Aborigeenne maailm

Peeter Laurits 
Näituse "Roheline Laine" Tallinna Kunstihoone 2003 kataloog 




Põlisaustraallaste maalid koosnevad tavaliselt väikesest arvust diagrammilistest elementidest, täpid, kontsentrilised ringid, siksakid, jooned, kaared, U-kujulised sarved, nooled ja jalajäljed. Jalajäljed tähistavad enamasti olevuste liikumisteid, U-kujulised sarved olendeid endid, täpsemalt nende istumispaiku, looklevad jooned vihmavalinguid või pikset — aga eri kontekstides võivad need lihtsad sümbolid tähendada üsna erinevaid ja pühendamatutele raskestitaibatavaid asju.

Oma olemuselt on see kunst kartograafiline ja tseremoniaalne. Lihtsate elementide abil kodeeritakse territooriumi topograafiat, loodusjõudude väge ning loomise lugu. Pilt kujutab reeglina mingit paikkonda ning episoode selle loomisloost linnulennult, ülalt alla vaadatuna, taevalikus ehk mütoloogilises perspektiivis. Maalides pööras kunstnik kooretükki ringiratast enese ees või liikus liivamaali tehes ümber kujutise. Seetõttu puudub kõigis Austraalia pärimuslikes maalides nii horisont kui ka fikseeritud vaatesuund. Teost võib vabalt vaadelda kõigist neljast suunast.

Veelgi tähtsam — puudub ka ajahorisont. Loomise episoode kujutatakse alati sünkroonsetena, puudub ka piir loomise ja kaasaja vahel. Nii maailma kui kujutise loomine on selles kultuuris kattuvad mõisted. Mõlemad leiavad aset muinasunes, olekus, kus muinasminevik, olevik ja tulevik teineteisest vabalt läbi käivad. Muinasuni märgib niihästi müütilist aega, mil tootemlikud esivanemad lõid maailma ja mil said alguse pärimused, kui ka põlvest põlve edasiantavat informatsiooni, traditsiooni ennast; ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles muinasune-aeg justkui ärkab uuesti ellu, aegadetagune pärimus muutub vahetult kaasaegseks ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik jätkata.

Õigus mingite paikkondade loomismüüdi kujutamiseks, nagu maaomandki, kulgeb rangelt mööda pärivusliini. Õigupoolest päritakse unenägusid, muinasune episoode, mis on maaomandi ja kujutusõiguse aluseks. Elu jooksul kinnitatakse ja süvendatakse neid õigusi initsiatsiooniriituste kaudu, mille käigus pühitsetakse isik järjest sügavamale hõimusaladustesse. Staatuse aluseks aborigeenide ühiskonnas on teadmine, pühendatus loomismüüti. Mida sügavamad on need teadmised, seda tungivamad on ka selle paikkonnaga seotud õigused ja kohustused. Rituaalseid maale on Austraalia kohtutes kasutatud ka tõendusmaterjalina aborigeenide maaomandi küsimustes.

Nii imelik kui see ka pole, aborigeense maailmapildiga puutepunkte omav mõtteviis on hakanud levima ka õhtumaal roheliste ja uuspaganlike lainetena. Flower Power valmistas sellele pinda kuue ja seitsmekõmnendatel. Kunstis oli sellest esimesi märke näha juba Joseph Beuysi loomingus, laiemat pinda võitis see kaheksakümnendatest alates. Praegu avastab kasvav hulk kunstnikke enese jaoks looduskeskkonda nii galerii, publiku, toormaterjali kui ainesena.

Sakraalne ja rituaalne element tihenevad maakunstis pidevalt. Loodusesse suhtutakse järjest säästlikumalt, pigem kui partnerisse mitte toormaterjali. Britid Richard Long ja Hamish Fulton kultustavad järjekindlalt looduse puutumatust. Richard Longi ümberpaigutatud kividest loodud objektid ja skulptuurid pannakse pärast pildistamist endises korras loodusesse tagasi. Teosest mingit jälge peale fotode ei jää. Hamish Fultoni teosteks on jäädvustused tema kõndidest erinevates metsikutes paikades üle planeedi. Ühest retkest eksponeerib ta tavaliselt ühe suureformaadilise mustvalge foto, mille paspartuul leiduvad lakoonilised andmed selle kõnni kohta - paikkond, veedetud päevade arv, läbitud kilomeetrid. Loodusesse ei jää muud märki peale jalajälgede.

Mõnes aspektis sarnaneb see aborigeenide rituaalse kunstiga. Austraalia kõrbetes on levinuimaks zhanriks rituaalne liivamaal, kus värvidena kasutati põhiliselt kollakaid, punakaid, valgeid ja musti toone. Pigmentideks siis vastavalt ooker, veri, udusuled ja süsi. Pärast maali valmimist ja rituaalseid tantse teos kas hävitati või jäeti loodusjõudude meelevalda. Sama ajutise iseloomuga kui liivamaal on ka kehamaalingud, mida tihti sooritati liivamaaliga paralleelselt. Samu kujutisi kanti nii maapinnale kui rituaalis osalejate kehadele. On ilmne, et kehadelt kadusid need kujutised sama kiiresti kui kõrbeliivalt. Austraallaste kunst ei olnud orienteeritud objektile vaid protsessile. Tähtis on kultuse sooritamise protsess, aga mitte rituaalsete atribuutide säilitamine. Tihti hävitati rituaaliriistad pärast kultuse sooritamist meelega, et hoida saladust ning mitte jätta pärimust vaenulike jõudude meelevalda.

Paljud kunstnikud, näiteks Andy Goldsworthy loovad keskkonnainstallatsioone efemeersetest, koha pealt leitud materjalidest: lehed, oksad, muld ja savi - sellised teosed on oma olemuselt ajutised ja kestavad üksnes pildistamise või lühiajalise eksponeerimise aja kuni loomuliku lagunemiseni ja loodusesse hajumise. Orgaanilisse kulgu sekkutakse ainult põgusal ja isetaastuval kombel. Goldsworthy õpetaja David Nash on läinud aga teist teed. Tema on kolinud põhja-Walesi, soisesse ja vaesesse kanti ühe väikelinna lähedal ning tema Thoreau kombel metsas elamine, kunstitegu ja keskkonna vääristamine on põimunud kogu elulaadi ja majapidamist hõlmavaks tervikteoseks. David Nash loob ja taastab oma uru ümbrusesse süüvides ulatuslikke pärandmaastikke ja nendesse peitunud provokatiivseid nurgakesi.

Nashi näide on sobiv illustreerimaks taastärkavat igivana maaomandi mõistet. - inimene saab omaks pidada just seda maalappi, mille eest ta tahab ja suudab hoolt kanda. Või oli see vastupidi - inimene kuulub maale, mis tema eest hoolitseb.




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint