Konnad

Leelo Laurits ja Peeter Laurits 
"KesKus" mai 2002




Org kihab konnadest. Hüplevate hordidena suunduvad nad orupõhjast üles mäe poole, kus päike on tiigid aurama kütnud. Ülevalt alla voolavad ikka veel arvutud kevadnired. Aegajalt arvestab mõni konn hüppetrajektoori valesti, sulpsab veejoasse, mis siis konna rõõmsalt kaasa haarab ja alla tagasi kannab. Mõni kavalam isane sätib end juba poolel teel emase kukile, et saada selle seljas kudemistiiki tassitud ja seal siis kohe parimal stardipositsioonil olla. Tiigis klammerdub sageli ühe emase ümber viis-kuus isast, kellede embus muudab sigitamisriituse emase jaoks surmapeoks.
Varahommikusesse magusasse unne lõikab lärm, mille allikaks võiks arvata akna taha parkinud auruveduri, aga ei - õue astunud, seisad vastamisi seitsme uhke sookurega. Nõndaviisi üles aetud, longid kaasikuserva, kuhu päike kõige esmalt jõuab; kassid jooksevad kaasa, sirutavad oma sabad uhkelt püsti nagu lahingulipud. Kaasikus juba ollakse - noor rebane on ennastunustavalt haaratud tantsust kollase liblikaga ega märka meid enne, kui tuul tõuseb ja me lõhna ta ninna kannab. Rebane tardub pikaks hetkeks, skännib kõikide meelte ja vaistudega ümbritsevat olukorda ning alles siis otsustab, mida teha - kas rünnata või kuhu ja kuidas liikuda, et risk ja jõukulu oleksid otstarbekad ja minimaalsed. Inimene nõndaviisi ei oska - tema ei suuda iial ei täuslikult mängule anduda, ammugi mitte ümbrust ja teisi tervikuna tajuda, tema teeb ikka eelarvamuslikke oletusi, spekuleerib, manipuleerib ja kulutab end tühja. 

Linnast tuleb üha sagedamini sõpru, kellel “juhe koos” või “katus sõidab” - mets, see “sanitar”, teeb nad paari päevaga korda. Või paari nädalaga, kuuga, aastaga. Mis ajaarvamine meil praegu üldse on? Vanimad seniajani säilinud puitehitised asuvad Jaapanis. Shintoistlikud Horyuji templid Nara provintsis. Need on ehitatud VII saj. alguses prints Shotoku poolt. Tuhat viissada aastat vanad. “Katus hakkab sõitma”, või mis. Kaasaegne ajaarvamine on tehtud freespalgist ehk sellisest puust, et kõik mis üle inimese eluea - see on hõlmamatu ja absurdne. Isa-ema elasid mingis omas ajas, vanaisad-vanaemad võibolla ka, aga kõik, mis ennem seda, on müütiline aguaegkond - sealt enam mälu üle ei ulata. Milline on maailm väljaspool su oma isekuse piire või pärast su surma - selline teemaasetus on totaalne absurd, võiks isegi öelda, et ainuke tabu kaasaegse inimese mõtlemises. Nii siis ongi: perekonnaseisuamet, pass, lapsed, pensioniplaan - sellest koosneb kogu maailma üldine ja täielik ajalugu. 

Inimestel on ka jooksuaeg, konnadest omast väga erinev. Mehed käivad küla pealt viina otsimas. Kui ei leia, siis kostab metsast varsti sae vingumist. Metsakaitse ja Metsauuenduse keskus uuris, mis toimub neli aastat tagasi mahavõetud metsalankidel. Erametsade tagasiistutusprotsent on väike, uuenemata 16 % maadest. Uus alustav mets on valdavalt lehtpuu, okaspuud vaid 12 %. Huvitav äriplaan. Tõesti väga kiire käive. Presidendipapal on ka huvitav mõte. Tema plaanib sünnitajatele iibetoetuseks riigimetsa jagama hakata. See on küll Husqvarna müügiosakonna ja aatekaaslastest saekaatriomanike lobbytöö tulemus. 

Aga ikkagi, miks Jaapani iidsed templid ära ei mädane? Mikk Sarv rääkis, et indiaanlased tunnistavad raieküpseks nii 500-aastast metsa. Esimesed mõnisada aastat kasvatab puu kiire juurdekasv hõredat maltspuitu, alles täiskasvanud puu kasvatab tihedaid, vastupidavaid aastaringe. Ilmselt Shintoistlikus Jaapanis ei tunnistatud raieküpseks 80 aastast metsa nagu meil. Teiseks lõigati puud õigel aastaajal ja kuufaasis, mitte siis kui metsaomanikul janu tuli. Kolmandaks töödeldi puud kirve ja peitliga, mis kapillaarid niiskusele suleb, mitte kunagi sae või freesiga. Ja siis on veel terve rida meistri nippe, millest kiire käibe jutlustajad undki ei näe. Need nipid eeldavad mõtlemist mõnikümmend põlve taha ja mõnikümmend ette.




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint