Peeter Laurits
"EE Magneet" 13. veebr 1997
Narkootikumid on viimasel ajal muutunud suureks moeteemaks, mis on ka ülimalt loomulik. Industriaalne maailm ehitas masinaid, mis paljukordistasid meie musklijõudu. Postindustriaalse maailmakorra küberneetilised masinad tegelevad sensoorsete ja kommunikatiivsete funktsioonide võimendamisega. Planeet kattub küberneetiliste närviproteeside tiheneva võrguga ning keegi veel ei tea mis rõõme ja muresid see endaga kaasa toob.
Huvi psühhotroopsete ainete vastu kuulub samasse rubriiki. Kui me kasutame patareidega südamestimulaatoreid, miks siis mitte kasutada ka keemilisi stimulaatoreid ja “proteese”? Selle kohta keegi midagi väga tarka veel öelda ei oska. Inimpsüühika toimemehhanisme tuntakse vaid aimamisi ning arutelu psühhotroopidest takerdub alatasa vanade tabude ja eelarvamuste otsa.
Mida üldse liigitada narkootikumide kilda? Rangelt võttes on kõik meie ainevahetuses osalevad ühendid psühhotroopse toimega, mõjutades ühel või teisel moel meie käitumist, enesetunnet ja maailmapilti. Hapnik tundub olevat narkootikumidest üks kangemaid. Kui me vaid mõnikümmend sekundit seda endale ei manusta, on juba liiga paha olla. Võõrutuspiinadesse sureme mõne minuti jooksul. Samas ei juhtu midagi hullu, kui me ei võta sisse hallutsinogeenseid seeni või kaktuseid - ka siis, kui oleme harjunud neid tarvitama.
“Paradiisipuust” söömine on inimkonna üks vanemaid ja kesksemaid müüte. Selle tõlgendusviis määrab oluliselt inimeseks olemise definitsiooni. Sügavama huvi korral sellesse ainevaldkonda võiks lugeda Terence McKenna monograafiat “Food of the Gods. The Search for the Original Tree of Knowledge.” (1992 Bantam Books, New York), kus vaadeldakse enamikku tuntud psühhotroopide, alates müütilisest Somast kuni käraka ja suhkruni.
Kanep (Cannabis Sativa) on kiud-, õli- ja psühhotroopse taimena üks vanemaid kultuurtaimi, mida inimkond tunneb. Vanimad hashishipiipudeks peetavad arheoloogilised leiud pärinevad 15 000 a. sügavuselt Taist. Ehkki kanep on tuntud ka Euroopas juba antiikajast saadik, pole ta kuni viimase ajani siin erilist populaarsust võitnud. Euroopalik kultuuritüüp on üles ehitatud alkoholi kuritarvitamisele ning rõõmus ja meditatiivne hashishilumm jääb purjus inimesele tavaliselt võõraks.
Kanep hakkas Euroopas moodi minema alles pärast Napoleoni Egiptuse vallutusi, kui romantikud ja orientomaanid ta kokkuröövitud ja Euroopasse tassitud eksootilise koli hulgast üles leidsid. 1840.a. paiku moodustasid Baudelaire, Gautier, Dumas, Balzac ja hulk kohustusliku kirjanduse loetelust välja jäänud prantsuse literaate kuulsa “Club des Hachischins’i” kes kord nädalas Pariisi Hotell Luzanis koos käisid. Sestsaadik on kanepitooted õhtumaises kultuuriruumis leidnud tasapisi uusi sõpru ning meditsiinilist rakendust, kuni 1930ndateni, mil alkoholi- ja nailonitöösturite ühiste jõupingutustega kanep keelustati ja turult välja suruti.
Hallutsinogeenide seas on kanepisaadused tuntud oma universaalsuse tõttu. Pehme toime ja kerge juhitavus lubavad teda kasutada paljudel eesmärkidel eufoorilise mõnu püüdmisest süvameditatsioonini. Üldjuhul lõdvestab hashish hingepingeid ja neuroose, intensiivistab intuitiivset kaemust, aitab mõelda asjade üle mitmest vaatenurgast korraga. Võimendades naiselikeks peetud väärtusi ja võimeid on kanep partnerlusel põhineva kultuuritüübi atribuut. Patriarhaalsel domineerimisprintsiibil püsivad ühiskonnad (Kristlased, Industriaalkapitalistid või Islamiradikaalid) tunnetavad kanepis orgaanilist ohtu oma põlisväärtustele, ning on kuulutanud selle taime tarbimise ketserlikuks praktikaks.
Ülejäänud taimsed hallutsinogeenid: Peyotekaktus, Psilobtsiinseened, Yage ehk Ayahuasca, Vereva Lehtertapu seemned jt. on kanepiga mõneti sarnased, ent hulga äkilisemad shamaanililled. Nende toimeaine on sarnane neuromediaatoritega - ühenditega, mis osalevad inimese närviprotsessides - taime keemiline kood sekkub inimese tunnetuslikesse protsessidesse vahetult. Mitmed autorid peavad seda võõraste eluvormide vahel aset leidvaks kontaktiks, mida harilikult kosmosest taga otsitakse.
Hallutsinogeenide toimel laguneb egoks kutsutud psüühiline konstruktsioon ja inimene osutub biosfäärilise või kosmilise konteksti orgaaniliseks osaks. Seniste aja ja ruumi mudelitega pole midagi peale hakata, lavale astuvad need 99% meie psüühilisest potentsiaalist, mida me harilikult kasutada ei oska. Lisaks nägemustele on paljud kogenud telepaatilist sidet, selgeltnägemist, aja- ja ruumihüppeid ning teisi paranormaalseid nähtusi mille olemust kirjeldadagi raske on, sedavõrd kaugele jäävad need kehtivast reaalsusemudelist. Aga eelkõige leitakse iseenese seest nii ääretuid avarusi ja põhjatuid tunneleid, et senine valgusaastates ja parsekites mõõdetud kosmosekaart näib millimeetripaberi nutsakana. Tõsine kokkupuude hallutsinogeense taimega on inimese jaoks kõva katsumus. Senisest maailmakirjeldusest ei jää enamasti kivi kivi peale, reaalsus osutub avaramaks ja keerulisemaks kui varem kartagi oskasid.
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei põhjusta kanep ega teised hallutsinogeenid füüsilist sõltuvust ega võõrutuspiinu. Nendesse kätketud ohud on pärit hoopis teisest eeposest. Kui õhtumaine psühhonaut, kellel puudub kultuuritraditsioon ja metoodika intuitiivsete tajuprotsesside käivitamiseks, harjub seda tegema ravimtaimede abiga, satub ta kergesti patiseisu, kus intuitiivne kaemus ja inspiratsioon mingil muul moel enam ei käivitugi. Sellest veelgi hullem on aga väljavaade, et ilma õpetajata ja hingelise ettevalmistuseta shamaaniõpilane satub nii kummalisse reaalsusesse, et tal katus lihtsalt pealt ära lendab. Nii ära, et ükski preester ega hulluarst seda enam üles ei leia ning õnnetu katselendur eksib omaenese neuronitesse omaenese psühhoosidega maadlema.
Kui kolmemees kümnendast b-st arvab, et kanepisuits või LSD ruuduke kultuurimaja peldikus annab talle meelevalla maailma üle, millest ta muus olekus eriti sotti ei saa, siis on ta asjadest järjekordselt valesti aru saanud. Avardunud maailmas orienteerumine nõuab veelgi rohkem teadmisi, oskust ja vaimset distsipliini kui tavapärases. Seetõttu tuleb algajale psühhonaudile harjutamiseks soovitada ühemõttelisemaid psühhotroope. Näiteks õhku. Hingust enese ja ilmaruumi vahel ettevaatlikult edasi tagasi loksutades, hingamisharjutustega oma hapniku ja süsihappegaasi bilanssi kontrollides, saab õhu abil saavutada kõike seda, mida hallutsinogeenide abil. Kui vanu patriarhe uskuda, siis palju rohkemgi. Igal juhul jääb ära võimalus, et sattud sinna, kuhu ei taha sattuda, kogemata.
