Teod loomingule

Peeter Laurits 
"Looming" 9/2000 




Tigusid hakkasin armastama juba poisipõnnina. Hästi erutav ja hirmus oli tunda, kuidas libe loom kätt mööda südame poole voolab. Hiljem jalutasime tigusid koos tüdrukuga Nõmme Kivipargis. Panime neid värskelt kammitud siidistele juustele ja vaatasime, milliseid jälgi nad sinna joonistavad. Need olid kleepuvast udust õhukesed võrgutamismaanteed, haldjahõbedased deshifreerimatud kirjamärgid. Neid veerides me nõjatusime järjest lähemale ja lähemale. Nüüd ma tean, mida need tiguloomad tegelikult juuste sisse kirjutasid. Lihtne loom ja lihtne sõnum: “Ära pabista.” Kui me huuled lõpuks kokku puutusid, olid need sama libedad ja pehmed, nagu kavalad katsesarvedega elukad isegi.

Hunnitu on uurida teokarpide mustreid. Sellise standardiga glasuurkeraamikat enam ju ei tehta. Kui täpid on lähedal, siis on nad nii lähedal, et ripsmed enam vahele ei mahu, aga vahe on sees. Kui täpid on ülestikku, siis on nad ikkagi nii läbipaistvad, et ka aluspind kumab läbi. Kui ülestikku on rohkem täppe, siis nende värvierinevuste akord annab tulemuseks selliseidki toone, mida inimsilm spektriruumist ei leia. Hallbeezhide ja udupruunide skaala on teadagi lõputu, aga teod suudavad sellegi üle ääre ajada. Kõrgläikega pastelne orgia, keerulise ja sugestiivse sigrimigriga, ükski muezzin ei suuda taevalaotusele oma häälega keerulisemaid mustreid manada, kui tigudele karbi peale kirjutatud on. Isegi sama liigi kojad ei korda oma sõnumit. Nad ei ole kunagi ühesugused. Kanoniseeritud mandalaid ongi lõputult, sama palju kui jumalate nimesid ja nende lausumise intonatsioone.

Adrian Leverkühn kirjutab, et “märgikiri, mis talle eales rahu ei andnud, leidus ühe keskmise suurusega Uus-Kaledoonia limusekojal ning oli punakaspruunja värviga valkjale põhjale kantud. Nagu pintsliga tõmmatud kirjamärgid läksid ääre pool üle puht kriipsornamentideks, valdavas osas kumerpinnast oli neil oma hoolikas komplitseerituses aga ilmne leppemärkide iseloom. Kui mälu mind ei peta, oli neil suur sarnasus varaorientaalsete shriftidega, näiteks vana-aramea omaga, ja tegelikult pidigi mu isa oma sõbrale Kaisersascherni sugugi mitte halvasti varustatud linnaramatukogust arheoloogiaraamatuid tooma, mis uurimiseks ja võrdlemiseks võimalusi pakkusid. Endastki mõista ei andnud need uuringud mingeid tulemusi, või kui, siis nii segaseid ja mõttetuid, et need kuhugi ei viinud. Seda Jonathan meile mõistatuslikku joonist näidates teatava nukrusega mööniski. “Osutub võimatuks,” ütles ta, “nende märkide tähenduse jälile jõuda. Nad varjavad end mõistuse eest ja nii kurb kui see ka pole, tuleb sellega leppida. Kui ma aga ütlen “nad varjavad end”, siis on see vaid vastand väljendile “nad avavad end”, ja et loodus neid shifreid, millele meil puudub võti, oma olendite kojale üksnes kaunistuseks oleks maalinud, ei pane mind küll keegi uskuma.”” (Thomas Mann, “Doktor Faustus”)

Vaata teo spiraalset linna ja varjupaika, kas see ei ole igaviku ikoon? Koda on kaasaskantav labürint. Ta ei jookse ummikusse, vaid peeneneb lõputult, ringi ja ringi, spiraalselt nagu otsatuse küllusesarv, aina õhenev kornukoopia. Me vist ei tunnegi teisi olendeid, kes sellise piduliku otsustavusega oleksid sümmeetriast ja dualismist loobunud. Teokarbi ükski lõige pole teist poolt peegeldav, spiraal ongi asümmeetria vapp. Theodore Andrea Cook on kirjutanud selle kohta üksikasjaliku aga köitva raamatu “The Curves of Life” (1914) Muude mässuliste loodusvormide seas kirjeldab ta ka Sir Edward Landseeri, tänaseks unustatud kunstnikku, kes olevat maalinud üheaegselt mõlema käega. Teod aga ignoreerivad bilateraalset sümmeetriat isegi oma enamike siseelundite puhul: neile jätkub ühest lõpusest või kopsust, ühest neerust, ühest südamekojast ja -vatsakesest. Ei mingit vasaku ja parema, hüva ja kura, hea ja kurja vanglat. Ei yin ega yang, ainult lõputu keerdumine, lõputu libisemine.

Ainult üks jalg, aga selle eest missugune jalg. Nii voolavalt vaba mateeria jäikusest, peaaegu märkamatuks kokku tõmbuv, siis jälle kattev nagu suudlus, valguv, voolav, väärika aeglusega liikuv, hetkeks erekteeruv, iseenese niiskusega teed sillutav ja sihile jõudev suudlus. Lainelised kokkutõmbed, nagu üliaeglane ent väsimatu orgasm liigutavad tigu piki kapsalehte edasi. Lapsed vaatavad seda aegluubis balletti ja ei aima, et see ongi seks. Lapsed masturbeerivad jasmiinipõõsas Barbinukkude äratulnud jalgadega, kardavad oma vanemaid ja naabrilapsi, värisevad naudingust ega märkagi, et teod libisevad nende säärtel. Mitte ainult roomikuks ei kõlba teo seksikas jalg. Kogu ta kojast väljaulatuv osa on ühtlasi kompimise ja maitsmise elund.

Muid meeleelundeid on enamikul tigudest siiski paarisarv. Kuidas nad aga nendega, näiteks silmadega, ümber käivad. Kumbki silm liigub oma varrekese otsas teisest sõltumata, nii nagu ise tahab. Sir Edvard Landseer pidi olema nende elukate hoolas õpilane. Mismoodi nad oma stereopildi kokku monteerivad? Kui palju RAMi küsib selline dünamism? Kui kiire protsessor suudab lahendada neid libisevaid ruumitehteid? Mismoodi mahutub nii peen aparaat teo närvisüsteemi loetud ganglionidesse? Kui tõhus peab olema nende ganglion-chakrate koostöö? Äkki juhitakse tigusid otse igaviku serverist? Või lihtsalt üks silm nutab, teine naerab? Raske teada saada - kui liiga lähedale kummardada, tõmbab ettevaatlik loomakene oma silmavarred negatiivis enda sisse. Punkt ja vaikus. Mida näeb ta siis? Kas und? Kas mõlemad silmad näevad sama und?

Proovisin teha teo nägu. Heitsin kõhuli kilpjalgade vahele ja lõdvestusin. Ajasin silmad hästi punni ja lasin näolihased vedelaks, mitte lõdvaks, vaid voolama. Siis püüdsin oma silmi varrekeste otsas liigutada. Algul koos, siis eraldi. Pilt hakkas voolama, meel sai vedelaks, hea oli olla. Raske oli selle teksti juurde ennast tagasi sundida.

Tigude armuelu on eriskummaline. Nad on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised elukad. Kõik teod võivad olla nii isaks kui emaks. Kiimas tigu roomab aeglaselt ja sinna-tänna, tõstab pisut oma pead ja ootab vahel pikalt ühel kohal. Kui ta lõpuks oma armukese leiab, liibuvad nad taldupidi teineteise vastu ja silitavad üksteist tundlatega. See on väga aeglane ja ilus. Vahepeal nad puhkavad ja mäng jätkub uuesti. Armumängu jooksul selgub, kumbal on kumba rolli jaoks parasjagu suurem lust. Nii jääbki. Selleks korraks. See, kes lõpuks rohkem erutub, torkab teise kehasse armunoole. Ma ei ole seda kunagi näinud, vaid ainult zooloogiaraamatutest lugenud. See on selline luustunud oda, mitte suguliige, vaid üksnes stimulaator, mis lõpuks vallandab mõlemil tõelise kire. Seejärel toimub seemne vahetamine. Viljastuvad mõlemad. Suudlevad. Kumbki läheb oma teed ja muneb kusagile meeldivasse paika.

Meeldivast paigast sünnib uusi tigusid. Mõnel pool, näiteks Tallinn-Nõmmel või Kütiorus sünnib tigusid kohutavalt palju. Kevadel kaevasin maad. Kui mätas ümber pöörata, jääb muu kraami hulgas maa alla ka hulga tigusid. Need muutuvad siis ellujäämismasinateks, kobivad elundid kotta, püsivad vagusi, silmad enesesse pööratud, võibolla tukuvad, võibolla palvetavad. Kui maa teine kord hargiga üle käia, muld läbi soputada, risoomid ja juurikad välja korjata, siis satuvad ellujäämismasinad kobedama mulla sisse ja muutuvad mäemasinateks. Mõne tunni pärast hakkab mulla pind värisema, maasügavik lõheneb ja põrmust kerkivad koda (pahempidine Archimedese kruvi), tald (topoloogide vapiloom) ja silmad (ilma murreteta origami), mida võib enesest ette saata või enesesse voltida. Tald muutub maitsmismasinaks ja tormab liikumatult paradiisiaeda nagu igaviku ekspress. Armastan seda vaadata. Tahaksin olla tigude sarnane.




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint