Muinasuni Austraalia kunstis

Peeter Laurits 
Raadio Ööülikool 2002 




1

Austraalia põlisrahvaste kunst on vanim elav kunstitraditsioon. Esimesi säilinud kaljujooniseid dateeritakse mitukümmend tuhat aastat tagasi. Austraalia traditsioon on voolanud läbi ajaookeani ilma põhimõtteliste muutusteta, see on tänini elav traditsioon, millel pole ühtegi eakaaslast.

Kui kaljudesse hõõrutud kultusjoonised ning dekoreeritud tarbeesemed kõrvale jätta, siis on Austraallaste kunst efemeerse iseloomuga. Levinuimaks zhanriks kõrbetes on rituaalne liivamaal, kus värvidena kasutati kollakaid, punakaid, valgeid ja musti toone. Pigmentideks siis vastavalt ooker, veri, udusuled ja süsi. Sama ajutise iseloomuga kui liivamaal on ka kehamaalingud, mida tihti sooritati liivamaaliga samaaegselt. Samu kujutisi kanti nii maapinnale kui rituaalis osalejate kehadele. Kehadelt kadusid need kujutised sama kiiresti kui kõrbeliivalt. Veel harrastati rituaalsete diagrammide kujutamist pühadel eukalüptikoore tükkidel. Et kasutati orgaanilisi pigmente, sideaineks taimemahlad, munavalge või vaha, siis oli nende “tahvelmaalidegi” eluiga üürike.

Austraallaste kunst ei olnud orienteeritud objektile vaid protsessile. Meie traditsioonis on sellisele praktikale tants lähedasem võrdkuju kui kujutav kunst. Aborigeenide kultuuris on tähtis kultuse sooritamise protsess, aga mitte rituaalsete atribuutide säilitamine. Tihti hävitati rituaalsed atribuutid pärast kultuse sooritamist meelega, et mitte jätta pärimust vaenulike jõudude meelevalda. Saladuse hoidmisel ning mitmekihilisel kodeerimisel on Austraallaste kunstis kandev roll.

Austraallaste kunst on kartograafiline ja tseremoniaalne. Ta kujutab reeglina mingit paikkonda ning episoode selle loomisloost linnulennult, ülalt alla vaadatuna, taevalikus ehk mütoloogilises perspektiivis. Maalides pööras kunstnik kooretükki ringiratast enese ees või liikus liivamaali tehes ümber kujutise. Seetõttu puudub kõigis Austraalia pärimuslikes maalides nii horisont kui ka fikseeritud vaatesuund. Teost võib vabalt vaadelda kõigist neljast suunast.

Puudub ka ajahorisont. Loomise episoode kujutatakse alati sünkroonsetena, ning puudub piir loomise ja kaasaja vahel. Selle taipamiseks tuleb hetkeks peatuda aborigeenide ajamõstel, kus muinasminevik, olevik ja tulevik teineteisest vabalt läbi käivad.

Austraalia rahvaste keskseks mütoloogiliseks põhimõisteks on muinasuni, ingl k. Dreamtime. Muinasuni märgib niihästi kauget muinasaega, mil tootemlikud esivanemad lõid maailma, kui ka põlvest põlve edasiantavat pärimust ennast; ühtlasi võib see olla transilaadne seisund, milles muinasune-aeg justkui ärkab uuesti ellu, aegadetagusus muutub kaasaegseks ja maailma loomise tööd on teatud mõttes võimalik jätkata.

Austraallaste maalid koosnevad väikesest arvust diagrammilistest elementidest, täpid, ringid, jooned, kaared, U-kujulised sarved, nooled ja jalajäljed. Nende abil kodeeritakse territooriumi topograafiat, loodusjõudude väge ning loomise lugu. Jalajäljed tähistavad enamasti olevuste liikumisteid, U-kujulised sarved olendeid endid, täpsemalt nende istumispaiku, looklevad jooned vihmavalinguid või pikset — aga eri kontekstides võivad need lihtsad tähised viidata erinevatele asjadele. Kontsentrilised ringid võivad tähistada nii kive, veeauke, laagrilõkkeid, rindu, vilju või salajasi rituaalsümboleid.

Maalid kannavad nimesid nagu; Pankalangu tseremooniad Yamunturngas, Lendsipelgate uni Wantungurrus, Vikerkaaremadude uni jne. Õigus mingite paikkondade loomismüüdi kujutamiseks kulgeb rangelt mööda keerulist emajärgset pärivusliini, omandatakse initsiatsiooniriituste teel ning on võrreldav eurooplaste maaomandi mõistega. Kui maailma loonud esivanemate liikumisteed, puhkeasemed, veeaugud ja laagrilõkked on talletunud maastikuliste pinnavormidena, siis nende maastike ja pärimuste diagrammiline kujutamine on sünonüümne loomistöö jätkamise ja põlistamisega. Seetõttu ei peeta Austraalias teose autoriks mitte liivamaali sooritajat vaid esivanemat ennast.

2

1970 aastatel leidis aset Austraalia põliskunsti jaoks murranguline muutus. Austraalia võimude järjekordsete assimilatsioonipoliitiliste eksperimentide tulemusena asustati ümber rida rahvakilde ning rajati Papunya kool. Juhus tahtis, et 1971.a sattus sinna kunstiõpetajaks missioonitundeline ning ambitsioonikas noor kunstnik Geoffrey Bardon. Tema julgustusel muutus Papunya kool ümbruskonna külade elanikele traditsioonilise kunsti viljelemise keskuseks. Freskodega täideti kooli seinad ja uksed ning hakati katsetama moodsaid sünteetilisi akrüülvärve. Sealtkaudu jõudis aborigeenide kunst ka maailma kunstiturule, kus ta kiiresti suure populaarsuse saavutas ning põhjustas vaidlusi nii aborigeenide endi kui kunstiteadlaste seas.

Esiteks ei ole austraalia kunst olnud kunagi mõeldud avalikuks esitamiseks vaid salajasteks riitusteks. See tõstis päevakorda autentsuse küsimuse. Siinkohal tuleb silmas pidada, et aborigeenide pärimuslikud maalid kätkevad üheaegselt erinevaid tähendustasandeid, nii profaanseid kui salajasi. Saladuste sügavustesse pühendamine käib initsiatsiooniriituste kaudu, pühendamatutele avatakse üksnes teose pealispind.

Teiseks sünteetiliste värvide kasutuselevõtt. Kadus teoste tunnuslik ajutisus ning rituaalne olemus. Seda võib nüüd talletada muuseumides, riputada galeriide või magamistubade seintele. Meyer R. Rubinstein püüab meid veenda, et kui lääne kunstituru nõudlus Austraalia akrüülidele kokku kuivaks, siis kaoks ka sealne akrüülimaal. Teostel poleks enam funktsiooni, neid ei vajataks aborigeenide seas ei rituaalideks ega seinte kaunistamiseks. Kunstiks muudab neid ainult kokkupuude lääne kunstituruga.

Rubinsteini väide ei pea paika. Austraalia hõimudes kasutatakse tänapäeval akrüülimaale lastele pärimuse edasiandmiseks ning initsiatsiooniks ettevalmistamisel samamoodi kui varasematel aegadel liivamaale. Akrüüli püsivus on muutnud pärimuse säilimise lihtsalt tublisti tõenäolisemaks. Uued tehnikad ja meediumid teisendavad koode ja nendesse kätketud sõnumeid. Austraallaste maalide eksponeerimine galeriiseintel nõrgendab teostesse kätketud igast küljest vaatamise võimalust. Sellest tulenevalt on hakanud teisenema ka tööde kompositsioon. Muinasuni on küll muutumatu, aga erinevatel ajaetappidel võib ta ennast ilmutada väga muutlikes vormides.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks vaidlusteemaks tõusis aga tõlgendamise küsimus. Lääne kunstiavalikkus tervitas Austraalia kunstnikke äratundmisrõõmuga kui primitiivseid moderniste. Nende silmis oli tegemist nonfiguratiivse ekspressionismiga enamvähem Jackson Pollocki võtmes. See on ebaõnnestunuim võimalikest lugemissuundadest. Õigupoolest on ju tegemist mitte ainult figuratiivse, vaid lausa eepilise kujutamisviisiga, mis kätkeb nii ruumilist kui ajalist alget. Tõsi küll, lääne publikule harjumatu vaatenurga alt ning raskestiloetavas ning mitmetimõistetavas koodis. Ehkki on selge, et Eurooplastel ei ole lootust pääseda Austraalia kunsti peidetud ja salajaste tähenduskihtideni, siiski võib taibata selle kunsti olemust, kui loobuda eelarvamustest ja püüda seda lugeda samal viisil kui Austraallased ise.






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint