Võrdsemast ja õiglasemast maailmast



Marek Stranderg
naturaaldemokraat

Jälle on minek. Sedapuhku Europarlamenti. Sinna ei minda niisama vaid sinna ikka valitakse. Nii ka Eestis ja valitavad peavad taas lubadusi andma. Juba on lubadusi tulema hakanud: kes lubavad krooni ikka edasi hoida, kes lubavad rahamägesid kohale nügida, kes lubavad meid lihtsalt tuntuks teha. Nii võiks ju ka iga nelja aasta tagant liigaastat ning igapäist päikesetõusugi lubada. Või näiteks igale eestlasele kott kulda. Esimesed kaks on kindlad lubadused, kuna toimuvad nii Europarlamendi kui ka näiteks Dalai laama tahteist sõltumatult. Teist aga ei õnnestu ilmselt täide viia piisava enamuse puudumise tõttu – eks sellega siis selgitatakski lubaduse täitmata jätmist. 

Milles aga maailm poliitilist ja majanduslikku tõepoolest kõige enam selgust vajab on inimese ja keskkonna suhe. Siin on Eestis poliitiliselt väga vähe teha kuna riiklik mõte käsitleb keskkonnaküsimusi jätkuvalt kui ebamugavat takistust majandusliku edenemise teel. Tõsi see pole küll enam keskaeg kuid vaimselt ei küüni selline mõistmine-käitumine küll üle sajaaastase mineviku. Inimese taaslepitamine ja harjutamine looduskeskkonnaga pole mitte pelgalt sõnakõlks vaid esmatähtis küsimus kogu maailmas. Kuis inimene suudab oma suhte korraldada loodusega määrab ka selle kuidas inimesed omavahel toime tulevad. Mitte maksud ja majanduse liberaalsus vaid just võime majanduslikult toimides jätta ka endast toimivat looduskeskkonda edaspidistele toimijatele on tegelikult võtmeks sotsiaalsemalt õiglasema ja majanduslikumalt võrdsemasse maailma.

Eesti üheks viimasel ajal kõneaineks sattunud mureks on elektri hind. Nii vähemalt väidetakse. See peaks olema odav. Siis olevat hea. Kui mõõta elektrit näiteks joogikõlblikus vees siis maksab iga kWh muu hulgas ka 15-20 kg vett, mis kaevandustest välja pumbatakse ning joogikõlbmatuks muudetakse. Kui selle eest tuleks maksta poe pudelivee hinda oleks vist odavam sidrunitest, naeltest ja kirjaklambritest vooluallikaid meisterdada.
Küünilisema ärivaistuga olend kiheleks rõõmust ning mõistaks, et Eestiski võiks suurenergeetika senine jätkumine majanduslikult tulusa veebisnisi käima panna. Kas aga rahvas on ka tegelikult valmis tänase “odava voolu” eest tulevikus oma sissetulekuist suurema osa näiteks vee eest loovutama? Kui see on tänase energiamajanduse tulemuseks siis ongi keskkonnapiiranguteta majandus loonud juurde ebavõrdust muutes kaubaks seda, mis siiani on olnud looduskeskkonna loomulik osa. Selline majandusliku mõjuvõimu laienemine ei paista küll õiglase ja põhjendatuna – teie säästud ja lootused hakkavad kuluma tulevikus selle peale, mis täna on loomulik.

Poliitilised olendid vasakult ütlevad, et piisavalt nutika maksusüsteemiga õnnestub teenitut ühtsemalt ja võrdsust tekitavalt ümber jagada. Poliitilised olendid paremalt ütlevad, et piisavalt vabad majandamisvõimalused (madalad maksud ja puuduvad keskkonnapiirangud, näiteks) loovad piisavalt ümberjagatavat rikkust. Poliitilised olendid keskelt ütlevad kord üht ja kord teist.
Aeg oleks leppida kogemusega: raha keerukamad ümberjagamismehhanismid ei suurenda heaolu ja majanduse liberaliseerimine ei tekita ka mingeid heategevuspuhanguid vaesemate hüvanguks.
Sotside mõtted õiglasemast maksundusest võiks ehk toimida kui ühiskoda ja majandust korraldataks vaid teenitu abil. Paraku see nii ei ole. Maksustav rahakogus moodustab vaid murdosa sellest, mille abil toimib majandus. Peale nn baasraha (rahanduses kutsutakse seda finantsvahendiks M0) on sellest kordi rohkem lühiajalisi võlapabereid, mille hulka kuulub ka igapäiselt kasutav sularaha (M1) ning veelgi rohkem pikaajalisi võlapabereid (M2). Maksud laekuvad valdavalt teatud osast M1-na tekitatust. Samas toimuvad suured muutused ühiskonnas ja majanduses ka M2 vahendeid kasutades.
Keerukamate finantsvahenditeta ei õnnestugi midagi suurt toime saata ja seetõttu ongi neid valdavad isikud majanduslikult vabamas seisus kui meie vana hea tuttav Tädi Maali. Tinglikult saab ärituus kõrgest klaasmajast M2-te muuta lihaks ja leivaks Tädi Maali aga mitte. Inimesi vasakult kannustaks muidugi soov maksustada kõik m-id. Inimesed keskelt võiksid vahel sel puhul öelda, et suuremad m-id on kurjast ja need tuleks üldse ära võtta.

Ajalooliselt on varanduslikku ebaühtlust üritatud lahendada maa ja tootmisvahendite kõigi omaks võtmisega. See oli mäletatavalt piisavalt võigas.
Samas on aga majandust edendanud inimeste õiguste ja vabaduste suurendamine. Giljotiiniiga lääne tsivilisatsiooni mällu kraabitud teadmine, et kõik on sünnilt võrdsed ja vabad tegi lõpu orjapidamisele. Aga mitte majandusele! Nii ei lõpeta majandust ka mistahes muud mõistlikud piirangus. Keskkonnapiirangud näiteks.

Nii ei tulekski mitte keerukamaid finantsvahendeid mitte maksustada või keelata vaid sätestada, et nii nende kui muude abil edendatav majandustegevus ei tohiks mingil juhul ületada teatud keskkonnakasutuse piiri ning seada järgnevaid põlvkondi loomupärase (loodusliku, kui tahate) heaolu ostmise sundseisu. Sellest lähtuvalt on keskkonnamahukate tegevuste säilitamiseks tehtavad pikaajalistel laenudel põhinevad investeeringud kurjast kuna süvendavad loodusliku heaolu kättesaadavusega seotud ebavõrdsust. Toosama Eesti Energiagi hiigellaenuga ümberkorraldamine ei sisalda eneses märkimisväärset võimalust leida kasutust soojusele, mis elektritootmisel lihtsalt atmosfääri lennutatakse. Seda soojust on tänastes hindades üle kolme miljardi krooni eest aastas. Riigi viljaaidast kadunud teratonnid on selle kõrval köömes.

Olgu siinkohal väike kõrvalpõige ka geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasutusse. Täna kehtivate reeglite kohaselt saab iga muundkultuuri looja tehtud muutuse patendiga kaitsta. Kui teie näiteks politsei leiab teie arvutist illegaalse programmikoopia olete te seaduserikkuja sõltumata sellest, kas te teate, kuidas see koopia teie arvutisse sai või mitte. Kui muundkultuur tolmlemisel ka tavalise taimepõllu kaitstud geenimaterjaliga nakatab siis on too tavalise taimepõllu omanik seadusevastaselt patendikasutaja. Kohtud saavad mõista ja ongi analoogsetes olukordades mõistnud geeninakkuse saanud põlluomanikelt välja kopsakaid kompensatsioone patendiomanike kasuks. Jättes kõrvale nii eetilised, ökoloogilised kui inimeste tervistki puudutavad küsimused on oletuslik taluniku taimepaljundusõiguse kadumine muundkultuuride masskasutuse korral paras hoop nii harjumuste kui võimaluste pihta. Omapärane eluäri tahk, kas pole?

On mõistlik kui igale inimesele peale tema siiani tagatud õiguste ja vabaduste oleks tagatud veel üks inimõigus: õigus taastuvalt ja inimliiki soosivalt toimivale looduskeskkonna osale. See aga tähendabki kaasaegses mõttes looduskaitset.

Kümnekonna aasta eest võeti inimese ja looduse suhte iseloomustamiseks kasutusele keskkonnarummi mõiste. Nagu korteril on pikkus laius ja kõrgus nii on keskkonnaruumi mõõtmeteks erinevate loodusliku süsteemi toimimiseks vajalike ressursside tekkekiirused: kui palju aastas tekib elaniku kohta viljakat huumust, kui palju joogikõlblikku vett, kui palju suudavad fotosünteesivad taimed siduda süsihappegaasi jne. Oma korterisse ei saa te mahutada esemeid, mis sinna ära ei mahu. Keskkonnaruumi paiknevad asjad on mitmesugused ettevõtted, näiteks. Tänane praktika on selline, et inimkonna harrastatav majandustegevus pruugib kõiki keskkonnaruumi võimalusi kordades enam kui neid tekib. Selle arvelt looduskeskkond vaesubki kuna loodusprotsesside võimekus vahetatakse lihtsalt rahaks, mis omakorda jaotatakse erinevate ja kõigi jaoks sugugi mitte ühtlaselt kättesaadavate finantsinstrumentide vahel.
Looduslike protsesside säilimiseks oleks inimkonnale vaja veel teistki Maad. Paratamatult peame leppima ühega ja tervest mõistusest lähtuvalt tuleks oma toimingutega ja tehnoloogiatega ühe Maaga siiski toime tulla. Nii, et seda ka järeltulijaile jätkuks.

Tahate nimetage seada loomulikuks demokraatiaks, tahate siis loodusdemokraatiaks igal juhul võiks sellest saada loodusmajandusliku maailma ideoloogia.

Looduskeskkonna suhtes jätkusuutlik majandus – looduskapitalism – eeldab loodust arvestava ühiskondliku ja poliitilise mõtteviisi laiemat levikut. Naturaaldemokraatia pole olemuselt uus. 1992 aastal Rio de Janeiros vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on näiteks üks selle ilminguist. Inimene pole kindlasti see, kelle pärast kogu ülejäänud loodus toimib. Oleme vaid osa elavast ning seetõttu peame ka oma mõttemaailmas tegema muutuse: inimene pole mitte kõige mõõt vaid pigem on inimesel põhjust palju enamat mõõta ja arvestada kui seda senini on tehtud. Eriti looduskeskkonda puutuvas.

Inimestel on õigus nende suhtes sallivalt ja säilitavalt toimivale looduskeskkonnale. Paljud tehnoloogiad ja majandamisvõtted piiravad seda õigust ning seetõttu tuleb nii majandamispõhimõtteid kui ka tehnoloogiavalikute põhimõtteid muuta. Rahasüsteemgi toimib lootuses, et nii lühemaajalised kui pikemajalised kohustused täidetakse. Seegi reegel kehtib vaid juhul kui tulevikus on olemas see looduskeskkond millesse me oma linnad ja ühiskonnad rajanud oleme. Oluline on rahaarvestusele lisaks keskkonnaarvestuse sisse seadmine ning majanduse raamistamine keskkonnaruumi võimalustega. Laienev Euroopa sulandab paratamatult ka meie poliitilist suveräänsust. Naturaaldemokraatlik Euroopa ja maailm oleks see, mis uusi majandusvõimalusi ja tehnoloogiaid luues ning rakendades looks nii inimestele kui riikidele rohkem uusi vabadusi ja võimalusigi. Uskuge – Eesti või eestlaste tuntus või meie krooni püsimine ei oma ülemaailmset ega üleeuroopalist tähendust. Tegelikult ei oma see erilist tähendust ka meie endi jaoks.
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(15.05.2017)


(15.05.2017)


(15.05.2017)


(01.05.2017)


(01.05.2017)


(01.05.2017)


(25.03.2017)


(26.02.2017)


(26.02.2017)


(26.02.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6 / 7 / 8  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint