Uue soenguga majandus


Instinkt kasumit teenida on kiire tekkima ja visa kaduma. Mistahes äärmuslikud piirangud või olud pole inimkultuurist kasumimootorit välja juurinud. Ka viimase Vene korra ajal Eestis oli äritegevus mitte ainult taunitav vaid kriminaalkorras karistatav ning oli juhtumeid kui see viis surmanuhtlusenigi. Ometi kujunes näiteks Viru Hotelli ümbrus ja sisemus kilekottide ja teksapükste ning muu kraamigi vahetustandriks, kus miilitsate ja julgeolekutöötajate eest pagedes ning mõnega neist semmides inimeste äriinstinkt oma väljundi leidis.
Sellega võrreldes on keskkonnaoludest tulenevad piiravad äri ning toimimisreeglid pigem mõõdukad suunajad riskivaba ja jätkusuutliku arengu teele kui et ületamatud takistused


Mida tähendab majandusest rääkides keskkonnamõõde, selle üle arutleb oma seekordses essees Marek Strandberg. Järgmises Directoris teeb ta juttu ökotehnoloogiatest ning nende majanduslikust tähendusest.
Piiranguteta ja täiesti vaba majandust pole vist kunagi olemas olnud. Ega saagi olema. Saab rääkida suuremast või väiksemast liberaalsusest majanduses, nagu ka korruptiivsemast või vähemkorruptiivsemast majandusest. Saab rääkida ka ökoloogilisemast (keskkonnaga arvestavamast) või vähemökoloogilisemast majandusest.

Ühtpidi võib ju oletada ja näha, et tehnoloogia arengut kannustaks justkui inimese tahe välja mõelda midagi uut ja huvitavat. Teisalt on aga erinevatest allikatest pärinevad piirangud need, mis tehnoloogiat muutma kannustavad. Võtame kas või orjapidamise ning sellele vastutoimimise.
Aastatuhandete jooksul oli tegemist igati loomuliku mehaanilise energia allikaga. See mehaaniline energia oli pealekauba ka kõrge negentroopia (informatsiooni) sisaldusega. Inimori oli paremini koolitatav ning universaalsem töötegija kui hobune või eesel. Vallutades teisi territooriume, ei saanud võitjad mitte ainult uusi maid, kariloomi ja rikkusi, vaid ka orje.
Koos Prantsuse revolutsiooniga 18. sajandi lõpul algas ka orja-ajastu hääbumine. Uuteks arengusihtideks seati vabadus, võrdusus ja vendlus. Ajaloolises läheduses Prantsuse revolutsiooniga sünnib ka aurumasin – tehnoloogia, mis astub orjade tööjõu asemele. Kas orjapidamise lõpuga tehti algust seetõttu, et aurumasin oli leiutamisel ja rakendamisel, või kannustas James Watti hoopis aurumasinale mõtlema mure selle üle, kust küll orjanduse-järgses maailmas energiat saada?”
Või on ajalooliseks omapäraks, et olemuselt sarnastel juhtumustel ja muutustel ongi kombeks ajateljel lähestikku paikneda?

Igal juhul tollel hetkel, kui aurumasin leiutati, polnud inimestel veel kuigi sügavat ettekujutust energiaprotsesside olemusest. Möödus veel tubli pool sajandit, enne kui termodünaamika põhitõed täpselt ja selgelt sõnastati. Selleks hetkeks oli aga juba orjade asemele jõuliselt astunud põletatavate energiaallikate valik puidust erinevate söeliikideni. Raudtee ja aurulaevandus tõid kiiresti uue mobiilsuse ning aurujõud pani ühiskondi maitsma ning kiinduma masstootmise viljadesse.
Samas liiguti metsi põletades jõuliselt ökoloogilise katastroofi suunas, millest (nii kummaline kui see pole) pääseti fossiilkütuste laia kasutuselevõtuga 19. sajandi lõpul. Kui seda poleks tehtud, oleksid XX sajandi esimeste kümnendite jooksul Maa metsavarud lõppenud. See muutus ei toimunud aga kindlasti teadlikust soovist ökoloogilise süsteemi ressursse arukamalt hallata. Tegemist oli pigem hea kokkulangevusega.

KASUTATAVATE ENERGIAALLIKATE, PEAMISELT FOSSIILSETE KÜTUSTE kättesaadavus ning tehnoloogilise rakendatavuse ulatus on inimkonna jaoks kõikvõimsustunde allikaks. Tegelikku kõikvõimsust aga ei pruugi kunagi tekkida ning ilmselt puudub sellise “jumaliku võimu” järele ka tegelik vajadus.
Mõnesaja miljoni tonniga moodustab kogu inimkonna mass vaid promilli osa ligi triljonist tonnist kõigist elusolenditest, kes elavad Maal. Mistahes tehnoloogiatest me ka ei räägi, ei suuda need niipea asendada inimkonnast tuhandeid kordi suuremat elusainekogust, mille tasakaalust ja olemusest sõltub ka inimeste kui pelgalt siiski ühe Maal elava liigi heaolu.
Ökosüsteem Maal on n-ö käigus päikeseenergia, Maa siseenergia ning gravitatsioonienergiavoogude mõju tõttu nii elusale kui eluta ainele. Neil elusainega toimuvatel protsessidel on aukartustäratav iga – üle kolme ja poole miljardi aasta – ning on selge, et üksikute aspektide avamine nende protsesside kohta ei pruugi anda meile täit selgust nende olemusest. Nii on ja jääb teaduski vaid liikumiseks tõe suunas, mitte tõeks eneseks.

Kummastav on asjaolu, et teaduslik arusaamine ökosüsteemi olemusest, mis on alguse saanud nii Charles Darwinist (evolutsiooniteooria looja) kui Vladimir Vernadskist (biosfääri kontseptsiooni looja), on ühiskonna ja majandusasjade ajamisel märksa vähem kasutusel kui näiteks Justus Liebigi (mineraalväetiste kontseptsiooni looja) või Albert Einsteini (üks universumi fundamentaalteooria loojatest) teadmised.
Tasakaalustatud ja jätkusuutlik majandus ei ole tasakaalustamata teadmisi kasutades põhimõtteliselt võimalik. Mõttemaailma iseloom – nii selle kallutatus kui tasakaalustatus – määrabki laiemalt ühiskonna suundumuse.
Üldiselt üritatakse majanduslikule kasumile orienteeritust tasakaalustada sotsiaalse komponendiga. Laiemalt vaadates tundub see olevat vaevaline tee, kuna majanduslik käitumine on pigem sotsiaalse toimimise osa, mitte selle põhjustaja.
Nii võibki arvata, et inimese heaolu allikaks pole muud kui kogu elusloodust ja selle tasakaalu ning olemust käsitleva teadmise kasutamine ühiskonnaasjade korraldamisel.

Majandusruumi saame määrata valdavalt raamatupidamislike reeglite alusel kogutud andmete ja rahas mõõdetud ulatuste järgi. Nii isikuid, ettevõtteid kui riike iseloomustab varade ja kohustuste tasakaal, kasumi või kahjumi iseloom, sularaha kogumisvõime ja mis kõik veel. Nende andmete põhjal otsustame me majandusorganismi tervise ja perspektiivide üle.
Majandusruum on aga ühe veelgi suurema ruumi – nimelt keskkonnaruumi – osaks.
Mis on aga keskkonnaruum ja kuidas seda määrata ja mõõta?
Nagu kapital ja teadmised määravad paljugi majanduses, sõltume me liigina muu hulgas kindlasti ka mageda vee olemasolust ja kättesaadavusest, mullaviljakusest, fotosünteesivate organismide hulgast ja püsivusest, looduslikes protsessides kätketud isepuhastusvõimest. Seda kõike ei õnnestu ilmselt ka lähimas tulevikus asendada inimese teadmiste ja kapitali hulgast tulenevate tehiskeskkonna võimalustega.
Nii nagu kapitali ja teadmiste kombinatsioonil on võime end taastoota ning kosutada, on see omane ka elusloodusele. Õigem oleks küll vastupidine järgnevus. Inimese loodud majandusprotsessid on aga suutelised märkimisväärselt ja valikuliselt eluslooduse taastekkevõimet mõjutama. Neis asjus on viimase poole sajandi jooksul teadmisi oluliselt juurde tulnud – on ju teadmised nii pärilikkusaine olemusest nagu ka fotosünteesist just nii vanad.

KUIDAS KÜLL MÄRGATA JA HINNATA RIKKUSE NING HEAOLU ALLIKA – LOODUSE – seisundit ja seda oma igapäevastes majandustoimingutes arvestada? Milline on see raamatupidamine, mis võimaldaks samamoodi nagu majanduseski mõista riskita kasutatavate keskkonnavahendite hulka?
Selleks vajamegi keskkonnaruumi kontseptsiooni, mille mõõtmeiks on erinevate ressursside kasutuskiirused. Just keskkonnaruumi abil saame tajuda piiri, mille ületamine tekitab trende, mis ähvardavad inimest ökosüsteemist välja tõrjuda.
Igal inimese jaoks eluliselt olulisel ressursil – magedal joogiveel, viljakal mullal, taimede fotosünteesivõimel, hapniku taastootmisel jne on oma taastekke kiirus.
Kui tarbimine või inimmõju ületab ressursside ja võimaluste taastekke kiirust, hakkab inimesele heade eluvõimaluste hulk vähenema ning elamiseks sobilik mosaiiksus muutuma. Kui kapitalikao puhul on lahenduseks kas heade mõtete, heade tuttavate või heade tagatiste abil raha juurdelaenamine pangast, siis keskkonnaruumi muutused kipuvad olema taastumatud.

Teaduses kehtib Oakhami habemenoa põhimõte (s.t liigselt keerulise väljajätmist): kui ühte ja sama nähtust kirjeldavad nii lihtne kui keerulisem teooria, on pigem õige too lihtsam teooria. Nii võiks toimida ka laialt majanduslikult rakendatavate tehnoloogiatega: kuni lihtsam ja keskkonnaga kooskõlalisem lahendus annab soovitud tulemuse, pole põhjust keerukamaid lahendusi jõuliselt laiemasse kasutusse viia.
Niisiis oleme oma arutlusega jõudnud sinnamaale, et keskkonnamõõtme jõuline toomine majandusse võiks lisada valiku reegleid, millest sünniks nõudlus uue tehnoloogia järele. Nagu orjapidamiselegi lõpu tegemine (uute piirangute kehtestamine) edendas tegelikult majandust, nii edeneks majandus ka uute keskkonnaalaste piirangute rakendamisel.

Võiks ju arvata, et raha on piisavalt universaalne mõõt, et hinnata ka näiteks sellist uut väärtust nagu äramahtumine keskkonnaruumi. Tegelikult see nii pole: keskkonnaruumi äramahtumine ei sõltu turusituatsioonis nõudmise ja pakkumise tasakaalust, vaid on teaduslike meetoditega hangitud informatsioonist tulenevate võimaluste kirjeldamine. Loodusseaduste rahas väljendamine on raske, kui mitte võimatu. Just seetõttu, et ka näiteks Ohmi seadus või mistahes muu seos looduses oleks rahaliselt väljendamatu või kui seda ka proovida, kostaks see üksjagu pentsikuna.
Kui seada uue majanduse ettevõtte toimimistingimusteks reeglid, mille kohaselt on kohustuseks on ühtaegu nii keskkonnaruumi äramahtumine kui ka kapitalikao vältimine ning kasumi tootmine, lisaksime sellega ka väärtushinnangute rahalisele teljele vähemalt teise – säästvuse (keskkonnaruumi äramahtumisvõime) telje.
Selline uus majandusmudel tekitab ka uusi mõisteid ja põhimõtteid. Ökoloogilise pankroti ilming näiteks – see oleks likvideerimisprotseduur ettevõtete suhtes, mis ei suuda oma toiminguis kuidagi keskkonnaruumi ära mahtuda. Analoogiliselt majandusliku pankrotiga, mida rakendatakse lootusetult kapitali ja võlausaldajate usaldust kulutavate isikute suhtes.

VÕIB JU KÜSIDA – MILLEKS SEE KÕIK? MÕISTAGI MAJANDUSE MITMEKESISTAMISEKS! Kuna just siin peitub majandusorganismi kestvuse võti. Keskkonnamõõde on see, mis tekitab nii uusi turge kui võimalusi uuteks tehnoloogiateks.
Keskkonnatundlike tarbijate hulk (need, kes teevad kaupade ja teenuste valikuid keskkonnariske vältides/vähendades), on tänases maailmas väike, kuid siiski kasvamas. Euroopas on sedasorti rahvast täna üle 5% tarbijaskonnast. Vähe? Sama vähe oli tegelikult 1990. aastate algul tarbijaid ökonoomsetele sõiduautodele. Neid hakkasid tootma Jaapani autotööstused ning toodavad siiamaani. Kuna nad olid aga esimesed, kes sellest “koerasabast” kinni haarasid, siis hoiavad nad sellest kasumit teenides kinni siiamaani. Tegelikult on kogu autotööstus läinud 1990. aastate alguse jaapanlaste nägu.

Inimestel on palju erinevaid uskumusi. Suhetes elusloodusega on neid laias laastus kahesuguseid:
- on neid, kes usuvad, et inimene on looja näoga ja selletõttu ise ka natuke nagu looja, ja seega on võimalik teha kõike, mida vaid suvatsetakse välja mõelda (nende jaoks on inimene kõige mõõduks);
- on neid, kes usuvad, et inimene on loodu(se) osa ning et inimese heaolu peamiseks allikaks on olulisel määral ka looduskeskkonna võimalused ning suhted.

Mõlemad hoiakud on omamoodi humanistlikud. Teine hoiak on aga lihtsam, kuna vabastab inimese paljudest kohustustest ja tegevustest, millega toimetulemine on suur vaev. On ju üldteada ja hästi rakendatav põhimõte: juhi nii vähe kui võimalik ja lase headel asjadel ise juhtuda.
Viimasel ajal on Eestis sageli kõneaineks erinevad arengukavad ning tulevikueesmärgid ja kokkulepped, mis sellisteks saavutusteks vajalikud oleksid. Nende hulka kuulub ka initsiatiiv täiendada põhiseadust keskkonnakasutust selgemalt reguleerivate punktidega, millest loodetakse uute majandus- ja tehnoloogiavõimaluste teket (vt. www.elfond.ee). Igal juhul on ühiselt kokku lepitud piirangud uute võimaluste allikaks. Millised on aga konkreetsed keskkonnapiiranguist tulenevad äri ja majandamisvõimalused, sellest siis juba järgmises artiklis.


Ilmus ajakirjas Direktor
detsember 2003
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(11.09.2017)


(28.08.2017)


(13.08.2017)


(30.07.2017)


(30.07.2017)


(30.07.2017)


(15.07.2017)


(27.06.2017)


(27.06.2017)


(27.06.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6 / 7 / 8 / 9  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint