Kultuurilise tootmise tehnoloogia poole: kultuuripärandi näide



Priit-Kalev Parts, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut,
Viljandi Kultuuriakadeemia

    Mulle on kaua olnud antropoloogiline probleem, kuidas seletada – lihtsustatult väljendades – saastajate ja säästjate, laastajate ja saastajate rahulikku kooseksistentsi, sarnast era- ja institutsiooniviisilist käitumist jne. Naftaterminali raamatupidajat ja kaitseala või muinsuskaitsetöötajat on sageli raske eristada nende ostukorvi ja korterisisustuse järgi. Kui puhkeb konflikt, pole samuti haruldane, kui nad saabuvad arutluskoosolekule sama marki autoga. Samuti ristuvad nende teed sama kooli lastevanemate koosolekul, samades kohvikutes. Nad leiavad hõlpsasti ühise keele kõneldes muusikast, eelistavad üldjuhul veini viinale jne – mida ei saa öelda näiteks traktoristi, tööstustöölise, poemüüja kohta, keda materiaalse majandusprotsesside vahetute täideviijatena samuti enamasti paigutatakse saastajate ja laastajate klassi. Kas pole selles konfliktis midagi teatraalset, varjatult sihipärast ja lavastatut?
    Kui seda me teame või arvame teadvat, kust tuleb saastaja ja laastaja raha ning ühiskondlikud privileegid – muidugi tootlikust tegevusest –, siis säästja/taastaja puhul on asi ähmasem. Niisiis, millel põhinevad “mittetootliku” sektori sotsiaalsed privileegid ja rahaline käive? Ja millel põhineb “puhta” tootmissektori huvi investeerida “mittetootlikesse valdkondadesse” (nt kunsti, kultuuripärandisse) või laia tarbijaskonna valmisolek teha kulutusi madala esmatarbeväärtusega artiklitele (nt nö kultuurilised elamused, harrastused)? Miks ühiskond õieti on nõus kellelegi maksma mittetootliku töö eest? Mis motiveerib sponsoreid? Kuidas on nii paljudel mittetootjatel õnnestunud end kehtestada? Või polegi nende töö nii mittetootlik?
    Pakun välja ühe võimaliku seletuse. Mitmed teoreetikud leiavad, et XX sajandi kapitalismi on iseloomustanud kasvav vajadus turustada kaupu pigem nende sümbolilisele kui kasutusväärtusele tuginedes. Postfordistlikus majanduses tekkisid millalgi 1970ndail uut laadi kapitali akumulatsiooni probleemid. Olukorras, kus standardseid masstooteid, ketistunud ettevõtteid, kohti jms on raske teineteisest eristada ja seega müüa, muutub üha olulisemaks mitmesugune kultuuritöö kui konkurentsistrateegia osa - no kaua sa ikka veenad tarbijaid paljalt tehniliste näitajate põhjal, et sinu auto või kinnisvaraprojekt on parem, kui tase on kõigil ühtviisi kõrge, tootmine ise massiline ja standardiseeritud (Harvey 1994).
    Üks suurepärane võimalus tootmise ja marketingi sünergiat parendada on teemakeskkondade loomine (Harvey 1994: 155-156). Teemakeskkondade eesmärgiks on alati tarbima õhutada (Fotsch 2004). Strateegiat, mille algselt töötas välja Walt Disney oma lõbustusparkide jaoks, rakendatakse nüüdseks paljude kaupade, restoranide jms müügistrateegia osana, reklaami tahuna – enam ammu pole Disney kompanii peamine tegevus- ja tuluvaldkond filmindus, vaid "temaatiline" kinnisvaraarendus, hotellindus, turism, mis siiski selgelt põhinevad filmiäris loodud mainel (Zukin 1990; Fotsch 2004).
     Teemakeskkondade ehitamisest on saanud ka regionaalsete brändide kujundamise tunnustatud osa (Ahponen 1996), mis ka Eestis on leidnud rakendamist Kumust "suure mängu" osana kuni ohtrate kultuuriliselt ja looduslikult väärtuslike alade “otsimise” ja määratlemiseni: teemapark "Keskaegne linn", teemapark "rustikaalne idüll” või “ürgne loodus" ((vt nt 2004; Soomre 2004; Hansar 2002; pikemat käsitlust vt nt Parts 2003, 2004).
    Taolised märgid viitavad sellele, et enam ei saa mitmesugust kohamarketingi, "miljöösid", imagoid ja nende loomisel osalevat kultuurilist kapitali taandada passiivsesse või kõrvalisse, "puhtsümboolsesse" rolli. Tuleb möönda, et neil on reaalne materiaalne tootlik jõud.  Seega on vaja turumajandust käsitledes lõimida majanduslik ja kultuuriline analüüs. Sharon Zukin  seletab kohamarketingiga seotud nähtusi uue postfordistliku tarbimisorganisatsiooni tekkega, kus üha olulisemat rolli mängib nn “tegelik [real] kultuuriline kapital”. Tsiteerin: "Kultuuriline kapital mängib tegelikku, s.o materiaalset rolli finantskapitali liigutamisel nii majanduslikes kui kultuurilistes tsüklites. Ta teeb läbivalt kaasa tegelikus investeerimises ja tootmises. [---] Kultuuriline kapital avaldab mõju ka füüsilisele infrastruktuurile (...). Ja ta loob uusi töövorme ja elukutseid" (Zukin 1990: 53).”
    "Uuele tarbimisorganisatsioonile on omane, et tarbimiskogemus on ülimal määral vahendatud uut tüüpi tehniliselt äärmiselt professionaalsete kultuuriliste tootjate poolt. Asjaolu, et nad on tõesti tootjad, on maskeeritud näiteks sellega, et nood tootjad on sageli alatasustatud, pealegi pole nad sotsiaalselt ja kultuuriliselt distantseeritud jõukatest tarbijatest, keda nad teenindavad. Sellest hoolimata vormivad nad turupõhise kultuurilise kapitali tõlgendajate ja loojatena tegelikult kõrgemate sotsiaalsete kihtide maitseid." (Zukin 1990: 45.)
Olen seda tootmist püüdnud mitmete keerukavõitu tabelite ja skeemidega näitlikustada ja tunnetada (vt tabel 1 ja 2), kuid mulle endalegi avanes asi ilmutusliku selgusega alles ühel rahvusvahelisel maastiku-uurijate seminaril Hollandis. Osalistele korraldati ekskursioon looduskaitsealale, mis asus ülikoolile kuuluvast konverentsikeskusest sõna otseses mõttes kiviviskekauguses. Pärast ajaloolise külatee, shoti mägiveiste jms üldtuntud looduskaitseatribuutika imetlemist jõudsime väikese rohtunud kühmukese juurde, mille kohta kaitseala väraval oli põhjalik infotahvel ja millest meile oli kõnelema kutsutud kohalik giid.
    Aastatuhandeid polnud keegi pööranud kühmukesele mingit tähelepanu, see oli lihtsalt üks rohtunud kivihunnik. Siis avastati, et tegemist on muistse kalmega – ja kõik muutus. See avati, kaardistati ja pildistati, dokumentatsioon arhiveeriti, uurimistulemused publitseeriti; pärast hauakünka igakülgset dokumenteerimist küngas restaureeriti talletatud piltide ja jooniste põhjal. Kogu juhtumist kujunes väike meediasündmus, asjast huvitus kohalik kodu-uurijate selts,  mis püstitas kaitseala sissepääsu juurde põhjaliku infotahvli ning vahendab sestpeale juhendatud külastuskäike kalmukünka juurde.
    Raske on eitada selle juhtumi rituaalset kudet. Rohtunud kivihunnikust, millele keegi peale lehmade ja mõne karjapoisi polnud aastatuhandeid tähelepanu pööranud, sai üleöö tähtis teaduslik ja pärandobjekt. Nimetan sellist mitmesuguste rituaalsete toimingute ahelast koosnevat nähtuse, objekti või koha ühiskondliku tähenduse muundamist teadustamiseks (III välde) ehk saientifitseerimiseks.  Sageli järgneb teadustamisele kaubastamine – näiteks antud juhul täiendasid turismifirmad sellega oma turismimarsruute ning kohalik koduloouurija sai tööd. Pole vast ka liialt otsitud näha seost kõnealuse kalme asukoha ning selle teadusliku huvi orbiiti tõusmise vahel – nagu öeldud, asub see kiviviske kauguses konverentsikeskusest kõigi sellega kaasnevate majutus-, toitlustus- ja seltskondlike võimalustega, kõnelemata hilisemate külastuste korralduslikust hõlpsusest, kalme majanduslikust lisaväärtusest konverentsikeskusele jne.
    Ei ole juhuslik, et näiteks muinsuskaitse normatiivne sõnavara kaldub universaalselt olema analüüsimatu ning tugevalt retooriline (“ajalooline väärtus”, “traditsioonilisus”, “sobivus”, “harmoonia” jms – lähemalt vt Parts 2004a). Maitsenormid polegi sõnastatavad ega tõestatavad, need põhinevad lihtsalt väitjate autoriteedil. Väidan, et muinsuskaitsenormide ja lugematute muude „väärtuse määratlemistega“ toodetakse spetsiifilisi tarbimiskoode – kultuuri „väärtustest“ on saanud uus kõva valuuta, tõeline kapital. „Õigete“ koodide omandamine nõuab vahetut kogemust ja õppimist, kultuurilist kompetentsust – ka börsimaakler ei saa ilma taoliste oskusteta läbi. Paljas ülikoolidiplom ei anna eksimatut võimet ära tunda kultuuripärandit, samuti nagu see ei anna võimet valida õiget veini aastakäiku (vrd Zukin 1990: 45-46). Kultuurilist kapitali on aga võimalik osta, tarbides kultuurilise eliidi vahendatud, tähendustatud ja “signeeritud” kaupu ning teenuseid, nt kunsti, avangardset disaini, eksklusiivseid käsitööesemeid, ajaloolisi jm temaatilisi keskkondi näiteks turismireisi või “eksootilise” restorani külastamise kaudu jne. Pädevus neid asju „mõista“ ja vajadusel ka modifitseerida tuleb koos piisava kultuurilise kapitali pagasiga, piisava „õigete toodete“ tarbimise kogemusega.
    Kapitalismi pika perspektiivi ellujäämise eeltingimuseks on oma toimimist ja akumulatsiooni tagava „ruumi tootmine“ ja turvamine (Lefebvre 1991) – väide kehtib ka kultuurikapitalismi kohta. Nii määratleb nt Muinsuskaitseseadus kultuuripärandi rangelt elitaarseks valdkonnaks, jagades selle ühtlasi kindlate akadeemiliste ringkondade reviirideks: „Mälestis on riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on käesolevas seaduses sätestatud korras tunnistatud mälestiseks.“ (Muinsuskaitseseadus,  § 2; lähemat käsitlust vt Parts 2004a).  Vähetõenäoline, et muinsuskaitseobjekti määratlevasse komisjoni satuks nt füüsik või agronoom, rääkimata lasteaednikust või tööstustöölisest. Selline lähenemisviis eeldab vaikimisi, et kultuuripärandi väärtus sisaldub selle vormis või olemuses, mis eksisteerib lahus ning hoolimata kogukonnast, mille keskel see paikneb või mis seda kannab, ning on äratuntav erialaspetsialistidest nomenklatuuri poolt; selliselt aluselt lähtudes on muinsuskaitse olemuslikult repressiivne ning sotsiaalselt välistav (Turnpenny 2004: 303), aga see aitab tagada süsteemi stabiilsust.
    Paljud uuringud ja vaatlused kinnitavad hüpoteesi kultuurilisest kapitalist kui materiaalsest tootlikust jõust. Et kultuuri investeerimisel, nt varemete restaureerimisel või kaitseala markeerimisel on märkimisväärne vahetu majanduslik mõju, eriti toitlustus- ja majutusvaldkondadele ning liiklusele (vt nt Myerscough 1988), peaks olema juba iseenesestmõistetav. Ent on ka kaudsemaid ja raskemini tunnetatavaid mõjusid. Globaalselt võib leida näiteid, et mingi koha esitamine iseäralikult väärtuslikuna muudab majanduslikke suhteid antud alal või ka laiemalt - nii konstrueeritakse tahes või tahtmata "ihaldusväärset" elu- ja tarbimiskeskkonda jõukamatele elanikkonna kihtidele, mille universaalne kaasnähtus on üldine üüri- ja kinnisvarahindade tõus. Hinnatõusu kaasnähtena mureneb olemasolev kogukonnastruktuur, toimub aadeldamine (ingl k gentrification), kuna senised elanikud ei saa endale seal enam elu- või tootmispindu lubada või ei sobi neile piirkonnas rakendatavad regulatsioonid, muutunud olme, sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur – näiteks lõpetab atraktiivses turismipiirkonnas tegevuse viimane odav toiduainetepood (Fotsch 2004: 784-785).
    Aadeldamine moodustub õiguslikest, poliitilistest, administratiivsetest, sotsiaalmajanduslikest jms tavadest, mille tagajärjeks on jõukamate, informeeritumate, haritumate jne elanike immigratsioon mingile alale seniste elanike arvel – nende arvel, kelle valduses on vähem kultuurilist ja enamasti ka finantskapitali. Aadeldamisprotsessil näib olevat hämmastavalt universaalne põhistruktuur – see eeldab esmalt kinnisvara hinna langust, millele järgneb kultuuriliselt radikaalse elemendi, üldjuhul kunstnike sisseränne ja enesekehtestamine esmalt omaenese kinnistuid läikima lüües, seejärel oma keskkonnanägemuse kanoniseerimisega laiemalt mitmesuguse meedia ja regulatsioonide abil, millele järgneb ulatuslik keskklassi (nüüd juba kultuuriliselt „vähemradikaalse“), rahalise- ja ekspertkapitali sissevool (Zukin 1990; Smith 2002; Phillips 2004.).
    Kuid puht-rahaline seletus siin alati ei tööta: aadeldajad ei ole tingimata suurema rahalise sissetulekuga algasukatest, erinevus näib seisnevat ka tarbimistavades. Näiteks maapiirkondade aadeldusrännet on nimetatud ka roheaadeldamiseks [greentrification], millega on püütud rõhutada sisserännanud majapidamiste nõudmist „rohelise“ elukeskkonna järele ja arusaama sellest (Phillips 2005x). Roheaadeldamisränne põhineb ka teenimisviisil – nt põllumajandusest või sõidukite remontimisest elatuva leibkonna elukeskkonna, hoonestu ja muu infrastruktuuriga seotud vajadused on oluliselt erinevad kui arvutigraafikust kaugtöölise omad – isegi võrreldava rahalise sissetuleku juures mõjutavad nende elatist ja heaolu erinevad tegurid. Kui ehitusnormistik näiteks nõuab ehitiste säilitamist “traditsioonilisena”, välistab see kaasajal kinnistu põllumajandusotstarbelise kasutamise,  sest varem või hiljem ei mahu sinna nt traktor või jahutusaparatuur. Kaugtöölisele, suvitajale või turismitalunikule need aga takistuseks ei osutu, sest tema raha tuleb pangaautomaadist ning olulisim osa tema ökoloogilisest jalajäljest ei paista kohalikul tasandil välja. Veelgi enam, nn “uue majanduse” harusid piirangutega aladel ei käsitleta enamasti üldse majandusena (vt Parts 2004a).
    Aadeldamise mõiste hõlmab üldjuhul mingi ala kinnistute “läikimalöömist” või “värskendamist” [refurbishment, upgrading] ning sellega kaasnevaid muutusi sotsiaalses koostises. Kui näiteks kaitseala, vanalinn vms muutub maatööliste, pensionäride, aianduskooperatiivlaste jts “ääremaast” või „kõdurajoonist“ haritlaste, erialaspetsialistide jm “parema rahva” [gentry] renoveeritud hoonestuga “väärtuslikuks alaks”, on toimunud gentrifikatsioon ehk aadeldamine. Renoveerimisel näib seega olevat ka demograafiline mõõde – see ei tähenda mitte ainult materiaalse infrastruktuuri, vaid ka elanikkonna “värskendamist”.
    Kui näha mitmesugustes kultuurilistes tootjates, sh kultuurirahvas, looduskaitsjates jms tegelikke materiaalseid tootjaid, muutub asjakohaseks esitada mitmeid ootamatuid, aga põhjapanevaid poliitilisi ja eetilisi küsimusi. Millised on näiteks muinsuskaitseobjektiks nimetamise sotsiaalsed, ökoloogilised ja majanduslikud tagajärjed? Kuidas, millise metoodika alusel seda hinnata? Kultuuripärandi majanduliku sisu mõtestamisele on seni ühiskonna planeerimisel pööratud skandaalselt vähe tähelepanu – on aga tohutu vahe, kas käsitleda kultuurilisi tegevusi ilu- ja esindusasjade rubriigis või kui materiaalset tootlikku jõudu (Harvey 1994: 219; Zukin 1990). Ometi on kultuuripärandiliikumise mõju sageli otse käegakatsutav - uute vaatamisväärsuste nimetamine võib näiteks üle koormata kohaliku kanalisatsiooni- või transpordisüsteemi, põhjustada soovimatuid muutusi kinnisvaraturul jne (Howard 2003: 222;  Shipp ja Kreisel 2001: 16).
Võib-olla vajame põhimõtteliselt uut laadi poliitilist diskussiooni kultuurilise kapitali jagamise ja kasutamise viiside üle, kus oluliseks muutub näiteks loodus- ja muinsuskaitseliste piirkondade nimetamine või nimetamata jätmine asustus- või sotsiaalpoliitilistel kaalutlustel? Kui mööname sellist vajadust, siis missugused peaksid sellest tulenevalt olema kultuurilise kapitali ringlust reguleerivad õiguslikud ja administratiivsed institutsioonid? Kas vajame Kultuurilise Kapitali Keskpanka või Kultuurimajandusministeeriumi, kultuurikrediidiühistuid ja kultuurilise kapitali põhist maksu- ning sotsiaalabisüsteemisüsteemi?

KIRJANDUS
Fotsch, P.M. 2004. Tourism’s Uneven Impact. History on Cannery Row. – Annals of Tourism Research, kd 31, nr 4, lk 779–800.
Hansar, L. 2002. Miljööväärtused linnas. Keskkonnaministeerium. http://www.sisemin.gov.ee/atp/failid/vaartus_uus.pdf, 08.06.2005.
Harvey, D. 1994. The condition of postmodernity: an enquiry into the origins of cultural change. Blackwell: Cambridge; Oxford, 378 lk.
Howard, P. 2003. Heritage; management, interpretation, identity.  London: Continuum, 278 lk.
Lefebvre, H. 1991. The production of space. London: Blackwell, 485 lk.
Myerscough, J., 1988. The Economic Importance of the Arts in Britain. London: Policy Studies Institute.
Parts, P.-K., 2004a. Väärtuse määratlemine maastikul. – Akadeemia 2, lk 236–277.
Parts, P.-K., 2004b. Väärtuse määratlemine maastikul: nature morte või elav maastik. Eesti sotsiaalteaduste V aastakonverents. – XV sektsioon. Kultuuriruum ja kultuuriökoloogia. http://www.ut.ee/51323. 06.01.2005.
Phillips, M. 2004. Other geographies of gentrification. – Progress in Human Geography 28 (1), 5–30.
Phillips, M. 2005x. Differential productions of rural gentrification: illustrations from North and South Norfolk. Geoforum. www.sciencedirect.com.
Shipp, D. and Kreisel, B. 2001. Loving them to death? Sustainable tourism in Europe's Nature and National Parks. Eupen: EUROPARC Federation, 136 lk.
Smith, N. 2002. New globalism, new urbanism: gentrification as global urban strategy. ¬ –Spaces of Neoliberlism. N Brenner and N Theodore, Blackwell Publishing, Malden.
Soomre, M. 2004. Kumu – hübriidne, kihiline, kihisev ... –  Sirp,  19.11, nr 16 (3057).
Turnpenny, M., 2004. Cultural Heritage, an Ill-defined Concept? A Call for Joined-up Policy. – International Journal of Heritage Studies. Kd 10, nr 3, lk 295–308.
Zukin, S., 1990. Socio-spatial prototypes of a new organization of consumption: the role of real cultural capital. Sociology 24 (1), 37–56.






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint