt ka märgistatud. Tootjad pole sellest aga siiani huvitatud, nagu ka USA valitsus. Vastuväiteks on, et geneetiliselt modifitseeritud toidul ja nn tavalisel toidul polevatki vahet. Kui aga asi puudutab intellektuaalset omandit, on needsamad tootjad meeleldi nõus rõhutama GMOde inimtekkelist omapära.
Geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasutamise pooldajad viitavad asjaolule, et see võimaldab vähendada näiteks taimekaitsevahendite (putukamürkide ning taimemürkide) kasutamist. Tõepoolest kulub näiteks taimemürgi Roundup suhtes tundetuks aretatud maisipõllul umbrohutõrjeks vähem kõnealust mürki ning põllult äravoolavates vetes on seda mürki kuni viis korda vähem.
Kui aga eesmärgiks on seatud kogu maisitoodangu saamine GM (geneetiliselt muudetud) maisist, siis sel juhul keskkonda paisatava umbrohutõrje kemikaali hulk ju suureneks.
Tegemist oleks umbes sama nähtusega, mis autotööstuseski: vaatamata asjaolule, et iga järgnev põlvkond sõidukeid on ökonoomsemad oma kütusekasutuses, suureneb maailma naftatarve pidevalt.

Imelikul kombel usuvad GMO tehnikud, et neil õnnestub evolutsioonimehhanisme üle kavaldada. Kui näiteks bakteri toodetavate putukamürkide geen muuta taime pärilikkusaine osaks, saavutatakse esialgu tõepoolsest olukord, kus taimekahjurid sellest taimest eemale hoiavad. Mürgibarjäär inimese majandushuvide kaitseks võib aga osutuda ääretult ajutiseks. Sest nõudlus suurtel aladel kasvava kultuuri järele hoiab käigus ka mistahes lagundavate ja toituvate organismide tungi kohaneda kuitahes kättesaamatuks tehtud toiduallikatega.
Kogu inimkonna massiga võrreldes on erinevate lagundavate organismide elusmass kuni 500 korda suurem: 30–40 tonni elusaine esindajat iga inimese kohta, kes muuhulgas ka iga inimest oma toidulaual näha tahavad!
See on märkimisväärne kogus evolutsioonilist kavalust, mida on kogutud umbes 3,5 miljardi aasta jooksul. Uskuge, selles kavaluses on rohkem osavust kui inimkonna mõnekümne tuhande aasta vanuses kaubanduslikus ja ärilises kavaluses!

UMBROHUTÕRJEKEMIKAALI ROUNDUP´I SUHTES TUNDETUKS MUUDETUD maisi on patenteerinud selline ettevõte nagu Monsanto. Selle maisiseemne ostmisel peab põllupidaja leppima kohustusega kasutada oma põllul Roundup’i. Kui ta seda kokkulepitud mahus ei tee, kaotab ta õiguse kogutud seemneid külvata ja peab arvestama pärast kohtuprotsessi ilmselt ka kukrukergendusega.
Algselt peeti vähetõenäoliseks, et tundetus Roundup’i suhtes võiks maisilt muudele taimedele levida. Paraku on tänaseks Austraalias selle levik rohttaimedele kindlaks tehtud. Raiheina tundetuse ilmnemine glüfosaatide (Roundup’i peamine komponent) suhtes on uurijate poolt dokumenteeritud.
Kord loodusliku ökosüsteemiga kokku puutunud geneetiliselt muundatud organism jääb tõenäoliselt oma mõju levitama aegade lõpuni. Iga selline samm on olemuslikult pöördumatu.

Majandamisega on ikka nii, et vaadeldava protsessi headus sõltub ka hindamispositsioonist. 1999. aastal maksis Roundup Ready (seemned + kemikaalid Monsantolt) rakendamine ca 172 USD/ha (2500 krooni ringis). Rahaliselt tähendas see põllupidajale ligi poole suuremaid kulutusi, kui nõudsid senised maisikasvatusmeetodid.
Monsanto jaoks on tegemist omapäraselt huvitava äriskeemiga. Patenteeritud pärilikkusaine jupp võimaldas kompaniil kaevata 1999. aastal kohtusse üle 500 põllupidaja, sest nende põldudelt leiti taimi, mis sisaldasid kaitstud DNA-järjestust. “Piraatkoopiate” tegijate hulgas olid valdavalt need, kelle põldudele oli kaitstud info kandunud ilmselt legaalsete koopiate kasutajate põldudelt pärineva õietolmuga.
Ka kindlustuskompaniid on mures GMO temaatika pärast ning kaasnevate probleemide rohkuse tõttu soovitab näiteks Lloyds küsida geenifarmereilt kõrgemaid kindlustusmakseid.

PALJUDEL JUHTUDEL, KUI GENEETILISELT MUUNDATUD ORGANISME hakatakse laialt kasutama, pole tegelikult teada ega ka võimalik adekvaatselt hinnata muundatud geneetilise informatsiooni mõju suhetele muus ökosüsteemis. Mitte, et ma arvaksin, et inimene võiks looduse sedavõrd untsu keerata, et elu Maalt kaoks. See on ikka väga-väga üle jõu käiv ülesanne.
Küll aga võib inimene oma tehnoloogilise tegevusega oma enda heaolu tugevalt kahjustada. Tekitada oma tegevusega eluolu- ning tervisprobleeme, et neid siis uute majandustegevustega klaarida. Olgu selleks kas või uute ravimite väljatöötamine allergiareaktsioonide vastu.

Äritegevuse kasumlikkust on alati põhjust vaagida koos riskidega. Kui riskid on globaalset laadi, oleks ka tervele mõistusele kohane kaalude neid riske pikemas perspektiivis.
Sageli eiratakse aga uute majandustegevuste korraldamisel ning tehnoloogiliselt uudsete lahenduste rakendamisel elementaarset ettevaatusprintsiipi. See ettevaatusprintsiip on rahvusvaheliselt kokku lepitud ka ÜRO korraldatud Rio de Janeiros toimunud Keskkonna- ja Arengukonverentsil 1992. aastal ning see kõlab järgmiselt: “Keskkonnakaitselistel põhjustel on vaja rakendada ettevaatusprintsiipi erinevates riikides, lähtudes muuhulgas ka nende võimalustest. Pöördumatute muutuste risk, nagu ka selge teadusliku põhjenduse puudumine, võib olla põhjuseks majanduslikult tasuvate lahenduste ignoreerimisel, et vältida pöördumatuid muutusi keskkonnas.”
Geenitehnoloogia kaasaegsete vahenditega muundatud organismide majanduslik ning ulatuslik kasutamine täna eirab reeglina seda mainitud ettevaatusprintsiipi.
Ettevaatusprintsiibita tehtavad kõrgtehnoloogilised majandusotsused samastuvad oma olemuses kasiinokülastusega – eriti juhtudel, kui kasumi nimel muudetavaks elemendiks on pärilikkusaine ise. Mõistagi võib tunduda ahvatlevana osaleda korraldava jõuna evolutsiooniprotsessis, lisades muutlikkust põhjustavate mõjurite nimekirja ka rahalise kasumlikkuse, kuid paraku pole ilmselt inimene see, kes selle eksperimendi lõpptulemusi arvustada või nautida saaks.
See aga ei tähenda sootuks, et geenitehnoloogia arendamine oleks keelatud või sallimatu teema. Probleemide allikaks on selle tegevuse majandusliku ulatuse kasv. Ainult majanduslik tõhusus ja kasumlikkus ei saa olla moodsate tehnoloogiate tõesuse (kasutatavuse) kriteeriumiks, kui muud ohutuse ning riskiaspektid on kaalumata jäetud.

Kui ka uskuda, et turul toimuv ilmutab majandustõde, siis vaadelgem veel veidi lähiminevikus toimunut.
Aastal 1999 keelati Kreekas GMOde katseline ning majanduslik kasvatamine ja kasutamine. Maailma üks suurimaid toidutootjaid Unilever teatas samal aastal kavast muutuda GMO-vabaks toidutootjaks. Samal teel kulgeb ka Nestle. USA suuruselt kolmas maisitöötleja A. E. Staley Co teatas, et keeldub geneetiliselt muundatud maisi kokkuostust, millel pole Euroopa Liidus müümise luba.
Sama aasta juulis möönis Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium, et geneetiliselt muundatud kultuuride saagid pole sugugi stabiilselt kõrged ning majanduslik kasumilikkus võib märkimisväärselt kõikuda. Samas teatasid ka USA lastetoidu tootjad, et loobuvad GMOde kasutamisest.
Aastast 2000 on GMOde kasutamine vähenemas ning hinnatakse, et USA põllupidajate kahjud seoses bakteritoksiinitootjaks modifitseeritud maisi (Bt maisi) ebaeduga ekspordil olid 1999. aastal ca 200 miljonit dollarit.
Turutõde osutab geenitehnoloogia rakendatavuse mõningasele enneaegsusele. Seda just põllumajanduslikus kasutuses.

Selles loos on sootuks puudutamata inimgenoomi-temaatika, mis on ärilisest või eetilisest aspektist vaadates veelgi komplitseeritum kui põllumajandustemaatikaga seonduv. Geenijärjestuse patenteeritavus tekitab inimesega seoses igasuguseid veidraid, sh ärilisi ilminguid. Kujutage vaid ette, et teie enda geneetilist koodi muudetakse mingi geeniteraapilise protseduuri käigus. Oletame, et mingi “vigane” pärilikkusaine jupp õnnestub kogu teie organismis asendada terve ja korrektsega, kuid see kuulub mingi kompanii intellektuaalse omandi portfelli. Võib ju minna nõnda, et võõrast intellektuaalset omandit sisaldavana oleksite oma lapse sünni puhul võimalik intellektuaalse omandi kuritarvitaja, kui te mõistagi ei nõustu sünni eest kopsakat summat koodiomanikule välja maksma.

Kuna mistahes pärilikkusaine järjestus, mida ärihuvilised nüüdsest patenteerida saavad, võib olla ka loodustekkeline, siis on hakanud mõned keskkonnateadlased sellist elusa koodi autoriõigusega kaitsmist biopiraatluseks kutsuma. Kuidas muidu nimetada asjaolu, et näiteks rinnavähi teket kontrolliva geeni kood on 2001. aastast saadik Euroopa Patendiameti poolt tunnustatult antud Myriad Geneticsi nimelise ettevõtte omandusse, nagu ka kõik valgud, mille sünteesi see geen kodeerib, ning diagnostika ja ravimeetodid, mis sellest kõigest tulenevad.
Lootusetuna näiv äri- ja autorikaitsesituatsioon geenitehnoloogia vallas sunnib tundlikuma närviga loodusteadlasi selle eetilise segaduse vastu toimima sootuks omapärasel moel. Nimelt esitasid Jeremy Rifkin ja Stuart Newman juba aastaid tagasi USA patendiametile taotluse kaitsta autoriõigusega “nende ideed” segada inimese ja looma embrüorakke. Seegi oleks teatavas mõttes GMO – kimäär nimelt. Nad on lubanud seda mitte kasutada ja keelata seda ka teistel tegemast, kui nad sellise patendi saavad. Ametivõimud pole siiani oma otsust teinud ja taotluse esitamisest on kulunud üle viie aasta.

Inimeste endi loodud ja tulevikus loodavad suhtlemisreeglid on tavatu keskkond. Nii oli veel paari kümnendi eest pudelisse kogutud uriiniproov vaid võimalus teada saada üht-teist inimese haiguste ja hädade kohta ning tänavale lähetatud süljelärakas või äravistaud närimiskumm oli lihtsalt tülgastav rämps. Tänaseks on see aga muutunud väärtusliku informatsiooni allikaks ning kunagi ei või täpselt teada, kas vennike, kes teie koni või poolelijäetud piruka prügikastist välja korjab, pole mitte salajane kindlustusseltsi agent, kes teie tervise sügavamate saladuste kohta informatsiooni hangib.
Mida lähemale liigub tehnoloogia elusaine olemuse vahetule mõjutamisele, seda riskiderohkemaks muutuvad ka ärid, mis selliseid tehnoloogiaid kasutavad. Geenid ja nende muundamisvõime on tehnoloogia- ja ärimaastikul vaieldamatult kuum teema.
Toitva suutäie haukamiseks peaks ehk sellel enne veidi jahtuda laskma?


* Kimäär - kreeka mütoloogias tuld sülgav koletis. Teda kujutati lõvina, kel on seljal kitse pea ja sabaks madu; bioloogiliselt genotüübilt erinevatest rakkudest koosnev organism; piltikultl pette- või hirmukujutlus (Tea Võõrsõnastik, ENEKE). 


Ilmus ajakirjas Direktor
oktoober 2003
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(22.05.2017)


(22.05.2017)


(22.05.2017)


(06.05.2017)


(06.05.2017)


(06.05.2017)


(05.04.2017)


(05.04.2017)


(05.04.2017)


(13.03.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint