Ketserlik Gaia

Peeter Laurits 
"Kunst.ee" 2/2002


Sellel sajandivahetusel väljakujuneva maakunsti puhul on valdavalt tegemist inimese ümberpaigutumisega looduskeskkonnas, natura ja cultura vahekordade värske ümbermängimisega ning uuspaganliku nägemusega biosfäärist kui tervikust. See kajastub ka teistes inimtegevuse valdkondades. Bioloogia osakaal teiste teaduste seas on järsult kasvanud. Rääkimata tohutust vaimsest ressursist, mis on paisatud insenergeneetika alastesse uurimustesse, toimuvad väga intrigeerivad liikumised ka teiste teaduste piirialadel bioloogiaga. Insenergeneetika. Ökosemiootika. Psühhofarmakoloogia. Zoolingvistika. Geofüsioloogia.

Briti atmosfäärikeemik James Lovelock osales 1960 ja 70-datel NASA Marsi ja Veenuse atmosfääriuuringutes ning automaatjaamade Mariner ja Viking ekspeditsioonide programmeerimisel, et leida naaberplaneetidelt võimaliku elu jälgi. Tollaste analüüside tulemusel formuleeris ta koos Lynn Margulisega hiljem Gaia hüpoteesi, väites, et maa biosfäär ja ökosüsteemid taastoodavad ja reguleerivad endid sarnaselt bioloogiliste organismidega, mitte masinlikult, juhuslikest ja automaatsetest protsessidest aetuna, nagu traditsiooniline geofüüsika eeldas. Lovelocki nägemuses sarnaneb biosfäär elusa kehaga. Gaiaks ristis selle hüpoteesi “Kärbeste jumala” autor William Golding. Lovelocki ja Margulise hüpotees on inspireerinud mitmeid tõsiseid diskussioone ja uusi hüpoteese, seda on kritiseeritud ebateadusena. Ilmselt sunnivad ökoloogilised ja energeetilised tõsiasjad meid tagasi vaatama neoliitiliste maailmamudelite poole. Leiame märke, et ka energeetikas ja majanduses on toimumas paradigmaatilisi lihkeid. Uuspaganlik Gaia kultus ammutab väsimatult Olümpose eelsetest, matriarhaalsetest mütoloogiatest. Loomulikult on selline maailmapilt senikehtinud majandusideoloogiate suhtes ketserlik. 



NEOLIITILINE REVOLUTSIOON

Kliima soojenemine pärast jääaega valmistas ette neoliitilist revolutsiooni, mis toimus umbes 8000 aastat tagasi. Lühikese ajaga leiutati uued, suurema kasu ja vähema riskiga rahvamajandusharud - maa viljelemine ja karja kasvatamine. Muututi senisest paiksemaks, sissetulekud suurenesid, elu stabiliseerus. Inimese reflektsiooni- ja artikulatsioonivõime kasvasid väga kiiresti. Paarituhande aasta jooksul jõuti keraamikast metallurgiani. Põlvest põlve edasi antav pärimuste kudum üha komplitseerus.
Tolleaegsed panteistlikud ja animistlikud jumalakujutlused annavad märku väga süvenenud ja tähelepanelikust loodustunnetusest. Keskkonda tajuti hingestatud koostoimetest koosneva tervikuna. Terence MacKenna on neoliitilist revolutsiooni seostanud hallutsinogeensete taimede tarvitamisega, omamoodi sümbioosiga erinevate eluvormide vahel. Loodusmaagia oli neoliitilistes kultuurides tõhus ja toimiv. Iga puudutus koostoimelises looduses käivitas mitmeid toimeahelaid, tähelepanelik ja taiplik meel võis mõjude võnkeid summutada või resonantsi ajada. Sõna oli nii noor ja vägev, et sööbis, manas ja raputas. Jäi meelde. Meelevald hoidis tervikut koos, inimene ei vastandunud loodusele, ei mõelnud ennast keskkonnast erinevaks.

Enamikes kultuurides toetus animistlik religioossus loomismüüdile, kus maa sünnib ürgookeanist või kaosest. Peaaegu kõikjal on ta emane, Maa-Jumalanna, kõige loova ja sündiva läte. Maajumalanna on kõikekätkev, paljudes keeltes tähistab sõna “maa” nii maapinda, millel elame, nii mulda, millest elav tärkab kui ka kogu planeeti. Sügaval muinasreligioonis esineb maa-ema, magna-mater ehk Gaia universaalse Jumalannana, kes ilmutab ennast lõputute erinevate kehastustena ja erinevate nimede all, kõige oleva hingestajana. Ka soomeugrilaste veelind oli emane ja munes maailmamuna. Totemistlik maailmapilt oli põhiplaanilt emakeskne, sest inimesed samastasid endid loomade kui oma õdede ja vendadega. Totemism ei tea midagi hierarhiatest, kandvaks mustriks on kõigi olevuste ja ilmumite ühtepõimunud sugupuu, risoom, milles tuksub ühine hool kõige oleva säilimise müsteeriumi eest. Tänapäeval kutsutaks sellist suhtumist liikide solidaarsuseks.

Neoliitiliste kõrgkultuuride esimestest faasidest ulatuvad meieni mitmepalgeliste jumalannade (Inanna, Ishtar ja Arinna Mesopotaamias, Nut, Hathor ja Isis Egiptuses, Kali, Shakti ja Maya Indias) kultused, kus taevast ja maad ei vastandata. Näiteks Isis ja Osiris olid ühtaegu nii abikaasad kui ka kaksikutest õde ja vend, kes seksisid emaüsas juba ennem sündimist. Polaarsusi ühendavad naiselikud demiurgid olid samaaegselt elu ja surma Jumalannad. Matriarhaalsele sümboolikale on tunnuslikud tiivulised kreatuurid, greifid või sfinksid eluka keha, kotka tiibade ja mao sabaga, valitsemaks nii taevaid, maad kui maapõue. Samamoodi ulatub maailmapuu (Yggdrasill, Soma, Asvattha või Hesperiidide aed Atlase mäel) oma võraga taevastesse kõrgustesse ja juurtega sügavustesse, allilma, kus peituvad vete allikad, maa üsk, kuhu kõik elavad naasevad pühitsema ümbersünni müsteeriumi. Eelpool põgusalt visandatud maailmapilt tundub kätkevat teatud olulisi eeldusi ökoloogilise tasakaalu hoidmiseks.


OLÜMPIA

Emajärgses viljelevas ühiskonnas hakkas jahi osakaal muidugi kahanema. Kas paiksele eluviisile üle minnes sai küttivate meeste identiteet ja eneseväärikus äkki haavata? Edasise arengu ekspansiivset ja tehnoloogilist aspekti võib tõlgendada meheliku kompensatsioonina, mis pöördub närviliselt maa-ema, looduse, matriarhaalse elutunnetuse vastu. Loodus muutub vaenlaseks, deemonlikuks jõuks, mida tuleb taltsutada ja alistada. Tekib uus, meheliku maailmapildi Pantheon. Zeus koos teiste jumalatega tapab oma isa Kronose ning jagab kõiksuse oma vendadega. Ta ise hõivab taevase ülemvalitseja koha, Poseidon saab vee ja Hades allilma. Titaanid aheldatakse, orjastatakse, nõiutakse taevasambaks või notitakse maha. Olümposel kehtestatakse hierarhiline kord ja maa peal hakatakse pidama olümpiamänge, tegema poliitikat ja ajalugu.

Areneb dualistlik dihhotoomia, inimesed hakkavad maad ja taevast teineteise vastu välja mängima ning eristavad enese keskkonnast - cultura ja natura vastanduvad. Isane vaim kolib taevasse, jumalikku paradiisi ja emasest loodusest saab maavaimude, pimeduse, kurjuse ja deemonlike jõudude võrdkuju. Äkki on see natuke hüsteerilisevõitu ülekompensatsioon? Kas sel ajal ei muutunudki inimene domineerivaks, biosfääri intensiivselt ja ühekülgselt ümber kujundavaks liigiks? “Tehke sugu ja saagu teid palju, täitke maa ja alistage see enestele, ja valitsege ...” Liibanoni seedrimetsad raiutigi aja jooksul maha ja mitmed haljad tsivilisatsioonide hällid Mesopotaamias, Ees-Aasias ja Egiptuses muudeti kõrbeliseks ahermaaks. Sünnimüüt kirjutati ümber, esikohale tõsteti seemendaja. Kaini ja Aabelit ei sünnita Vanas Testamendis mitte Eva vaid Aadam. Maad ei nähta enam loovuse ja elu allikana, vaid seemendaja tallermaana, kuhu isane vaim ja voli künnavad omi vagusid ja triumfikaari.

Matriarhaalses ühiskonnas oli töö sakraalse ja maagilise mündiga, isajärgses elukorralduses muutvad maaharimine, toiduvarumine ja käsitööd madalaks eluvajadusi rahuldavaks vaevaks, mida palehigis näha tuleb. Vabale mehele peeti töötegemist sobimatuks, tema eest töötasid sõjavangid, naised, lapsed ja loomad. Mehe mureks jäid sõjaline ekspansioon, tehnoloogiate arendamine ja teaduslik maailmapilt. Gaia ja Magna Materi kultus säilis üksnes müstiliste orfikute ja uusplatoonikute seas ning arvukates nendest võrsuvates müstilistes ja ketserlikes sektides, mis patriarhaalsele Kristlusele ja pragmaatilisele kapitalismile alles hiljem peavalu valmistama hakkasid.


UUS ULJAS ILM

Südamerahuga võib väita, et kristlik skolastika ja kunst tegelevad loodusega ainult tagasivaateliselt, ainsaks loodusmotiiviks on Eedeni aed. Sealt lahkumisega õpetus, kultuur ja ajalugu alles algavadki. Loodusmotiiv taasilmub Indo-Euroopa kultuuripilti kristliku doktriini esimeste väsimuse ja ilmlikustumise märkidega eelrenessansis. Ühest küljest tulevad põranda alt välja ketserlikud prohvetid ja ideoloogid nagu Assisi Franciscus, kelle õpetus toetus paljus paganlikele loodusreligioonidele ja maagilistele kultustele. Osad nendest ketserlikest müstikutest piinati surnuks, osasid püüti assimileerida, aga reformatsioonist ja lagunemisest see kirikut ei päästnud.

Teisest küljest sünnitasid edukad koloniaalvallutused ja kapitalismi areng värsket huvi looduse kui ressursside allika vastu. Kindlasti oli see huvi otseselt vastandlik harmooniataotlusele. Investor, parisnik ja kuberner näevad loodust ja maastikku mitte keskkonna või jumaliku lättena, vaid kui üht faasi tootmisprotsessis. Francis Baconi natura vexata ei loovuta oma saladusi ja tooraineid vabatahtlikult. Tema vastupanu tuleb murda, üle kavaldada, kui vaja siis sundida ja piinata ning hüved välja pressida raske tööga. Paulus Niavis seevastu süüdistab inimkonda Terra suhtes sooritatud ematapus, rüüstamises ja kaevandamises. Nagu hästi teame, jäi selles vaidluses peale merkantiilne materialism, mis jõudis oma seniiti modernistliku progressimüüdiga.

Jõgede pööramisega tekitatud häving NSVL-s, Ameerika preeriate tuhaväljadeks muutmine, Assuani paisu abil rajatud Etioopia näljahädapiirkond ja vihmametsade hävitamine on toime pandud küll erinevates majandusruumides, on aga sellesama helge tuleviku poole rühkiva modernismi vältimatud tuletised. Anarhist Kropotkin ründas Darwiniga vaieldes kapitalismi alustalasid, väites, et evolutsiooni käivitavatest jõududest on liikidevaheline koostöö olelusvõitlusest tunduvalt mõjusam. Mõistagi kuulutati selline õpetus materialismi suhtes ketserlikuks. Päris groteskne on jälgida, mismoodi massimeedia peegeldab turumajandusele vaenulikke maailmavaateid. Anarhismi samastatakse pühas vihas terrorismiga, ökoloogiat ja rohelist poliitikat fashismiga ning hipiliikumist narkomaaniaga. G8 ja Rahvusvaheline Valuutafond eksponeerivad ennast tänapäevastatud nõiahaamrina.


UUSPAGANLIKUD KETSERID

Flower Poweri laines küpses tohutu hulk ekstaatilistest loodusreligioonidest inspiratsiooni ammutavaid uuspaganlikke trende. Alates Joseph Beuysi shamaanlikest rituaalteostest hakkas arenema teravnenud keskkonnatunnetusega kunstilaad. Paljud otsisid väljapääsu muuseumide-galeriide umbsest inkubaatorist. Robert Smithsoni mastaapsed maastikuinstallatsioonid, näiteks soolajärve rajatud hiiglaslik “Spiral Jetty”, mille algeesmärk oli järve aluspinna roosaka tooni rõhutamine, kasutasid loodust hiiglasliku lõuendina, mis võimaldab vaatajale osalemist, ebaharilikke rakursse ja meditatsioonilava teosesse sisenenuna.

Hilisemad maakunstnikud on sellist buldooseriloomingut kritiseerinud kui vägivaldset terroriakti. Sakraalne ja rituaalne element tihenevad maakunstis pidevalt. Paljudele on inspiratsiooniallikateks neoliitilised kultusobjektid, dolmenid ja menhirid, näiteks Stonehenge, kääpad ja kurgaanid, hiiglaslikud Nazca kõrbemaalingud või Semiramise müütilised rippaiad. Mitmed loojad on viljelenud selles vaimus diskreetset maastikukujundamist nagu Walter de Maria “Lightning Field”. New Mexico kõrbesse, planeedi äikesepoolusele tähistatud 1 miil korda 1 kilomeeter mõõtudega väli, millesse on võrdsete vahemaadega pistetud 400 roostevabast terasest piksevarrast ja mille kohal suvekuudel möllab väga tihti piksetorm, on muutunud eksklusiivseks pühamuks. Teose tellija ning haldaja Dia Center for the Arts broneerib ööpäevapikkuseid külastusi gruppidele mitte üle 6 inimese. Äikest kuni $300 pileti eest ei garanteerita.

Üheksakümnendatel kaldus maakunsti kese pigem Euroopasse ja sellega kaasnes märgatav paradigmamuutus. Loodusesse suhtutakse järjest säästlikumalt, pigem kui partnerisse mitte toormaterjali. Britid Richard Long ja Hamish Fulton kultustavad järjekindlalt looduse puutumatust. Richard Longi ümberpaigutatud kividest loodud objektid ja skulptuurid pannakse pärast pildistamist endises korras loodusesse tagasi. Teosest ei jää mingit jälge peale fotode. Hamish Fultoni teosteks on jäädvustused tema kõndidest erinevates metsikutes paikades üle planeedi. Ühest retkest eksponeerib ta tavaliselt ühe suureformaadilise mustvalge foto, mille paspartuul leiduvad lakoonilised andmed selle kõnni kohta - paikkond, veedetud päevade arv, läbitud kilomeetrid. Loodusesse ei jää muud märki peale jalajälgede.

Paljud kunstnikud, näiteks Andy Goldsworthy loovad keskkonnainstallatsioone efemeersetest materjalidest: lehed, oksad, muld ja savi - sellised teosed on oma olemuselt ajutised ja kestavad üksnes pildistamise või lühiajalise eksponeerimise aja kuni loomuliku lagunemiseni, pärast mida ei jää nendest loodusesse mingit jälge. Orgaanilisse kulgu sekkutakse ainult põgusal ja isetaastuval kombel. Goldsworthy õpetaja David Nash on läinud aga teist teed. Tema on kolinud põhja-Walesi, soisesse ja vaesesse kanti ühe väikelinna lähedal ning tema Thoreau kombel metsas elamine, kunstitegu ja keskkonna vääristamine on põimunud kogu elulaadi hõlmavaks tervikteoseks. David Nash loob oma uru ümber keskkonda süüvides pärandmaastikke. Et pargikultuur Euroopas traditsiooniliselt populaarne on, siis sellelaadseid näiteid leiab hulga. Jan Hamilton Finlay lõuna-Shotimaale Lanarkshire lähedale rajatud Stonypath Park on erakordselt vaimukas postmodernne projekt, kus inimhoole all metsistuda lastavat parki täiendatakse marmorisse raiutud neoklassitsistlike kaanonite ja Prantsuse Revolutsioonist pärinevate poleemiliste raidkirjade ja skulptuuridega.

Tasapisi hakkab uuesti selgeks saama, et inimene ei saa elada oma keskkonda teisendamata, suur vahe on aga, kas teha seda anastajana või resonantsi ja harmooniaid otsides.




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint