Võtjad ja jätjad


Protsesside iseorganiseerumisvõimesse on põhjust uskuda ja seda teadmist ka kasutada. Võib juhtuda, et parimadki valemid ega mudelid ei ületa kogemustest õpitut. Ka iseorganiseerumise oskuslik kasutamine on tegelikult tehnoloogiline teadmine. See on tehnoloogia mida suudavad kasutada Jätjad kui Võtjad eeldavad iseenesest, et m´inimmõistus on võimeline kõike kontrollima ning prognoosima. Põlisrhava oskuste hulka kuulub just iseorganiseeruvate elementodega toimetulek. Et inimkond tervikuna võiks end heas mõttes Maa põlisrahvaks lugeda tuleb õppida tasakaalu leidma ja kujundama kõrg ja lihttehnaoloogiate vahel.


Inimene on tehnoloogiline organism. On seda ilmselt olnud kogu oma aimatava ajaloo jooksul ning on seda ka kogu järelejäänud ning paljuski määramatu evolutsioonilise tuleviku vältel. Tegelikkuses on oma tajusid ümbruse märkamisel ja seal nähtud seoste meeldejätmisel kasutanud ilmselt kõik inimlaadsed, nagu teeb seda kogu elusloodus. Ühelgi liigil, keda näeme või aimame Maal elavat, ei õnnestu ennast parimalgi juhul olemiskolmnurgast energia-aine-informatsioon välja murda. See on seoste kogum, mis määrab iga liigi võime olelusvõitluses ellu jääda ning areneda. Informatsiooni kasutades ning energiat muundades vormivad ainet nii termiidid kui elevandid ja samuti kulgeb samas kolmnurgas ka kogu tänapäevane inimkond, rajades informatsioonile tuginedes ning energia abil ainet muundades uut tehislikku elukeskkonda, et seda järgmisel hetkel ning täpselt samas kolmnurgas sõjapidamisega purustada. Sama suhtekolmnurk on ka kogu elusaine molekulaarseks aluseks – nii pärilikkusaine kopeerumine, valgusüntees kui ka kõik muudki protsessid elusaines alluvad selle kolmnurga reeglitele.
 

Kui suhtekorraldus energia-, aine- ning informatsioonikolmnurgas ongi tehnoloogia, siis on ju kõik elus, mida enese ümber kogeme, muuhulgas (aga siiski väga olulisel määral) tehnoloogiline. Ka inimese loodud ja erinevateks tehnoloogiateks nimetatu ei erista meid mitte muust elusloodusest, vaid näitab meie samasust elusloodusega. Vaatamata mistahes keeruka tehnoloogilise vidina väljamõtlemisele või müükipaiskamisele, ei erine me oluliselt pesa punuvast linnust või toiduotsingul sipelgasiilist. See erinevus on olemas vaid sedavõrd, kuivõrd inimesed ise seda näha või võimendada soovivad.
Lääne tsivilisatsioonis inimestele loomuomane laialt harrastatav tehnoloogiline tegevus mitte muude elusolendite harrastatava tehnoloogilise tegevusega sovelduv, vaid seda tingimusteta asendav. Linn asendab lääneinimese tehnoloogilise masinana enamuse elusloodusest. Selles asendamises on sageli ka süütunnet – milleks muuks saab nimetada plastmassist taimejäljendite rohkust kontoreis ja kaubanduskeskusteski. See on toimiva ning elusa märgi asendamine koopiaga. Hääbuva koopiaga. Elusas ja arenevas ning muu hulgas ka omal moel suhtlevas aines kätketud märkide hävitamine pole muud kui semiotsiid – see on loodusteadlase Ivar Puura termin inimese poolt korraldatavale märgihävitustööle Maal. 

Nii ajalooliste kui looduslike objektide kadumine on tegelikkuses ka märkimisväärne olulise informatsiooni, märgistiku kadumine, mis on välja kujunenud kogu eluslooduse evolutsiooni vältel. Plastpuude teke on omakorda märk. Märk sellest, et kui märkide kandjad ja arendajad on hääbunud, on ka nende keele allesjäämine kaheldav. Meenutagem või ladina keele saatustki.

INIMKONNA TEHNOLOOGILINE ARENG ON MUUTUNUD PIISAVALT KONFLIKTSEKS: ühtpidi ju teatakse, et aina suurema ressursikasutusega tehnoloogiad ning neist sündivad kaubad muudavad ahtamaks meie enda elamisareaali. Enamgi veel – kultuuriline (sh ka tarbimiskäitumine) on ühel või teisel moel nakkav. Nakkav reklaamtekstide või lihtsalt mistahes meedia kaudu tiražeeritavate olemishoiakute kaudu.
Siit ka teadmine selle kohta, et kui Lääne tsivilisatsioonis levinud tootmis- ning tarbimishoiakud levivad populatsioonilt kordi suuremasse Kolmandasse Maailma, siis vähenevad märkimisväärselt kiiresti ka erinevad ressursid (ressursiks on siinkohal ka inimesele asumiseks sobiv ökonišš). Milline peaks olema tehnoloogilise arengu järgmine arengulaine, et see meid enda alla ei mataks?
Daniel Quinni raamatus “Ishmael” jagatakse inimesed võtjateks ja jätjateks. Nii kõrgtehnoloogilise kultuuri ning intensiivmajandusega riikide võtjad kui ka traditsiooniliste kultuuride jätjad on mõlemad tehnoloogilised olendid. Jätjate, elusloodust vähehäirivate tehnoloogiliste olendite tehnoloogiad tunduvad olevat niivõrd loomulikud, et neid tähele pannud võtjad kipuvad neid sageli oma avastuseks pidama. Olgu siinkohal toodud omapärane näide kuraare-nimelisest mürgist, mida võtjad on pidanud juhuslikuks leiuks loodusrahvaste pärandist ja mille kaasaegne meditsiin on justkui avastajana kasutuselegi võtnud (erinevate kirurgiliste operatsioonide puhul, kus lihaste relakseerimine on möödapääsmatu). 

Juhusliku tegevusega ei saa tekkida arusaama, mil moel kokku segada ja töödelda mitmeid erinevaid taimi kümnetes protsessides, mille tulemusel saadav segu ei tapaks, vaid pelgalt halvaks saaklooma nii, et tema kättesaamine puu otsast ja tema roiskumatult sööjateni viimine oleks kõige paremini korraldatav. See on tehnoloogiline teadmine ning need on tehnoloogilised oskused. Väga vanad teadmised ja oskused. Huvitav, kas autorikaitsega tegelevale ametnikule oleks võimalik öelda, et litsentseerimata arvutiprogrammi korral pole tegemist mitte piraatkoopiaga, vaid illegaalse tarkvarakasutaja poolt juhuslikult tehiskeskkonna džunglist leitud üllatuslikult kasutamistähendust omava tarkavarajupiga?
Traditsioonilistes ning põlisrahvaste loodud tehnoloogiates on palju seda, millest viimase kolme sajandi jooksul võtjate tehnoloogiad on järk-järgult ilma jäänud. Näiteks taipamist, et teiste liikide elukeskkond on inimesele olulisem, kui seda lihtsates maailmakäsitlustes ette kujutada osatakse.
18., 19. ja isegi 20. sajandi algul oli teadus ning teaduslik teadmine peamine, mis suunas tehnoloogiate arengut. Kui kõneleme täna sellest, et ka sajanditagused tehnoloogiad olid raiskava ning ökosüsteemi ühel või teisel moel pöördumatult kahjustava iseloomuga, siis ühe põhjusena võib märgata lihtsalt teadmiste nappust looduskeskkonna kohta. 

Teadmisi looduskeskkonna toimimise omapära kohta on viimase viiekümnegi aasta jooksul jõudsalt lisandunud, kuid tehnoloogiate intensiivsust pole need teadmised ometi pärssinud. Enamgi veel, kui oleme põhjalikult ja loodetavalt ka konstruktiivselt kriitilised, siis näeme, et enamus tänasel päeval laialt kasutuses olevad seadmeid põhinevad suurel määral teadusavastustel, millel iga juba tublilt üle poole sajandi. On siis teadusareng peatunud või kulgenud sootuks teistele radadele, et fundamentaalselt uut pole leitud? Või pole kõike seda, mis maailma terviklikkust ja koostoimimist põhjustab, suudetud laiemalt kasutusse võtta? On see viga inimestes või institutsioonides?
Kui inimestes, siis tõenäoliselt läbi institutsioonide. Struktuur, kord, asutus, süsteem on saanud teise aastatuhande alguseks sama oluliseks, kui märkame seda ajalooski suurte tsentraliseeritud riikide puhul. Teadmised ja tunnetus on alati olnud seotud vabadusega – hingelise, vaimse ja füüsilisega. Põlisrahvad on vabad ning neil puudub piiratus, mis paneks neid tundma ennast ainuvalitsejana või looduse kõrgeima olendina, evolutsioonilise finišina – sellest ehk ka nende tehnoloogiate käepärasus, toimivus ning kestvus. Ja seda ümbrust häirimata.

MIDA ON MEIL SIIS TÄNA OMA TEHNOLOOGIA- JA TEADUSARENDUSE JUURES põlisrahvastelt õppida? Ilmselt sama, mida aegu tagasi tegutsenud ülikoolidestki – akadeemilisust ning loomingulist vabadust. Tänapäevast tagasi vaadetes tundub ilmselt paljudele nii Galileo Galilei, Isaac Newton kui Albert Einstein põlisrahvaste esindajatena. Aga seda nad olidki oma akadeemilisuse ning vaimse vabaduse tõttu.
Me oleme viimase kümnendi jooksul jätkuvalt kuulnud, kuidas meile sisendatakse mantrat, nagu olevat haridus äri. Õpetamine olevat äri ning tegemist olla klienditeenindamisega nagu igas muuski äris tavaks – tuttavad ütlused, kas pole? Samas reas nende juttudega, kus riik sarnanevat aktsiaseltsiga. Võimalik, et sarnaneb, kuid ta ei ole seda.
Märk (või asja millekski nimetamine) ei muuda asja olemust. See muudab vaid selle asja tähendust kultuuris ja kui nimetamine on toimunud ebaõnnestunult, on ka vead ja hädad kohe kohal. Kultuurikeskkond mütologiseerub liialt, kui asju hakatakse liialt sageli ümber nimetama. See tekitab paraku ainult segadust, mitte mõistmist.
Tagasipilk taas ajalukku ja asi selgineb: kauplemine on kauplemine, rahavahetamine on rahavahetamine, leivaküpsetamine on leivaküpsetamine. Selles nn vanas kogemuses on võimu, raha ja loomingu (arengu) suhted ju piisavalt hästi paika loksunud. Nende varieeriv muutmine ja näiteks seesamagi hariduse äriks nimetamine on rohkem justkui 20. sajandi teise poole omapära. See on tekkinud ju koos postmodernismi (performance-kunsti jms) laia edenemisega. Loomulikult on õpetamine ikka õpetamine ning ilmselgelt on õpilase ja õpetajagi vahel vägagi iseloomulik suhe. Kindlasti ei midagi sellist, nagu võime kohata näiteks suures supermarketis.
 
Postmodernse mõtlemise kontrollimatu levik (mitte, et riik või muu organ seda kontrollima peaks – see on rohkem enesekontrolli küsimus) paljudele elualadele ongi käivitanud mängulise ja elu-olu ülemütologiseeriva toimimise. Mängulise selles mõttes, et iga näiv analoogia üritatakse ka kohe praktikasse rakendada, nautides seejuures just seda tegevust ennast ning jättes tagaplaanile võimalikud tulemused. Mõelge, kui lihtne on vaatluse põhjal võrrelda bürooruumis eraldatud laudade taga istuvaid ametnikke näiteks laudas olevate pudulojustega. Aga ega ju ametnikud seepärast veel sead pole!

ÜHISKONNAS ON ASJU, MIDA PEAB KORRALDAMA, NING ÜHISKONNAS ON ASJU, mis korralduvad ise. No kindlasti ei lõpeta vargad iseenesest varastamist, kuid siingi saab iseorganiseerumisele eeldusi luues vargusi ja teisigi kuritegusid vähendada, ja selle kaudu ka pidevalt rakendatava korraldava jõu hulka. Olgu näiteks või naabrivalve. Teisalt on seaduserikkumine ise samuti iseorganiseeruv nähtus: vägisi kipub näiteks liiklusrikkumiste (kiiruse ületamised jms) sagedus, mis on kummaliselt kõikuv, suurenema, kui avalik võim lodevamaks muutub ning nende endigi seadusrikkumised avalikumaks saavad. Seadust rikkuv politseinik või riigijuht on halvas mõttes innustavaks näiteks mistahes pisikurjusele.
Sama lugu on ka haridus- ja teadusprotsessiga: ütlemata raske on ette kujutada, et üleadministreeritud teadus- või kõrgharidussüsteemis jääb piisavalt aega loominguliseks vabaduseks. Aga just loomingulises vabaduses sünnivad mõtted – võtame Einsteinigi näite –, mis suudavad tehnoloogia arengut kiirendada ning toimimas hoida pea sajandi ja tõenäoliselt ka enama jooksul.
Administreerimine on vajalik ja mõeldav vaid iseorganiseerumise käivitamiseks. Mistahes üleadministreerimine viib paratamatult administreeritava tegevuse pärssimiseni.
Kuna ülikoolid ja teadusasutused on muudetud – õigemini küll nimetatud – kauplusteks (formaalses ja majandusliku käsitluse mõttes), on loodud kummaline ja ajaloos senikogematu olukord, kus õpetajad peavad asuma kaupmeeste rolli ning üliõpilased klientideks ja ostjateks. Aga! Hea õpetaja ei pruugi olla hea kaupmees või liharaiuja ning sestap arendavad teadust ja õpetavad paljud, kel kauplemine rohkem kontimööda. Loomulikult mitte pelgalt Eestis, vaid mujalgi maailmas. Ning tulemuseks ongi, et pikaajalise mõjuga fundamentaalsete tähelepanekute hulk on vähenenud ning lühiajalisi eesmärke silmas pidava loomingu hulk jälle suurenenud. Ehk on fundamentaalselt uue puudumine hoopis selleks mõjuriks, mis aastaid juba ilmabörsi tehnoloogiasektorit haprana ja võbelevana hoiab? 

Ükski ametnikest koosnev administreeriv struktuur ei suuda vääralt märgitud asjadega (poeks nimetatud ülikoolidega ning kaupmeesteks nimetatud professorite-inseneridega) luua paremat teadmist või edumeelsemat või uuemat tehnoloogiat. Jõuliselt ja piisava rahalise ressursi olemasolul muudabki selline administreerimissüsteem lõppkokkuvõttes need teadmamehed kaupmeesteks ja rahavahetajateks.
Iseorganiseerumist soodustava ning vägisijuhtimist põhjustava piiri ületamine toimub mistahes administreerivates kogumites imelihtsalt: liigsed administreerimiskulutused ning -panustused on üks arvatav põhjus, miks Euroopa teadus- ja tehnoloogiaarendus jätkuvalt oma Atlandi-tagusele kultuurivennale, USAle, nii vaevaliselt järele lonkab.
Vulgaarse selguse mõttes: kui postmodernse kunsti näiteks kõlbab purki pandud väljaheide imetabaselt, siis pole see sugugi mitte näide, mida ka muudes ühiskonnavaldkondades (peale kunsti) järele peaks proovima.


Ilmus ajakirjas Direktor
mai 2003

Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(22.05.2017)


(22.05.2017)


(22.05.2017)


(07.05.2017)


(07.05.2017)


(07.05.2017)


(27.04.2017)


(27.04.2017)


(27.04.2017)


(12.04.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint