Vanade ja uute lugude lugu

Marek Strandberg



Alguses on sageli, vist isegi enamjaolt, olnud ikka sõna. Vähemalt paljude inimesest tulenevate asjade puhul tundub see olevat nii. On ka vist nii, et iga alguses selge või hoopis muu asjaga seotud lugu satub paratamatult mistahes kultuurilise rosolje koostisse, millega siis tont-teab-mida õigustatakse.

Kirjutasin seda lugu, raadio sisselülitet, kust raadiopapp hommikujutlust peab. Jah, ikka see ehtne papp. Kiriku oma. Kõrv läks kikki kuna papp on jutuks võtnud muinasjutu kolmest põrsakesest ja kurjast hundist. Teate küll seda: sigadel ilmnes ehitustuhin ja kaks neist tegid – üks vitstest teine õlgedest – majad, kolmas aga kõva kiviehitise. Tulnud hunt ja puhund kahe sea majad uppi aga kolmandast enam kopsujõust jagusaamiseks ei piisanud. Minu lemmikjutt. Vähemalt üks nendest aga mitte seetõttu, et mul mingi eriline sümpaatia ehitavate sigade suhtes oleks, vaid seetõttu, et see lugu haakub sedavõrd erinevate inimtoimingutega. Nüüd siis kuulis mu kõrv ka selle kuidas piiblijuttudelgi selle looga olemuslik side olevat.

Põrsaste- ja hundilugu on mind köitma hakanud kui olen sügavamalt järele mõelnud kaasaegse tsivilisatsiooni raiskamise põhjuste üle. No mõistagi pole see ainus hädade allikas kuid tegu on siiski raiskamise ühe nurgakiviga. Kui Walt Disney 1930-l aastatel selle loo massikultuuriks animeeris muutus paljude jaoks enesestmõistetavaks teadmine, et ainus sallitud ehitusmaterjal on põletatud tellis ja mört. Isegi sõltumata sellest, millised on selle muinasloo varjatumad inimlikud ja moraaliväärtused tõuseb see inimeste meelde alati kui hakatakse juttu tegema ehitamisest. Kinnisvaratekitajad ja -müüjad kasutavad hea-tugev-kivimaja argumente – kust mujalt kui põrsa-hundi algmõtet teisendades see ikka tulla saab. Sellega aga asjad ei piirdu – ka looduslikest materjalidest ehitamise kritiseerimisel tuleb pealispidiseil kriitikuil esmalt huulile just seesama põrsaste-huntide lugu. Tarvitseb vaid mõnel keskkonnasäästliku ehituse pooldajal oma lauseid alustada kui ka muidu tõsiseltvõetavad ehitus- ja majandusasjatundjad ei pea paljuks parastada, et ehitage jah oma põhust, puiduhakkest ja savist maju – vaat tuleb hunt ja puhub need upakile. Olgu öeldud, et sellel tüdimusenigi kuuldud muinasjutul on tegelikkusega ju vähe pistmist: sigade ehitusharjumused on teadupoolest napid nagu ka ei suuda Canis lupus koonuümbruse miimiliste lihaste nappuse tõttu primaatide kombel huuli torru ajada, et poolkaare asemel oma kopsumahu jagu õhku hoonete peale tühjaks puhuda.

Loomulikult pole mõtet muinaslooallegooriaga anatoomilisi ja bioloogilisi argumente kasutades võidelda kuid uskuge: too allegooria on paljudegi peades pigem faktiliseks tõeks moondunud ja muutunud seeläbi jõuliseks kaitsemotiiviks, millega arukamate otsuste vältimist põhjendada. Ma ei oska arvatagi kuivõrd eeltoodu võinuks ajendada Mati Unti kuid igal juhul on sootuks teise ülesehitusega “Kolm põrsakest ja hea hunt” lasteetenduseks kirjutatud. Küll vist juba üle kolme aastakümne tagasi. Eks vaimsemalt tundlikke häiri ja innustagi lugude ebakõla ammu enne kui rehkendajail sellele mingigi põhjendus õnnestub leida.

Loomamuinasjutud pole ju tegelikult lood loomadest vaid ikka inimesest jättes nende lugejaile/kuulajaile/vaatajaile muu hulgas ka alateadliku aimduse võimalikest loomade pürgimustest – saada inimesteks. Evolutsioonil paraku pole ühte suunda. Nii on ka iidne loosung “Inimene on kõige mõõt” muundunud igapäevategevuses inimest ennast enim ohustavaks tehiskeskkonnaks ning selle laienemisprotsessiks ühelt poolt. Tolle skaala teises otsas on aga kasvõi needsamad veidrikest koduloomapidajad, kes korete-kasside-ahvide ebamugavustundele vaatamata neid inimeste rõivaisse topivad. Ei mitte lasteraamatuisse pilte joonistades vaid ikka tänavale kõndima minnes. Nii paistabki tundlikumale ja keskkonnataiplikumale inimesele ka mistahes järjekordne tööstusinvasioon kui puuderdatud ja ülipeenena käituva mamsli nööri otsas nihelev ülikonda ja lipsu riietatud mops.

Viimased paarsada aastat on meie maailmanägemist avardanud: inimene oma bioloogilises kaduvväiksuses on sõltlane kõigest muust elavast kuid suudab samas mõjutada oma suhet elavaga kuni pea-et kollektiivse hukuni välja. Kas saab olla arengu kõrgeima vormi tunnuseks see, et osatakse haprast jääst läbi kukkuda?

Paari viimase sajandiga on inimeste võrdsuse idee nii verd kui tarkust valades selgemaks saanud. Orjad pole enam sallituiks mehaanilise energia allikateks. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse arengusuunad on Prantsuse revolutsioonist saati vahel lõputuna näivaiks ja mittelõikuvaiks teedeks, mis ometi inimeste ning kultuuride omavahelisi barjääre on alandanud või sootuks kaotanud

Uue ja tegelikult ju alalhoidlikumaks muutma pidava ning viimase paari sajandi jooksul kogutud teadmise kontekstis saamegi küsida: “Kus on uue revolutsiooni alged?

Õnneks saame ka vastata: “Need on nii Rio de Janeiros kui Kyotos 1990 aastate alul ja keskel alguse saanud kliimakaitse, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, põlisrahvaste kaitse ja ressursikasutuse piiramise konventsioonid.”

Nii, et on tekkimas lugusid, mille sisuks on asjade võtmine sellistena nagu nad on ja nende respekteerimine sellistena nagu nad on. Kui kavandatavatel muutustel pole selget tähendust ning tekkivaid tagajärgi pole võimalik prognoosida peaks teo tegemata jätma. See on ettevaatusprintsiip, millest jätkuvalt lähtuvad ka põlisrahvad. Herilasepesa läheduseski saab toimida ja olla. Võitlemata. See on ürgse rahulejätu põhimõte. See pole mitte järjekordne rohemõtlejate käitumisveidrus vaid eelkõige lihtsaim tee madalama riskiga ühiskonnani ja madalama riskitasemega majandusmehhanismini selle sees. 

Kas pole mitte kõikvõimsusmüüdi jätkuva toimivuse ilmekaks kinnituseks ka usk, et kimäärsete omadustega taimed-loomad on põllumajanduse edasiviijaiks ja näljahädade lõpetajaiks. Siinkohal pole juttu muust kui GMOdest - geenmuundatud põllukultuuridest (GMO – geneetiliselt muundatud organismid).

Vaatamata paljudele majanduslike, sotsiaalsetele, tervislikele ja ka ökoloogilistele asjaoludele on tänases üldlevivas kultuurimüüdis tõmmatud võrdusmärk geenmuundatud organismide massikasutuse ja progressi ning teaduse vahele. Kes vaid julgeb kahelda tõekspidamises nagu päästaks GMOd maailma näljahädadest on teaduse vaenlane. Tuletagem vaid meelde Marie ja Pierre Curie’de toimetamisi. Neilegi tundus ju esmahoos, et nii uraanimaagist kui hiljem raadiumistki eralduv ja materjale soojaks tegev kiirgus võiks imehästi sobida kodumajapidamisteski söe ja küttepuude asemele. Üldiselt oli neil ju õiguski. Selle korraldamine ilma tuumareaktori kaitsekehata lõppenuks aga kogu inimkonnale samuti kui lahkusid siitilmast kiiritustõve hädadega abielupaarist novaatorid. Olles taibanud asjade olemust ja nähes võimalusi ei pruugi me veel lõpuni täpselt teada avastuse ja õnne vahel oleva labürindi ülesehitust. Kaude on võimaliku geneetilise reostuse vaimseiks põhjusteks noodsamad meemireostused, mis lonkavate muinasjuttudena meie hoiakuid kallutavad. Meem pole siis muud kui vaimuvalla viirus, mis kultuuris end kordab ja paljundab ning oludest sõltuvalt ka muundub. Nii kummitab ka biotehnoloogiliste otsuste üle samuti ühena paljudest toosama hundi ja sigade jutt: on üks õige ja mitu valet lahendust ning vale lahenduse korral on kohal kuri, kes need ka uppi puhub. Nii õnnestubki naeruvääristades ja väsinud müüte malakana kasutades naeruvääristada mahe- ehk ökoloogilist põllumajandust, mis ometi oma aine ja materjalikasutuselt on kõigi kaasaegsete ärikriteeriumite järgi jätkusuutlikem maaviljeluse meetod. Ökoloogilise põllumajanduse aluseks pole ainult väetiste või kemikaalide mittekasutamine vaid eelkõige mulla kui peamise põllumajandusliku tootmisvahendi isetaastuvuse ja viljakuse säilitamine majandustegevuse käigus.

Kui nüüd rääkida näljas vaevlevast maailmast on paslik teha samuti paar tähelepanekut. Kui paljukiidetud esimeses maailmas rõõmustatakse järjekordse majandusliku puhangu üle siis kolmandas maailmas suureneb rahvaarv. Kusjuures nende kahe protsessi vahel pole märkimisväärset põhjuslikku seost: igal juhul ei imbu esimese maailma küllust ühestki kanalist tollesse kolmandasse. Küll aga suureneb nende hulk, kes esimese maailma äpardumisel vabaks jäävaid kultuurilisi ja ökoloogilisi nišše täitma asuksid.

Teiseks: kui võtta põllumajandusliku viljakuse aluseks 1980 aastate alguse Maa keskmine põllumajandusviljakus (mis vastab umbes sellele, mida täna suudetakse toota ka mahepõllumajanduslike meetoditega) ja korrutada see 1,4 miljardi hektari põllumajandusmaaga on tulemuseks toiduhulk, mida on rohkem kui tänased kuus miljardit sööjat priske toitumuse korral ära jaksaksid süüa. Nii arvab ka näiteks ÜRO toidu ja põllumajandusorganisatsioon hinnates, et märkimisväärseid tehnoloogiamuutusi ette võtmata suudetakse aastaks 2030 muul moel näljahäda leevendada. Nii ongi inimesed Somaalias näljas ikka raha ja võimaluste puudusel mitte seetõttu, et geenimehaanikud pole laiaulatuslikuks kasutamist järjekordset vilikimääri kokku monteerinud.

Kord ökosüsteemi põllumajandustehnoloogiatega paisatud taimkimäärid pole ei ravitavad ega kokkukorjatavad. Taimkimääri talumatuks nuhtluseks muutmise tõenäosus on 6 korda suurem kui saada hukka näiteks autorallil osaledes või suitsetamisel kopsuvähki saades või 600 korda suurem kui hukka saada mäesuusatamisel või 6000 kordas suurem kui hukkuda lennukis üleookeanilennul. See kõik ei muuda veel aga geeniuuringuid pahateoks vaid need on jätkuvalt maailmamõistmist avardavad teod. Aga kurja hundi kontrasteeriv ja karikeeriv väli ei võimalda nähtust, et näiteks ökoloogilise põllumajandusega tegeleja kasutaks materjali või jumal hoidku – geeniuuringuid – teadmiste saamise ja tehnoloogia korrigeerimise vahendina. Muinasjuttude mustvalgelisus tekitab alati vaenlase, pannes juba ette paika õigete ja valede kantsid. Kuigi ka muundkultuuride viljelemises on tekkimas pooltoonide ajastu: kindlustusseltsid nõuavad geenifarmereilt kõrgemaid kindlustusmakseid ja näiteks Euroopa Liiduski on antud soovitusi, mille kohaselt võiks taimkimäärid kasutusse võtta vaid juhul kui põllupidajad nõustuvad kõigi võimalike taimkimääride põhjustatud kahjude enda kanda võtmisega. 

Loomulikult ei arva ma, et vaid sigade-soe lugu on meile kaela toonud kõik hädad ja õnnetused. Eks neid lugusid ole veelgi. Ja näib nii, et lugude veidrused neis kipuvad teineteist võimendama. On ju küllaltki lihtne mängida end tänaste otsustajate ning nende õpetajategi kujunemisea rolli laotades endi ette lauale raamatud, ajakirjad ja ajalehed, mis jooksvate ning eelnevate põlvede igapäevaelu osaks olid. Nii ongi 1970 aastate ajakirjas Pioneer kujutaud Mart Pordi tulevikuvisioon Tallinna kesklinnast kuratlikult sarnane selle majade kuhjamisega, mida me täna valminuna näeme. Paraku – kui lugu saab teoks muutub see tegu juba uueks looks, mis juba oma elu elama hakkab. Arhitektuurina ning sellega programmeeritud mõttemaailmana ja inimestena. Hoiakute iseloom kipub jääma alati lapsepõlves kujunenu tasemele kui vastutuse ulatus ja tähendus ea kogunedes ja karjääri edenedes ainult suureneb.

Enamlevinud muinaslugude muutumatus ja ette antud valikute jäikus, mis avaldub näiteks erinevate märkide juurest otse vasakule või paremale minekuteski, on tegelikult jõudnud ühiskondlike ja poliitiliste käitumismustriteni välja. Valite linnastumise, tiheasumise ja välisinvesteeringute ihalemise tee saate õnnelikeks kuid üritades teeristilt pöörata hajaasumise ning ökolooglise ehitamise suunas satute tagasi koopasse ning kiviaega või pöörates hoopis ökoloogilise põllumajanduse suunas võite sootuks nälga surra. Eks ikka ju seetõttu, et viimase kahe valiku puhul võib hunt ju puhuma tulla. Seda kõike vaatamata asjaoludele, et enam hajutatud (kui meie tänased linnad) asumite puhul terveneb elukeskkond ning väheneb ressursikasutus. Seda vaatamata asjaolule, et kaasaegne ökoehitis on olemuselt nii ehitustehnoloogiate kui energiatehnoloogiate tipp, mitte vaevarikas tagasikõnd traditsioonilise ehitamisega seotud ebamugavuste juurde.

Looduse süsteemi austav ja arvestav mõtteviis on siin-seal poolehoidjaid kogunud kuid selle ümber ju ometi jõulist erakonnastumist toimunud. Aga just parteid saaksid ju olla uute lugude ühed jõulisemad kandjad. Saaksid jah kui neile selleks mandaate oleks jagatud. Hääli aga saab, paraku, vanadele ja tuntud lugudele rõhudes ning nende jätkuvust lubades. Võimukoalitsioonide suutlikkus ei seisne ju kahtlase tulevikuga valikute tegematajätmistes ja uute teede otsimistes vaid jätkuvalt teeviitade lugemises ja radade valimistes, et siis taas tõdeda, et valitu ei juhtunud just kõige õnnestunum olevat aga küll aeg annab uue võimaluse.

Looduskeskkonna tähendust respekteerival ja selle pöördumatut mõjutatust vältida püüdev roheline maailmavaade on filosoofiliselt ääretult kaugel ja mõtteis suisa teistpidi selle enamlevinuga, mille kohaselt vaid inimene ongi kõige mõõt. Too roheline maailmavaade respekteerib elavat ja käsitleb inimest kui muudega konkureerivat (mitte valitsevat) organismi.

See on sama fundamentaalne nagu arusaam sellestki, et inimesed on sünnilt ju
vabad. Revolutsioonid ja muud jõuliselt füüsilised ilmavaatemuutused pole paraku moes. Nende üritajad lahterdataks erinevate terroristide ja ususõdijatega koheselt samasse kausta.

Nii ongi roheline revolutsioon kolinud füüsilistelt barrikaadidelt rohkem virtuaalsemasse. Greenpeace’igi atraktiivsed teod on vaid tähelepanu köitmiseks ning enamus meelemuutustööd tehakse uusi jutte rääkides. Sama tee on valinud enamus rohelisi organisatsioone. Ka Eestis. 

Roheline revolutsioon ongi eelkõige just lugude ümberkorraldumine. Mitte niivõrd kultuuriline giljotineerimine kui just teiste lugude juurdeloomine. Võiks arvata, et võimuerakonnal läheks uute lugude jutustamine ehk libedamaltki. Ressurss lugusid kinnitavate tegude jaoks oleks kättesaadavam. Seni kuni erakonnad toimivad igapäevamuresid tekitades ja lahendades läheks selline sümbioos kaduva teed juba tekkides. Nii ongi roheline revolutsioon muutmas vägivallatuks vastuseisuks väsitavale inimülistusele ning vähegi arvestatavad keskkonnaorganisatsioonid on ennekõike uute lugude jutustajad. Kuni kultuur ka nende uute lugude suunas kasvama hakkab või vanade olijate väsimus ja kibestumine viib esimesed uued lood tuleriidale. 

Avaldatud 2004 aasta algupoole VIKERKAARES

Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(25.03.2017)


(25.03.2017)


(26.02.2017)


(26.02.2017)


(26.02.2017)


(31.01.2017)


(31.01.2017)


(31.01.2017)


(11.01.2017)


(11.01.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint