Pension

Leelo Laurits ja Peeter Laurits 
"KesKus" august 2002




Tavapärasele kleptomaaniale vahelduseks on pankadel tänavu värskeid mõtteid. Kui neilt küsida, miks tsheki rahaksvahetamine 21. sajandil 4 nädalat aega võtab, kuigi Medici ja Sforza pangad suutsid 15. sajandil reaalajas arveldada, siis räägitakse pähekulunud udujutu asemel hoopis uudisjuttu pensionifondidest. Tore on. Vaatame pilte ka. Hansapanga teller Gunnar Graps tahab Madeirale. Pension juba koidab. Õnnitleme. LHV Tõnu Trubetski on tiba noorem ja häbelikum. Mis investor nüüd mina ... Pole viga, saadakse temaltki raha kätte. Ühispank meelitab tammetõrudega. Need ju alles päris titad, aga loosi lähevad nemadki. Meie koloniaalpoliitilises ruumis tuleb raha välja petta käbedasti ja kõigilt, kellel vähegi on. Varsti on juba hilja.

Väiksemas kirjas on kõigi sahkerdajate reklaambroshüürides looritatult lisatud, et fondide toimimiseks on shansse vähevõitu. Nii avameelne pole keegi, et teada anda kurba tõsiasja - kui lagunevad pensionitaburetti investeeritud teine ja kolmas sammas, siis esimenegi, riigiäbara poolt garanteeritud lombakas sammas läheb sama liha teed. Kõige otsekohesemalt söandab ennast väljendada LHV: “Fondivalitseja tootlust ei garanteeri”.

Võtab nõutuks: lähed á la carte restorani, tellid kreveti vindaloo, aga menüü teatab, et peakokk ei garanteeri, et toit kõrbema ei lähe. Kõlab ju jõhkralt ja küüniliselt, ebaprofessionaalseltki. Teisest küljest, kui teada, et krevetid olid surnud kiiritustõppe ja korjatud kaldaleuhutud naftaloigu pealt, siis on nende tuksi keeramine ja sellest teavitamine ju päris viisakas ja ligimestarmastav tegu. Kui loll tahab sellegipoolest maitsta, siis - oma süü.

Et mu mõttekäik ei jääks hämaraks ja metafoorseks, siis püüan seletada, millel minu arvates võiks püsida mistahes fondide tootlus. Vundamendi nurgakivideks pakun kokkulepitud tõsiasju, et raha on energia sümbol, ning et energia jäävuse seadus pensionifondidesse investeeriva inimese materiaalses maailmas üldjuhul kehtib. Planeet Maa energiaallikaks on täht Päike. Energia jõuab maale peamiselt soojus- ja valguskiirguse teel. Esmasteks soojus- ja valgusenergia ümbertöötlejaks on taimed, mis muundavad selle teiste elusolendite jaoks söödavateks vormideks. Edasine on keeruline toitumisahelate võrk, mille käigus energiat juurde ei teki, see ainult ringleb ja teiseneb. Jõudes inimtsivilisatsiooni seedekulglasse, omandab ikka seesama muundatud päikeseenergia raha ning muude finantsinstrumentide näol sümboolseid indekseid, mille ringikeerutamisega on ametis kõikvõimalikud pangad, fondid, trustid ja pisisulid. Kerge on tekitada muljet, et inimintellekti poolt ringlusse paisatud sümboolsed väärtused aina kasvavad, fondid üha toodavad midagi ja progress muudkui kosub.

Mille arvel me armas progress siis kosub, kui me energia jäävuse seadust endiselt silmas peame? Päike kiirgab ju igal majandusaastal samapalju soojust kui viimase jääaja jahedatel aastatel. Progress kosub paraku ainult fossiilsete ladestuste arvel, milleks on varasemate aegade päikeseenergiat akumuleerinud ürgsed taimsed setted, mida inimtsivilisatsioon on õppinud kütusena ära kasutama. Ühel heal päeval, ilmselt ennem, kui me lapselapsed kogu oma raha pensionifondidesse investeerida jõuavad, saavad otsa nii nafta kui süsi. Mistahes fondide tootlus, progress, majanduskasv ja muud udujutud püsivad erakordselt kõrge prontsendiga laenul fossiilsetelt kütustelt, mida tagasi maksta ei ole enam kuidagi võimalik. Siilile on selge, et piiratud ressursside puhul on piiramatu majanduskasv ajutine illusioon. Eks siit tulegi fondijuhtide paaniline püüd käbedalt ja efektiivselt kokku rehitseda viimane papp nii tammetõrult, Trubetskilt, kui krevetid põhjakõrvetanud kokalt. Pärast meid tulgu või veeuputus. Küll ta tuleb.

Olen energia jäävuse seaduse ja tsivilisatsiooni progressi vastuoludest juttu teinud kõigi tuttavate finantsgurudega, lootes inspireerivat mõttevahetust. Vastu on pakutud ainult hämarat jura, mis võiks punastama panna isegi Rüütli ja Preesnevi kui neil põsekapillaarid lupjunud ei oleks. Üllatuse valmistas LHV pankur Rain Tamm, kes tegelikult on arhitekt. Rüüpasime Lissaboni Bairro Alto tänavatel mezcali ja siis rääkis ta järgmise avameelse loo.

Planeet maa tolerants stabiilse biosfääri säilitamiseks antud päikesekiirguse raames ei ületa poolt miljardit inimest. Selle arvutas välja Rooma Klubi juba kuuekümnendatel aastatel ja seda kinnitavad ka hilisemad modelleeringud. Kui me tahame lõpetada juudi anekdoodi põhist fossiilset laenumajandust (andku Simon Wiesenthali fond nüüd meile andeks), kus ühest pangast laenatakse selleks, et teise panga võlgu kinni taguda ja protsendid aina oh kui ruttu kasvavad, siis on kaks kiiret ja lihtsat lahendust. Üks on fashistlik ja teine bakterioloogiline. Fashistlik on mingis mõttes aus ja seisneb selles, et biosfääri katastroofilise probleemi tekitanud inimloom lahendab selle ise ja sooritab viisaka autogenotsiidi jättes enda hulgast elama nii umbes iga kümnenda. Bakterioloogilise lahenduse puhul võtab initsiatiivi biosfäär ise ja hukkab liigselt vohava inimhallituse mõne värske ja vaimuka viiruse abil.

Loodus tänavu muuseas vohab, vaatamata külmale ja põuasele suvealgusele. Pärnad on nii tihedalt õisi täis, et oksad murduvad ja mesilaste sumin puude ladvus summutab isegi Kütioru suusabaasist kostva motokrossiharjutuste plärina. Kuuskede ja mändide kasvud on nii rammusad, et tüved vajuvad nende raskuse all krussi. Metsvindid on jultunud, ründavad isegi Tuusti ja Zhileti nimelisi mõrtsukkasse. Kaanid ronivad kaldale, jahtides järvekaldal päevitavat õrna liha. Kui te näeksite, mis pihlakad ja krüsanteemid praegu teevad. Senitundmatud patsillid sünteesivad viroloogilisi mürke ja teevad hoolsat rividrilli puukide aplates lõgemetes. Niisiis, armsad sõbrad, mitte ainult loodus, vaid ka pensionifondid tegutsevad tegelikult meie endi huvides. Meie investeeritud pensionirahasid kasutatakse tootlikult kriiside süvendamiseks mitte ainult lähis-idas, vaid ka siinsamas. Fashistlik ning bakterioloogiline lahendus lähenevad tasapisi teineteisele, kuni lõpuks saab valmis tore ja tõhus bakterioloogiline relv. Ikka selleks, et tootlus, majanduskasv ja progress ei takerduks globaalse katastroofi tagastamatutesse võlgadesse ning aus kokk ei peaks leiutama lolle ettekäändeid õliste krevettide serveerimata jätmiseks.




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint