Lennukilt väetamine

Leelo Laurits ja Peeter Laurits 
"KesKus" aprill 2002




On üks selline marketingi zhanr, mida võib kutsuda lennukilt väetamiseks. Tuntuse järele ihalev huvigrupp toodab suure koguse infokandjat ja topib seda siis kuhu juhtub. Kleebib plankudele, pistab tänaval pihku, urgitseb võõraste postkastide ja autode tuuleklaaside kallal või pillub neid lihtsalt lennukilt alla. Sihtgrupi väljaselgitamise vaev asendatakse massiivse pasarahega. Õnneks viljeldakse seda enamasti asustatud punktides, kus kojamehed ja prügikastid on vabalt saadaval. 

Aasta tagasi korraldasid Kütioru suusakeskus, Võru kauplus X Sport ja Maximus Vodka mägiratta krossi. Suurema veenvuse, silmailu ja tuntuse saavutamiseks installeeriti Kütioru maastikukaitsealale kilomeetrite kaupa dekoreeritud tsellofaani.
Polüvinüülkloriid laguneb looduses aastakümneid. Võistlused toimusid juulis, praegu helistab aprilli. Reklaamimaterjale vedeleb siiamaani nii puudel kui keltsas. Tänu aastaringsele kampaaniale on taani janukustutajate pakkumisega nüüdseks tuttavad nii looduskaitsealused kui ka kaitsmata, nii paiksed kui rändlevad liigid. Rähnid, koprad, teod ja kullesed ja kotkad. Täname ennast esitlemast, kallid kommersandid, aga äkki nüüd keegi tuleks ja korjaks selle sodi kokku?

Loomulikult ei kõlba selline nupuke Eesti Ekspressi reklaamikriitika rubriigi jaoks. Kuidas võikski turufundamentalismi pasun loksutada omaenda söögiküna. Hirm õõnestada käivet ei lase klienti kritiseerida, tulusam tundub kriitilisust teeselda, igiseda häbelikult selle üle, et üht või teist nodi reklaamitakse vale tähestikuga või et trendi pole õigesti matkitud, matkitud on vale trendi, trendi maotult matkitud. Keskkond muutub teemaks ainult paar korda aastas, siis kui mõnest globaalsest keskkonnafondist paisatakse pappi mõne suurema sodi kokkurookimiseks. Siis imbuvad lagedale Reiljanid, Kranichid ja kõik teised kolumatsid, soffoosimehed, puraskid ja kratid koos uuriva ajakirjandusega, et selgeks kraagelda, kes tänavune kõige kangem loodusesõber on ja nodijagamisel kulbiks hakkab. Muul ajal lindudel pappi pole - siis söögu oma tsellofaani ja pidagu mokk maas.

Aga linnud, vaata, ei pea. Musträstad lõugavad nüüd pühas väes ja vaimus nii et mets paugub. Koidu ajal tõusevad taevasse lõokeste leegionid ja rivistuvad sünkooplevaks jazzkaareks. Nüüdsest ei maksa oma nina enam metsa pista. Päike paistab silma ja põletab UV kaitsekreemid haisvaks lögaks. Nõelussid on just kevaditi kõige mürgisemad. Rästik võtab oma sabaotsa suhu ja kihutab mööda metsaalust nagu võrr. Ohvrini jõudes põrkab ta õhku, plaksab kaela ümber ja nõelab teda huultele. Kakud kisendavad heleda lapsehäälega. Külmkinga jäljed eksitavad teelt, tsellofaanilindid takerduvad jalgadesse ja õllepudelite killud veristavad küünarnukke. Nina täitub õietolmuga. Põldhiired poevad reisikotti ja krõbistavad ära nii kartulikrõpsud kui antiallergeenid. Kuresaapad. Veesoonel lõhkeb viimane kokakoolapudel. Harakas viib järve äärest seebi. Puugid kukutavad ennast sarapuudelt värisevale lihale. Patsillid, kõik need triljonid patsillid! Entsefaliit! Porolloos! Teetanus! Kevade eri! Teod teevad värskele raipele rivi. Parmud, kärpsed ja kaanid imevad katkububoone. Mäger on kõigesööja, temal on kama, kas turu uurija või turu ori, kilejope tuleb ikka välja sülitada. Mullatoidu restoranis algab jälle hooaeg, tere tulemast, arvoisat asjakaat!




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint