Tappa ehitussiga ja kompressorhunt!

Marek Strandberg




Me oleme lugude meelevallas. Vanade lugude meelevallas. Eriti nende lugude osas, mis inimese ja keskkonna suhtest räägivad. Seda vaatamata asjaolule, et viimase paarisaja aasta jooksul oleme looduse kohta saanud hulgaliselt uut teadmist. Teadmist selle kohta, mis on energia ja kuidas see muundub. Teadmist selle kohta millisel moel ökosüsteem üldse toimib. Ja palju muudki. Ometi on meie arutluskäigud tänaseni läbi imbunud vanast teadmisest – teadmisest selle kohta kuidas peab toimima maailmas, kus inimene on kõige mõõt. Nagu kõik muu –nii elus kui eluta - oleks ja muutuks ning toimiks vaid selle tõttu, et inimesel hea oleks. Aga ei toimi ju. Maailm on pigem süsteemikeskne. Ökosüsteemi keskne. Seda ütleb meile teaduslik arusaam ümbrusest ja olemise tähendusest. Seda aga ei ütle meile lood, millest tulevad meie tänased hoiakud ja otsused.


Mistahes uue teadmise imbumine ja kuivamine inimkultuuri osaks läbib paratamatult looks muundumise etapi. Ei saa nõuda ega loota, et enamus suudaks mõista bioloogiliste, füüsikaliste, keemiliste, ökoloogiliste protsesside toimimist kirjeldava teadusliku teksti sisu, et siis teadusekeele ja loogikareeglitest tuletada “tarku” käitumisjuhiseid. See teaduslik ja uus teadmine peab esmalt muutuma looks, et harjumuspäraseks muutunud kultuurilise ja semiootilise protsessi kaudu meie käitumist muuta.

Juhmusel on kalduvus vohada ning selle põhjused on sügavamad kui pelgalt raske veneaeg või ka 700 aastane oletuslik orjapõli. Lolluse vohamine näib olevat suisa loodusseadus – nimelt on võimalik tõestada (ära tunda) tõeseid väiteid, küll aga on jätkuvalt ületamatuks kõikide väärate väidete genereerimine ning valede väidete äratundminegi. Nii on nii loogikal kui teaduslikul meetodil napilt kohta kasvõi poliitilises kultuuriski, kus otsus tuleneb sageli suverääni meelevaldsest tahtest, mis rahva nimel sündinud tõeks tituleeritakse. Lollus on lõputu ning juba seetõttu on sünnis igat ära tuntud tõematki väidet, arusaama, lugu …mida vaid…au sees hoida selmet seda kergekäeliselt tümaks teha. Inimene aga pole mikroprotsessor, mis väärale käsule reageerimata jätab. Vaatamata paljulubavusele, nagu saaksime oma huvisid mistahes tekste rääkides ja kirjutades kaitsta, hägustab meelevaldne sõnakasutus ja meelevaldsete lugude rääkimine meie suutlikkust loodusseaduste reeglite alusel toimiva maailmaga toime tulla. Nii on inimkonna ökoloogiline käitumine tugevalt seotud ka kultuurilise (või ka semiootilise) ökoloogilisusega: suutlikkusega meid mõjutavaid lugusid (tekste) adekvaatsena hoida. Samas – uskuge – ei saa luua sellist masinat, mille abil adekvaatsusinspektor järjekordse arengutee ääres seistes jutumulli nõmedust hindaks (et liigrumalus rajalt võtta) nii nagu seda politseinikud roolijoodikutega teevad. Põlisrahvad, kes räägivad palju vanemaid lugusid kui meie teiega, püsivad, kuna nende lugudes on säilinud see kvintessents, mille puudumine on lääne ühiskonna inimese ja looduse suhte muutnud hapraks ning kaduvaks.

Vanad lood haisevad ning nende värskendamiseks pole sugugi lihtne kokku segada piisavalt meeldivat lõhna ning pragude katmiseks puudub ka sobilik pahtel.

Minu meelislooks selles seoses on lugu kolmest põrsakesest ja kurjast hundist. No teate küll - neist sigadest kes ehitasid ja sellest hundist, kes jaksas sigade ehitatu uppi puhuda. Justnagu süütu lugu. Esmapilgul. Sama süütu kui sajad ja tuhanded teised loomaloodki.

Juhuslikult on see lugu saanud levivõimenduse. Seda tulenevalt Walt Disney poolt 1930 aastatel loodud animafilmile. Filmile, mille sõnumiks võiks olla vajadus koostöö järele kuid millest on kaasajal saanud argument, millega naeruvääristada ja ignoreerida näiteks hoopiski ökoloogilise ehitamise teemat. Vaatamata asjaolule, et me teame, et sead ei oska ehitada ega hunt suuda miimiliste lihaste nõrkuse tõttu ühes suunas õhkugi välja puhuda.

Ökoloogilise olemise ja ehitamise tähendus pole tagasiminek koopasse vaid just uuest teadmisest tulenevalt parema kooskõla leidmine keskkonnaga. Ökoloogiline olemine on tehnoloogiline ja teadmusmahukas nagu ka mistahes muu orientatsiooniga tehnoloogiline olemine. Ökosüsteemiga kooskõla otsiv ja sellest kooskõlast tulenev iseorganiseerumisvõime on tegelikult sama väärtus (energia) nagu kaasaegset tsivilisatsioon ülalpidav maast pumbatavad nafta ja gaaski.

Sigade ja hundi lugu on heaks põhjenduste allikaks nii ehitajale kui kinnisvaraagendile hea tugeva kivimaja loomisel-müümisel ning tehnoloogilise ksenofoobia õhutamisel. Ega tehnoloogiline võõrapõlgus puuduta ju pelgalt ehitust vaid kõiki olulise keskkonnamõjuga inimtegevusi: energeetikat, transporti, toidutootmist ja jäätmemajandustki. Tarvitseb vaid rääkima hakata energiatehnoloogiate miniaturiseerumise suunast (et inimesed saaksid kodus vajamineva elektri oma majas ise toota) nii ilmuvad kohe ka lood Mao-Hiinast ja igamehe terasesulatusest. 

Inimese suhet keskkonnaga paika panna suutev teadmine on visa muutuma lugudeks, kus loomadel poleks riideid ega neid ei kujutataks muutumises inimesteks. Põrsa-hundilood hoiavad tänases maailmas ülal ka näiteks tervet lemmikloomatööstust, kust koerale pintsaku ja lemmikkassile kleidi ning kingadki võib osta. Vanad ning kohatud lood on kui kaitsemotiivid, millega põhjendada uue teadmise vältimist.

Kultuur tähendab ju kasvamist millegi suunas ja kasvamine tähendab vajadust harida. 

Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas.

Et vältida demokraatliku mehhanismi saatanlikku omadust võimendada keskpärasust ja isikupäratust kui see vaid tekkinud ja vähimagi ülekaalu saavutanud, on möödapääsmatu toime tulla oma enda hoiakute ja arusaamade põhjuse revideerimisega. Demokraatia on paljuski kui juhitav aatomituumade lagunemisreaktsioon – piisab kui neutroneid on enam kui uraanituumade poolt neelatakse ning ongi häda käes. Mida siis arvata Eesti ülikoolidestki, kus üle poole tuhande professori, kellest vaid viiendik on doktoritöid juhendanud. Ja selline kogu otsustab täiesti demokraatlikult, mida tehakse ja kes seda teeb! Esialgu küll akadeemilises keskkonnas kuid see on ju koht kust heledamad sähvatused kultuuri peaksid suunama.

Mõelge, millised on need lood, mis on kasvatanud teile just need arusaamad ja hoiakud ning ehk äkki ei meeldikski teile täna need lood enam üldse! Kuniks seadus pole muutunud arusaadavaks, räägitavaks ja kultuuriliselt kleepuvaks looks, jäävad ka mistahes üleskutsed näiteks võrdõiguslikkuselegi katteta juttudeks. Kui vaimne eliit pole suuteline tekitama sähvatusi pole kultuuril ka millegi poole pürgida. Et enamus elitaarset ei mõista ega naudi ei muuda seda veel tähtsusetuks. Elitaarne (olgu tippteadus või süvamuusika) ongi sähvatus mille poole kultuur idaneb ja kasvab. Nii ei kasuta ka taim Päikesest muud kui vaid osakest selle kiiratud energiast ja Päikest pole kindlasti võimalik kustutada kui hävitada kõik taimed. Jätkuvalt levivad ning ajusügavustesse juurdunud vanad lood on kui paksud pilved, millest enam miskit läbi ei kuma.

Nii on Eesti tulevik sõltuv tänaste eestikeelsete lugude sisust. Samal moel nagu tänane Eesti näeb välja nagu lood, mida räägiti ja näidati inimpõlve jagu tagasi: Tallinna kesklinn ei erine millegi poolest kolm kümnendit tagasi ajakirjas Pioneer joonistet pilvelõhkujate metsast. Ju oli see tänaste otsustajate lugemislaual. Mõelge vaid mida aastakümnete eest veel lugemislaualt leida oli! Ja leiavadki ju paljud veidrused ja kritiseeritav tänases päevas oma põhjuse?

Mida segasemad ja sisemise kooskõlata on tänased lood seda segasem ka tulevik. Mida vähem vaimuvalgust seda kiduram kultuur.

See lugu ona avaldatud ajalehes "Postimees" 7. veebruaril 2004

Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(30.07.2017)


(30.07.2017)


(15.07.2017)


(15.07.2017)


(15.07.2017)


(27.06.2017)


(15.06.2017)


(23.05.2017)


(07.05.2017)


(07.05.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint