Uue soenguga majandus II


Mulje, et alati peab mingi ülesande lahendamiseks läbima keeruka labürindi, võib osutuda petlikuks. Nagu seegi, et probleemide labürint kasvab ja kasvab ning võtab enese alla kogu mõeldava mõtte ning tegelikugi maailma. Uskudes ja teades, et meie ümber on sageli piisavalt ruumi võib labürintidest lahenduste otsimisel ka lihtsalt mööda minna. Ökoloogilised tehnoloogiad ongi üks võimalus labürinte eirata kuid ometi lahendusteni jõuda

Kui majanduskasvu eelduseks on uue loomine, kas siis uueks võiks olla ka millegi tegematajätmine? Nii küsib Marek Strandberg, kes vaatab seda asja lähemalt ehituse, toiduainetööstuse, põllunduse ja energeetika kandi pealt.

Kui kritiseerida liigset majandustumist, siis sellega kaasnevaks oluliseks probleemiks on inimese hõivatuse kasv kriitilise piirini ja tähelepanuvõime langus. Tähelepanuvõime kaotus või kehvenemine tähendab aga selget konkurentsieeliste kadumist – seda nii majanduslikus kui bioloogilises mõttes. Õigem oleks vast küsida, kas majanduskasv eeldab ikka sedavõrd uute asjade ja keerukate tehnoloogiate lausloomist? Kui uue loomine on majanduskasvu aluseks, kas siis uueks võiks olla ka näiteks millegi tegematajätmine või lihtsamalt tegemine?
Need on mõned küsimused, mis uue majanduse lävepakul kükitajate ees seisavad.


Valdkonnad, milles me saaksime ja peaksime energia ja ressursimahukust vähendavaid tehnoloogiamuutusi ette võtma, on järgmised:
* ehitustehnoloogiad,
* energiamuundamise tehnoloogiad, mille hulka kuuluvad ka erinevad mobiilsustehnoloogiad,
* toidutootmistehnoloogiad,
* maakasutustehnoloogiad,
* jäätmekäitlustehnoloogiad.

Ehitustehnoloogiatest
Meie olemasolev ja juurdetekkiv elukeskkond on paljuski meelevaldne. Orienteeritud vaid vormile, mis täna näib lihtne ja selgepiiriline. Küsigem hoopis: mis on selle vormi sisuks?
Kui täna Eestis sedavõrd ihaldatuks muutunud funktsionaalne arhitektuurijoon XX sajandi algupoolel tekkis, oli see funktsionaalsus seotud paljuski vajadusega puhtvisuaalseltki puhata seniste ehitusstiilide detailirohkusest.
See tänane meelevaldsus ehituskunstis tulenebki paljuski asjaolust, et hoonete lakoonilist vormi ei seota lakoonilise tehnoloogilise mõttega. Selleks tehnoloogiliseks mõtteks võiks ju olla orienteeritus energia-, materjali- ja keskkonnasäästule.
Sellise muutuse tähendus oleks ka majanduslik. Kui kavandada hoone võimalikult enam päikesevalgusest sooja tekitama ja seda salvestama, võivad energiakulutused alaneda 70–90 kWh/m2 aastas. Keskmises uusehitises tänases Eestis on see 150–190 kWh/m2 aastas.
Kolme protsendi energiahinna (nii soojuse kui elektri) tõusu korral tähendaks tänane otsus valida ökoloogiline elamu enam kui 300 000 krooni võrra väiksemaid kulutusi 25 aasta jooksul.
Kui kasutada lisaks nn päikesearhitektuuri võtetele ka kohalikke ja väikese energiakuluga loodavaid ehitusmaterjale, nagu põletamata savil põhinevad kergsavikonstruktsioonid, massiivsaviseinad ja savikrohvid (vt ka savikrohv.ceet.ee), on võimalik ka energia- ja materjalikulusid (ökoloogilist jalajälge ja seljakotti) hoone ehitamisel, ümberehitamisel ja hilisemal võimalikul lammutamisel vähendada.
Ökoloogiline ehitamine pole kindlasti sama mis traditsiooniliste ehitusviiside viljelemine. See on ressursside säästmisele orienteeritud tegevus, mille käigus inimeste elukvaliteet ei tohiks kannatada. Olgu öeldud, et puidust võib ehitada sageli ebaökoloogilisema hoone kui betoonist. Tegelikult on nii tonni ehituspuidu kui tonni raudbetooni loomiseks vajalikud energiakulutused lähedased 1-le MWh-le. Seega polegi mistahes puitehitis ju automaatselt ökoloogiline vaid selletõttu, et see on puidust.
Kallinevate ressursside olukorras on parim säästustrateegia rahaliste vahendite hankimiseks just nende ressursside säästmine, mitte sooduskampaaniate korras odavate laenude või allahinnatud kaupade hankimine. Kasvav vajadus uue kodu järele muudabki ehitustehnoloogiate muutuse säästmise üheks olulisemaks mootoriks.
Ja ökoloogiline ehitus pole kindlasti mitte traditsiooniliste ehitusvõtete kohandamine kaasaja vajadustega, vaid ikkagi uuenev ning erinevaid võimalusi kombineeriv ehitustehnoloogia tipp – meile vajaliku kolmanda naha loomiseks, kui esimesteks on meie endi nahk ja riided.

Energiamuundamisest
Ma ei peatu siinkohal sellel, kui oluline on taastuvate energiaallikate kasutuselevõtt, et vähendada võimalikku inimtekkelist kliimamuutust. Kirjeldan hoopis üht laiemat võimalikku energiatehnoloogilist muutust.
Tehnoloogiline tulevik võib peituda vägagi hajali paiknevate mikroenergeetikaseadmete kasutamises. Seadmetes, mis eramajale, kortermajale või hoonekvartalile vajaliku soojuse ning elektri tagavad.
Materjalitehnoloogiate areng võimaldab ümber kavandada ning valmistada teada-tuntud lahenduste töökindlaid ja majanduslikult huvipakkuvaid mikrolahendusi. Selliseks on muutumas näiteks nii gaasiturbiinid kui välipõlemismootoridki, aga ka päikeseenergeetilised lahendused.
Kui külmkapid ei toimiks, võiksime kaugküttevõrkude kõrval näha ka kaugjahutusvõrke. Tsentraalsed tehnoloogiad energiavarustuses (peamiselt elektritootmises) on senini püsinud, sest alternatiividel pole olnud eeliseid. Need eelised puudutavad muu hulgas ka eeldusi masstootmiseks, mis on peamiseks jõuks mistahes seadmete ühikmaksumuste alandamisel. Praeguseks on need eeldused loodud – mikroenergeetiliste seadmete mõnevõrra kõrgem ühikmaksumus näiteks soojuselektrijaamadega võrreldes on täna valdavalt vaid masstootmise eelduste puudumisest tulenev.

Tegelikult on inimkond juba ühe hajaenergeetilise katse teinud – XX sajandi algul käivitunud autostumine on jõudnud tänaseks kolmveerandmiljardi sõidukini Maal. Nii on iga inimese kohta mõne kilovati jagu mootorivõimsust. Tõsi, seda ei kasutata mitte isikliku sooja ja elektritarbe, vaid eelkõige mobiilsusvajaduse rahuldamiseks.
Arvestades üldist tehnoloogilist hajumistrendi, oleks igati loogiline, kui XXI sajand kujuneks eelkõige hajaenergeetika sajandiks. “Igale perele oma jõujaam!” peaks olema uus loosung. Igal hoonel võiksid olla oma päikeseelektrilised paneelid, kütuselemendil või mikroturbiinil põhinev elektrijaam ning elu saaks uue ilme.
Tarbimise lähedus tootmisele säästaks ühiskonnale raha ja ressursse ning majandusprotsess lihtsustuks – energiakompaniide asemele tekiksid energiaseadmete müüjad ja hooldajad. Konkurentsiolukord ning vajadus kaitsta nn loomulikke monopole lakkaks. Tollestsamast jõujaamast võiks ju oma väe saada ka igapere elektriajamiga liikur.
Autode masstootmine annab meile kõige paremini ettekujutuse sellest, milliseks võiks kujuneda ka masstootmises olevate mikrojõujaamade hind. Täna õnnestub auto võimsusühik soetada mõne krooni eest vati kohta. Ligi kümme krooni vati kohta on ka see hind, mida prognoosivad haja- ja mikroenergeetikaseadmete tootjad nende seadmete hinnaks masstootmise käivitumisel. See on aga juba ülimalt konkurentsivõimeline võrreldes tänase tsentraalsete suurenergeetikatehnoloogiatega.


Toidutootmisest
Seoses põllupidamisega on korilus, kalastamine ja jahipidamine paiksemaks saanud. Ja põllupidamine on omakorda niisutamise, väetamise ja nüüd ka geenimuundamisega aina intensiivsemaks muutunud. Intensiivsus ühtpidi ja monokultuursus teistpidi kahandavad põllumajandusliku ökosüsteemi taastootmisvõimet. Intensiivpõllumajanduses hävineb iga viljakilo kohta kuni seitse kg huumust.
Põllumajanduse intensiivsuse ja monokultuursuse suurendamise pooldajad väidavad, et ilma nende meetodite ja ka geenmuundatud kultuurideta sureb inimkond nälga. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon on aga arvamusel, et kaubavahetuse ja jaotussuhete korraldumise tõttu kaob näljaprobleem ka uusi tehnoloogiad rakendamata hiljemalt aastaks 2030. Nälg on poliitiliste ja majandamistehnoloogiate tagajärg, mitte põllumajandustehnoloogilise päritoluga.
Kaasajal on Maal 1,4 miljardit hektarit põllumaid ning 6 miljardit inimest. Parasvöötmes priskelt elav inimene tuleb toime 11-12 MJ toidust saadava energiaga päevas. Teatavasti elab enamik inimkonnast soojematel, seega ka vähem energiakulutusi põhjustavatel aladel. 10 MJ päevane toiduenergia kulutus üleilmses rehkenduses tundub seega üsnagi usutav. Neist eeldusist lähtuvalt on Maa potentsiaalne toidutoodang isegi mahepõllumajanduslike meetoditega 28 miljardit GJ aastas ning toiduvajadus 22 miljardit GJ aastas. Söögi ebavõrdse jaotuvuse põhjused on kindlasti mujal kui põllumajandustehnoloogiates.
Põllumajandustehnoloogiate muutmise vajadus ei tulene aga näljahädast, vaid tõsiasjast, et intensiivmeetodid vähendavad jõuliselt mullaviljakust ning tekitavad seega ka selgeid riske selle majandusharu jätkusuutlikkusele. Tundes ainevahetuse ja organismide omavahelisi suhteid ja nendega manipuleerides on võimalik looduslikus tsüklis taime ja loomakasvatust kombineerida ja edukalt toime tulla ka ilma keemiliste väetiste ja taime- ning putukamürkideta.
Looduse võimalusi tuleb lihtsalt osata kasutada – nii on korralikul ökoloogilisel põllumaal kuni tonn vihmausse hektari kohta ning nende mullakobestamiseks rakenduv mehaaniline energia on kokku kümneid kilovatte. Eks otsustage ise, kas otstarbekam on suure jõudlusega põllumajandusmasinate liisingukoorma ning kütusekulutuste all ägada või leppida väiksemate (odavamate) seadmetega, jättes osa koormust vihmausside kanda.


Maakasutusest
Looduslik mitmekesisus on peamisi faktoreid, mis meie bioloogilist vastupanu ning kooskõlavõimet enim teritab ja treenib. Mitmekülgsuse kadu viib lõpeks ka näiteks immuunsüsteemi nõrgenemiseni ning seda tuleb kompenseerida muude mehhanismidega – suurendades näiteks majanduslikku mitmekesisust meditsiiniteenuste ja farmaatsiatööstuse vallas. Iseasi, kas see on ka arukas.
Bioloogilise mitmekesisuse oluliseks toeks saab olla maakasutuse mosaiiksuse ning vahelduse säilimine.
Maakasutuse mitmekesisus avaldaks kindlasti positiivset mõju, kui ülereguleeritud ja samas pea-et absoluutse konkurentsi tingimustes toimiva toiduturu kõrval avaneks põllupidajaile ka tehniliste kultuuride kasvatamisest tulenevad kasumiallikad. Lihtsaimad lahendused oleksid mõistagi bioloogiliste diiselkütuste tarvis õlikultuuride kasvatamine, nagu ka piiritusebensiinide tootmine tärklisekultuuridest. Selle äri vilju oleks kindlasti nauditud rohkem, kui sellega varem oleks peale hakatud: kütuselementidel elektriautod tulevad ilmselt järgneva 10–20 aasta jooksul laiemasse kasutusse.
Samas on Eesti kui madal ja veerohke maa perspektiivne märgalapõllunduse edendamiseks. Kütuseks, paberitootmiseks ning ehitusmaterjaliks sobilikku pilliroogu ja hundinuie võiks siinmail kasvatada 300–400 tuhandel hektaril loodavatel märgalapõldudel. Pealegi oleksid sellised suured kasvumärgalad ka loomulikeks puhvriteks, et vähendada näiteks Läänemere reostuskoormust.

Jäätmekäitlusest
Jäätmekäitlustööstus on oma efektiivsusnäitajalt sageli atraktiivsem kui jäätmeid tekitavad teenindus ja tootmissektorid. Loosung “Praht ja rämps on halvad!” on heaks võtmeks ka avalike eelarvete manu.
Ligi kolm aastakümmet tagasi hakati täpsemalt uurima looduslike puhvertsoonide mõju vete puhtusele ning protsesse, mis sellistes puhvertsoonides toimuvad. Nende uuringute tulemusena avastati loodusliku isepuhastusvõime mehhanismid ja juba paarkümmend aastat on neid edukalt jäljendatud, luues reoveepuhastuseks sobivaid tehismärgalasid. Tegemist on looduslikke iseorganiseeruvaid protsesse kasutavate tehnoloogiliste seadmetega, mille energiakulutused on võrreldes varasemal ajal välja töötatud tehislike reoveepuhastustehnoloogiatega kümneid kordi väiksemad. Selliste seadmete loomiseks on vaja tõepoolest rohkem maad kui täis-tehniliste seadmete jaoks – ühe inimese heitveereostuse leevendamiseks vajatakse kuni 10 m2 maaala. Maapuudust aga siinmail ju pole. Nii saab mõne tuhande inimesega väiksem asula säästa paarikümne aasta jooksul tehnoloogiavahetusega rahalisi vahendid, millest ehitada näiteks uus koolimaja.

* * *
Viimase sajakonna aasta majandusajalugu näitab, et rikkuse kasv on toimunud paralleelselt majandusprotsesside suhtelise energiamahukuse ja energiatundlikkuse vähenemisega. Mida enam õnnestub teadmispõhises majanduses kasutada väiksema energia- ja materjalimahuga tehnoloogiaid, seda suurem on ka saadav arenguvõimendus.

Ja lõpeks võite teiegi oma igapäistes toimetustes lihtsa tehnoloogiamuutuse läbi viia, kui te hakkaksite näiteks täitesulepeaga kirjutama. Eks ikka sellega, mida tuleb tindipotist täita. Motiiviks oleks loobuda neist igakuiselt ühe- või mõnekaupa kaduma minevatest plasttorudest, mille sees on küll vahetatav südamik, aga mida reaalselt vahetab vaid iga kümnes. Kui sedagi. Kindlasti pole sellest otsusest tulenev isiklik säästmine teie jaoks kuigivõrd määrav, kuid samas annab see teile püsiva teadmise selle kohta, kuivõrd lihtsate tehnoloogiavahetustega saab säästumehhanisme käivitada. On ju täitesulepagi Lewis Watermani leiutatuna üle saja aasta vana. Juba mõeldud mõtete ja leiutatud asjade uues materjalitehnoloogilises kontekstis on see aga kindlasti üks ökoloogiliste tehnoloogiate avaldumise vorm. Ärge siis ainult sulepeaga piirduge!



Ilmus ajakirjas Direktor
jaanuar 2004
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(23.04.2017)


(23.04.2017)


(23.04.2017)


(12.04.2017)


(12.04.2017)


(12.04.2017)


(20.03.2017)


(20.03.2017)


(14.02.2017)


(14.02.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint