Eestlase kodumaa ja kodupaiga m천istete kujunemisest

Aivar J체rgenson


Ruum ja paik etnoloogia uurimisobjektina

K채esolev artikkel k채sitleb eestlaste territoriaalsete identifikatsiooniruumide terminoloogia kujunemist ning struktuur Ajaliselt keskendutakse peamiselt 19. sajandi l천pule ning 20. sajandi algusele st ajale, mil vastav m천istestik eesti keeles v채lja kujunes. N채iteid m천istete kasutamisest on esitatud ka 20. sajandi kohta, eelk천ige keskendutakse siin pagulaseestlaste kirjandusele.혻
Kaasaegne etnoloogia m천istab kultuuri kui midagi peamiselt mentaalset. Viimasel paarik체mnel aastal on etnoloogias omandanud uurimisteemana olulise koha ruum. Kuigi ruumil kui k채sitleda teda territooriumina on alati f체체silised piirid, on etnoloogiline ruumi-uurimine eelk천ige mentaalsuse uurimine. Ruum on etnoloogias sotsiokultuuriline fenomen, st f체체siliste karakteristikute k천rval m채ngivad siin rolli sotsiaalsed konstruktsioonid. Paiga seos sotsiaalsete kategooriatega saab ilmsiks kasv천i m천ningate sotsioloogiliste p천him천istete definitsioonist. Nii on kogukonda traditsiooniliselt defineeritud kui lokaalset 체ksust: 쒴ogukond on faktiliselt sotsiaalne algfenomen, nimelt 체hist sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist elu elava inimgrupi lokaalne 체ksus (K철nig 1958). Ja kuigi n채iteks v채ited, et inimene ei saa identifitseeruda globaalse 체hiskonna kultuuriga, vaid 체ksnes kitsama grupi nn kontaktgrupi 벬 kultuuriga (n채it Rihtman-Augushtin 1981: 53), on ehk t채nap채eva arenguid j채lgides liialt kategoorilised, kuulub 체ldjuhul konkreetne kultuur tema kandjatega mingi konkreetse territooriumi juurde. Normid ja k채itumismustrid, s체mbolid, mis v천imaldavad sotsiokultuurilist identifitseerumist, on konkreetsele kultuurile iseloomulikud ning 체ldjuhul aktualiseeruvad konkreetses ruumis. V채ljaspool oma territooriumit, kus kehtivad teised k채itumismustrid, on k채itumiskindlus h채iritud. See seletab identiteeti garanteeriva territooriumi omandamise p체체et ning tagab selle, et konkreetsesse kogukonda kuulumine seostub enamasti konkreetse paigaga (vt Greverus 1972: 53; 1979: 28). Seda paika, kodumaaks v천i kodupaigaks nimetatavat, m천istetakse t채nap채eva etnoloogias mitte kahe-, vaid kolme- v천i neljam천천tmelise kompleksse s체steemina. Kuigi kodupaiga ruumiliste karakteristikute k천rval r천hutatakse 체ha enam ka sotsiaalseid (n채iteks Lehmann 1991: 90; 96), peab v채hemalt osa autoreid (n채it Bartl, Blaschka, Kuhn 1995: 59; Gornig 1997: 36-37) kodupaiga puhul domineerivaks ruumilist komponenti.혻
Etnoloogias on ruumi ja paika uuritud ka varem traditsiooniline etnoloogia on keskendunud f체체silis-sotsiaalsetele m천istetele nagu talu, k체la v천i linn. Uurimustes v천rreldakse sotsiaalseid k채itumismustreid linnas ja maal. 20. sajandi keskpaiku r채채giti etnoloogiateaduses sotsiaalsest fenomenist, mis kokkuleppeliselt kandis nime folk society. Hiljem on hakatud n채htuse t채histamiseks kasutama v채ikese 체hiskonna (little community) m천istet. Seda iseloomustab muude karakteristikute k천rval f체체siline homogeensus, st olulised on siingi ruumiseosed. Sama saab 철elda paralleelselt k채ibinud local community m천iste kohta: tegemist on justkui piiritletud, enda 체mber koonduva maailmaga, milles kehtivad reeglid ja s체mbolid, mis erinevad 체mbritseva ruumi reeglitest ja s체mbolitest. Paigal on oma genius loci ja see muudab ta unikaalseks sotsiokultuuriliseks 체ksuseks. Paiga sotsiokultuuriline m천천de t채hendab혻 체htlasi seda, et paik on seotud s체ndmustega, mis antud paigas on aset leidnud. Iga s체ndmus leiab aset mingil ajal mingis kohas: aeg ja ruum moodustavad 체htse terviku grupi ja 체ksikisiku paigaga seotud m채lus.혻
Teadmine, et ollakse paigaga seotud, tuleb l채bi kogemuse. Kogemus annab lojaalsuse paigale. Kuidas lojaalsus tekib, p체sib ja muutub see protsess seostub otseselt identiteedi kujunemisega. Kuuluvus ja lokaalsus kui identiteedi markerid ei seostu aga 체ksnes 체ksikisiku individuaalse kogemusega, vaid sageli on nad seotud kollektiivse m채luga. Enda kuuluvust m천istetakse sageli lokaalse kollektiivse m채lu kaudu. Kuulumine mingisse paika on osake kollektiivsest identiteedist. N. Lowelli s천nu kasutades on paik, mis pakub identifikatsiooni, k천rgelt memoriseeritud (vt Lovell 1998: 1, 4). See omakorda annab paigale teiste paikadega v천rreldes suurema t채henduse grupi ja 체ksikisiku teadvuses. Folkloristikas on k천rgelt memoriseeritud paikade roll n채iteks p채rimuse edasikandmises tuntud omaette zhanrina nn kohap채rimusena (vt n채it Hiiem채e 2001; Remmel 1997; Tuisk 2001). Mitmed autorid (n채it Tuisk 2001: 88; J체rgenson2002: 118jj) on viidanud kohap채rimuse identifitseerivale funktsioonile.
Just paiga identifitseeriv roll ning erinevate paikade erinev kaal on t채nap채eva etnoloogia uurimisteemade seas olulisel kohal. On ilmunud mitmeid paiga-temaatikale p체hendatud kogumikke ning etnoloogiaajakirjade erinumbreid, seda ka L채채nemere regioonis. N채iteks keskendub Ajaloo Instituudi sarja 쏶cripta ethnologica 4. number (Tallinn 2000) 쏣estlane ja tema maa kodumaa ja kodupaiga m천istele eestlase teadvuses. Paiga-teemale on p체hendatud ajakirja 쏣thnologia Scandinavica 2002. aasta number.혻

Eestlase paiksus klishee ja reaalsus

Eestlaste autostereot체체pide seas on paiksus olulisel kohal. Paiksuse ideoloogiat koos oma konnotatsioonidega on viimase saja aasta jooksul juurutanud ning arendanud mitmed rahvuse ideoloogid. Paljud meie literaadid on eestlasi nimetanud metsa- v천i mererahvaks, kuid need m천lemad mets ja meri t채hendavad suuremat immobiilsust n채iteks stepirahvastega v천rreldes: ei mets ega meri lase suurel kiirusel hobusel galopeerides silmapiiri poole tormata. Ning sellest paiksusest tuletatakse rahvusideoloogilistes esseedes eestlase eriline staatiline m천tteviis ning k채itumine, mis erinevat asiaatide ning isegi indoeurooplaste omadest (n채it 혻Ridala 1913: 212; Loorits 1951: 36, Masing 1995: 164, Miller 2000: 10 jj). Pilt eestlastest kui metsarahvaston suuresti rahvusromantiline ning sellisena v천rdlemisi sarnane teiste Ida-Euroopa rahvaste samasuguste klisheedega. M천elgem kasv천i sellele, et tegelikult on eestlased p천llul taimi kasvatanud juba 체le 3000 aasta. Kindlasti oli mets millalgi eestlaste esivanemate peamine elatusvahendite hankimise keskkond, kuid viimastel sajanditel on eestlase teadvus olnud eelk천ige p천lluharija oma. P천ldudelegi on eestlane aiad 체mber t천mmanud, et mets (loomad) peale ei tungiks. Kui t천eliste metsarahvaste usundites on suured metsloomad sageli inimese sugulased, siis eestlase jaoks on nad ammu muutunud eelk천ige konkurentideks, kes ohustavad tema karja ja vilja.혻
Nii on siis pilt eestlasest kui metsarahvast tugevasti romantiseeritud ning mets k채ibib eelk천ige tsivilisatsiooni kriitika vahendina.
Kuid ka teine eestlase autostereot체체p - eestlane kui talupoeg ning tema erilised eestlase seosed maaga on kujundanud meie eneseteadvust. Nii nagu metsarahva kontseptsioon, on ka talupoja-kontseptsioon k채ibinud eestikeelses kirjas천nas v채hemalt혻혻 viimased sada aastat ning on kindlasti p천hjendatum kui pilt eestlastest kui metsarahvast. 횥ks Eesti olulisemaid rahvusideolooge 20. sajandi algul, Jaan T천nisson, kirjutas 1911. aastal: 쏛lles elavas 체henduses loodusega, maa rinnal, suudavad rahvad oma eluj천udu alal hoides terveks ja teguv천imsaks j채채da. (T천nisson 1911a). T천nissoni k천nepruugist p채rineb eesti rahva kui talupoegliku 쐌aameeste rahva klishee (T천nisson 1911b: 356).혻
Eestlased on t천epoolest viimased paartuhat aastat p천ldu harinud ning olnud kuni 20. sajandi alguseni peamiselt talupojarahvas. 19. sajandi l천pul elas maal endiselt 체le 80% rahvastikust. Etnon체체mina k채ibis veel 19. sajandil eestlase endanimetusena maamees, maarahvas. Eestis on palju k체lasid, kus on inimesed elanud ning oma kultuuri viljelenud j채rjepanu 1000 1500 aastat. Seet천ttu on rahvakultuur meil tugevate paikkondlike ise채rasustega ja nii ei saa me kultuurist r채채kides m철철da territooriumi, paiga, maastiku, keskkonna jne m천istetest.혻
Territoriaalne identiteet varjab ning esindab teatud situatsioonides muid subidentiteete. Nagu kirjutab Orvar L철fgren, p천hines Rootsi 19. sajandi talupoegade sotsiaalne klassifikatsioon sageli territoriaalsuse m천istel. K체simus 쒴es sa oled? s천nastati sagedamini kujul 쒴ust sa p채rit oled? v천i 쒴ust kandist sa oled?. Ka p천hikategooriad nagu meie ja nemad baseerusid tavaliselt territoriaalsetel 체ksustel: meie talu, 체ks v천i teine k체laosa, meie kihelkond. Territoriaalne klassifikatsioon varjas sageli klassipiire: kuigi sotsiaalne l천he erinevate klasside vahel v천is olla suur, asusid sulaspoisid perepoegadega samal poolel k체lakaklustes nende vastu, kes elasid teises k체la otsas v천i naaberkihelkonnas (L철fgren 1999: 66-67).혻
Ruum on kultuuriliselt selekteeritud ja struktureeritud ning jaotub samas erinevaid t채hendusi omavateks sektoriteks v천i sf채채rideks: oma paigal, kus kehtivad harjumusp채rased k채itumisreeglid ning m천istmiss체mbolid, v천ivad olla erineva suurusega piirid . Oluline on koduringi suhtelisus: tema piirid s천ltuvad sellest, millisesse v채lisringi kategooriasse kuulub partner, v천천ras. See on otseselt k체simus identiteedist. Koduring annab identiteedi ning identiteet seob territooriumiga, millel kehtivad reeglid annavad k채itumiskindluse ja orientatsiooni.

Kodu kui orienteeritud kese ja selle kontsentrilisus

Oluline m천iste, mis seostub orienteeritud keskmega, on kodu. Tavaliselt m천eldakse kodu all v채iksemaid identifikatsiooniruumi 체ksusi, peamiselt piirdub kodu ikka s체nni-, isa-, elumajaga. Eesti kodu seostub maja arhailise nimetusega koda. Seosed on samasugused saksa keeles das Haus maja, zu Hause kodus, vene dom maja, doma kodus. Samad assotsiatsioonid on ka eesti s천nade kodu ja koda vahel, millest esimene t채hendab kodu ning teine on arhailine maja nimetus. T채nap채eva etnoloogiateaduseski on suund, milles kodu ja maja moodustavad m천istelise terviku. See on traditsioon, mis k채sitleb kodu kui peamiselt nelja seina vahele k채tketud intiimsf채채ri(vt n채it Miller 2001; Kannike 2002).혻
Kodu on meie ruumilise maailma kese. Lisaks puhtruumilistele omadustele lisanduvad teisedki omadused, mis teda eristavad 체mbritsevast maailmast.혻 Siin tulebki r채채kida keskme stabiilsust pakkuvast funktsioonist kodu on p체ha paik, kindlustunde ja kaitstuse paik. 횥helt poolt subjektiivne turvaala, teisalt objektiivne puhtruumiline orientatsioon on kaks peamist karakteristikut, mis kodu fenomeni peamiselt m채채ravad. Koostoimes annavad need kaks karakteristikut v천imaluse kodu piire kontsentriliselt avardada: kodu territooriumina혻 sisaldab kodu tegevuspiirkonnana, mis v천ib h천lmata naabrust, linna, maastikku. Eestlane v천ib nimetada oma koduks isamaja, kuid traditsiooniline keelekasutus ei keela koduks nimetamast ka tervet Eestit. See n철 laiendatud kodu on samuti korrastatud kese, milles me oleme piiritletud ja orienteeritud suuremast ja v천천rast 체mbrusest (vt Dovey 1985: 36; Bollnow 1963: 111). Kodu on seega keskpunkt, samas on tal erinevad piirid ja nende piiride kontsentriline iseloom muudab kodu m천iste mitmem천천tmeliseks.
Kodu kontsentrilise struktuuri laiendatud piire silmas pidades, kodupaigast v천i 뱈aast k천neldes peame silmas, et siingi on tegemist keskpunkti 체mber koonduva oma ruumiga, elupaigaga, mis annab v천imaluse vaatamata v채lismaailma survele luua keskkond, kus eksisteerib turvalisus; tegemist on omaette olemise s체mboliga, mille iga oluline element on v천천ra vastand. Vajadus stabiilsuse ja kindlustunde j채rele on need j천ud, mis kujundavad kodukeskkonna. Kese on pidepunkt, mis orienteerib 체mbritseva maailma ning aitab maailmas kogetavat paigutada v채채rtuste skaalale. Eesti etnoloogia 체ks juhtfiguure Gustav R채nk kirjutab oma lapsep천lvest Saaremaa k체las: 쒶eie v채ike maailm oli muidugi see 천ige maailm, kus elasid need 천iged inimesed, kes r채채kisid selget keelt, kandsid viisip채rast kehakatet ja olid igapidi inimesemoodi (R채nk 1995: 118).

Eestlase kodu

K채esolevas artiklis k채sitletakse kultuurilis-territoriaalseid baas체ksusi eestlaste n채itel. Primaarseks 체ksuseks on eestlastel kodu, mis esmajoones m채채ras ja m채채rab inimese identiteedi. Kodu t채hendab tegelikult 체htlasi perekonda Eesti minevikus n채htavasti mitte 체ksnes nn tuumperekonda, vaid kogu taluperet. Kodutalu andis kokkukuuluvuse pere ja esivanematega. Kodu h천lmas ka f체체silist ja kultuurmaastikku, milles pere elas, st nii loodust kui inimese loodud esemelist keskkonda. J채rgmise 체ksusena v천ib esitada k체la, mis teatud kontekstis oli oma, n철 kodu, teatud kontekstis aga selle vastand, t채histades v천천rast. J채rgmise ringina v천ib v채lja tuua kodupaiga, milleks varasemal ajal on eestlastel olnud kihelkond. Oma kihelkonna inimesed said kokku kihelkonnakirikus ja k천rtsis, kihelkonna keskuses asus kalmistu omaste haudadega. Kokkupuuted kihelkonna tasandil kujundasid v채lja 체hisjooni lokaalses ainelises ja vaimses kultuuris. N채iteks rahvar천ivad, mille lokaalsed ise채rasusesed olid 19. sajandiks v채lja kujunenud, r체hmitusid kihelkonniti. 19. sajandi teisel poolel asendusid kihelkonnad valdadega.혻
On mitmesuguseid allikaid ja indikaatoreid, mille p천hjal me varasema eesti elu territoriaalse liigenduse kohta j채reldusi teha v천ime. 횥heks selliseks on rahvalaul. Vanimas, sugukondlikus laulukihistuses on teemaks kodu, seda pere ja kodu 체mbruse t채henduses. Sageli on need esitatud animatistlikult: kui Kihnu m천rsja j채tab kodust lahkudes jumalaga koduse milj철철ga, j채채vad teda nurgad nutma, kambriseinad karjuma, p천rand p체hkijat paluma. Kodu on regilauludes turvapaik, familiaarne, sageli on neis juttu vanematest, 천dedest-vendadest. Lapsep천lvekodu vastandina esineb sageli hilisem mehekodu, kus minia sattus vastamisi v천천ra ja sageli harjumatuga. Arenenud p천llumajandusega 체hiskonnas muutub kodutalu ja sugulaste k천rval senisest olulisemaks k체lakogukond. See kajastub ka lauludes, kus kodu seondub oma k체laga - ilusa ja j천ukaga. Oma valda ja maakonda vastandatakse naaberpiirkonnale. Uuemas rahvalaulus on piirid veelgi laiemad, esmakordselt ilmuvad lauludesse s천nad "Eestimaa" ja "eesti rahvas" (R체체tel 2000: 142jj; Jaago 2000: 172; Jansen 2000: 37-38). Seega territoriaalse identiteedi kontsentrilisusel on d체naamiline m천천de ta muutub ajas.혻

Suurima lokaalse identiteedi ringina teadvustus 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul selgesti seoses rahvusliku liikumisega oma maa Eesti. T천en채oliselt ei puudunud Eesti-teadvus eestlastel ka varem, kuigi etnon체체mina tuli eestlane kasutusele t천esti alles n체체d, 1850.-tel aastatel. Eestlane tundis end juba varem saksast erineva maamehena (vt Jansen 2000: 37-38). Sakstega puutus eestlane kokku eelk천ige m천isas - see oli p천llumajanduslik tootmis체ksus, mida valdasid Eestis rohkem kui poole aastatuhande jooksul v천천rast p채ritolu (saksa, taani, rootsi jne) m천isnikud. M천is oli k체ll peamine majandus체ksus, kuid sotsiaalsete ja kultuuriliste erinevuste t천ttu j채i ta eestlasele v천천raks. Meie-nemad-vastanduses kuulub m천is p채rimuses kindlasti kategooriasse "nemad". 19. sajandi teisest poolest tunneme tervet rida uuemaid rahvalaule, mida iseloomustab sotsiaalpoliitiline vastandus m천isale (vt R체체tel 2000: 145). Gustav R채nk kirjutab: "meie k체la erines teistest, ka l채himatest naabritest, kes r채채kinud teistsugust keelemurret; hoopis v천천rad olid muidugi linn ja m천is, kui viimane ka territoriaalselt l채hedal asus" (R채nk 1979: 129). Naabrus alati kokkukuuluvust ei loo. Kuid sellele vaatamata v천ib oma t천de olla Kaljo Laasi v채ites, et m천is pani paika territoriaalsed piirid, kus inimesed omavahel suhtlesid, ja혻 t철철alane v천rgustik kujundas kodupaiga m천iste (Laas 2000: 30). M천isad kui majanduslikud 체ksused on loonud 체le Eesti omalaadse v천rgu, mis on m천jutanud asustust. Ka nende m천ju maastikule on visuaalselt tugev: m천isapargid, alleed jne on omamoodi maam채rgid. Olemuselt olid m천isad v천천rn채htus, aga kuna nende m천ju on kestnud aastasadu, on nad Eesti maastikule iseloomulikuks saanud (vt ka Sinij채rv 2001: 14).

Kodumaa
, isamaa

Koduterritooriumi suurimaks kontsentriliseks sf채채riks on kodumaa. Eesti keeles on enamlevinuimaks oma maad t채histavaiks termineiks kodumaa ja isamaa oma maa, mille vastandiks on v채lismaa[1]. Kodumaa m천iste l채htekohaks on혻 kodu, mis on 체heks olulisemaks inimese identiteedi aluseks. Terminid kodumaa ja isamaa on eesti keeles laialt kasutuses, kuigi nende piirid ja sisu on ebam채채rased ning konkretiseerimata. Raske on ka teaduslikult m채채ratleda nimetatud m천istete sisu: tugev emotsionaalne laeng raskendab selle kompleksse m천istestiku m채채ratlemist.혻
Kui 19. sajandi eesti kultuuriloo 체heks m채rks천naks oli rahvusluse teke ja t천us, kerkis sellega seoses esile ka m천iste isamaa. M천iste populaarsuse p천hjusteks on peetud tr체kis천na ja kirjaoskuse kasvu. Nagu kirjutab eesti kultuuriloo silmapaistev asjatundja Ea Jansen, kasvatas pinda m천iste levikule kooliharidus usu천petuse ja maateaduse tundides pakuti infot kaugete maade ja rahvaste kohta, see ajendas senisest enam m천tlema oma erip채ra 체le (Jansen 2000: 35). Kui Gustav Blumberg avaldas oma 쏪uhataja kodu- ning isamaa tundmisele sisuliselt Eesti esimese koduloo천piku , siis v채ljendas ta sissejuhatuses m천tet, et kodu- ja isamaa tundmine on eelduseks ka teiste maade geograafia m천istmisele (Blumberg 1874: 5).혻
Samas on selge, et isamaa m천iste ei ammutanud oma kujunemise jooksul toitu 체ksnes Eestimaalt. R천hutama peab eriti m천jutusi saksa kultuuriruumist, millega eesti esimese p천lve haritlastel oli tugev side. Romantiline juurte otsimine, herderlik rahva hinge avastamise taotlus, Heimat-liikumine see k천ik oli tuttav eesti tekkivale intelligentsile, kes ammutas oma teadmisi ja osalt ka suhtumisi saksa 체hiskondlikust m천ttest. Aino Undla-P천ldm채e arvab, et isamaa poetiseerimine kasvas v채lja suuresti v채ljar채ndamisliikumisest (1981: 37). Tegelikult oli isamaa m천iste juba esimese v채ljar채ndamise laine ajal v채lja kujunenud ning eesti rahvuslik ajakirjandus kritiseeris v채ljar채ndajaid just seda isamaa-m천istet appi v천ttes: isamaa on p체ha, sellest tulenevalt v채ljar채ndaja reetur, kes ei oska v천i ei taha selle p체hadust hinnata. Taoline skeem on p채rit v천천rsilt ning oli sarnasena juba varem hakanud dikteerima 체hiskondlikke liikumisi paljudes Euroopa maades. K체ll v천is isamaa m천iste senise t채henduse elushoidmiseks ja s체vendamiseks olla abi pettunud ja koduigatsust p천devatest v채ljar채ndajatest ning nende poolt levitatud informatsioonist.혻
M천istete kodumaa ja isamaa semantiline v채li on l채hedased. Ilmar Talve, eesti soost etnoloog, kelle suurem osa elust on m철철dunud v천천rsil, toob v채lja m천ningad erinevused nende kahe termini sisus. Ta leiab, et isamaa, viidates nimetusele isa,혻 on p체siv, teda ei saa inimene ise valida, ta on abstraktsem ja seega ka p체sivam kui kodumaa (Talve 1999: 5). N채ib, et Talve m천istab isamaa all kultuurilist p채ritolumaad. Kodumaa on Talve s천nutsi elukohamaa, mida v천ib elu jooksul korduvalt vahetada, maa, 쓐us valitses kord ja kus sul oli kindlusetunne, et v천isid kartmatult liikuda, 철철sel magada ja p채eval t철철d teha (Talve 1999: 5-6).혻 L천he isamaa ja kodumaa vahel tuleneb Ilmar Talve k채sitluses konkreetsest ajaloolisest personaalsest situatsioonist, pagulusest ning selle poolt tingitud lahutatusest Eestist. See subjektiivne, isiklikust kogemusest p채rinev k채sitlus, mis on kohati kindlasti kehtiv pagulaskonna puhul, ei ole ainus v천imalus eristada kodumaad ja isamaad. Erinev sellest oli n채iteks kodumaa ja isamaa semantiline vahekord N천ukogude Eestis, kus kodumaast kujunes klishee N천ukogude Liidu t채histamiseks (suur ja v천imas kodumaa), isamaa j채i vaatamata m천ningatele, samuti v천천rsilt laenatud assotsiatsioonidele (n채it Suur Isamaas천da) pigem seotuks Eestiga. Oma osa oli sellel kindlasti rahvusromantilise isamaaluule (Jannsen, Koidula) m천jul, mis tagas isamaa m천istele veel sada aastat hiljemgi tugeva emotsionaalse varjundi.
횆rkamisaja (19. sajandi l천pp) enda s천nakasutuses on samuti v천imalik t채heldada teatavaid n체ansierinevusi kodumaa ja isamaa vahel, kuigi need polnud suured. N채iteks G. Blumbergi koduloo천pik kasutab neid s체non체체mse paarism천istena: kodu- ja isamaa (Blumberg 1874: 5, 37). 횆rkamisaegses luules kasutatakse peamiselt terminit isamaa (siit ka terminina isamaaluule). 횆rkamisaegses ajakirjanduses, kus m천lemad terminid, nii kodumaa kui isamaa, leidsid rohket kasutamist, nii toimetuse artiklites kui avaldatud lugejakirjades, kasutati nimetatud termineid kohati ekvivalentselt. Kui 1892. aastal manitsetakse ajakirjanduses lugejaid, et ei tohi "mitte kergel meelel kodumaale selga p철철rda, mille sarnast ometi k천igest ilmast leida ei v천i, sest isamaa on iga inimese meelsusesse p체hade kadumata m채lestustega kasvanud" (Postimees 91892: 3), siis on kodumaa ja isamaa siin s체non체체msed m천isted. 19. sajandi l천pul saavutab 체lekaalu kodumaa ja isamaad hakatakse kasutama peamiselt vaid suure Vene tsaaririigi t채histamiseks. Audru pastor R. Holst avaldas 1894. aastal 체leskutse eestlastele, "kes meie laialisel isamaal teiste rahvaste seas asunikkudena elavad" (Holst 1884: 2). Isamaa t채histab siin Vene tsaaririiki. N채iteks kirjutab 체ks Siberi asunik elukallidusest, mis kummitab "kogu laialisel isamaal", pidades silmas Vene tsaaririiki. Nii terav polevat kitsikus Siberis ometi "kui kodumaalt kuulda" (Sakala 1916 nr 150: 4). Isamaa ja kodumaa vastandamine alates 19. sajandi l천pust muutus 체sna 체ldiseks ning kodumaast kujunes peamine Eestit t채histav termin. 횥helt poolt v천is tegemist olla saksa m천judega - t채histas ju Vaterland baltisakslastel tsaaririiki, intiimsem Heimat aga koduseid balti provintse.혻

Kodumaa m천iste struktuur

Rahvuslikul 채rkamisajal oli kodumaa teema eesti avalikkuse suure t채helepanu all. Isamaaluule rohke viljelemine eesti poeetide poolt ning selle populaarsus rahva seas on tuntud t천siasjad, ei puudunud ka isamaa teema publitsistlikud k채sitlused. Kui p체체da j채lgida kodumaa m천iste struktuuri erinevate autorite k채sitlustes, v천ime t채heldada f체체silise/loodusliku ja osalt ka kultuurilis-ajaloolise k체lje domineerimist. Isamaaluules kuulub eriline osa looduskeskkonnale. Lydia Koidula, eesti esimese p천lve suurluuletaja, keskendumine isamaa loodusele annab tema luulele iseloomuliku v채rvingu. Looduspiltide kaudu avanevad rahva vaevad ja lootused, rulluvad lahti luuletaja enda valu ning unistused, antakse edasi domineeriv v채채rtuste kaanon. Ka teiste autorite luules on isamaa loodus indikaatoriks vaimsetele dimensioonidele. Fr. R. Kreutzwaldi, eesti rahvuseepose 쏫alevipoeg looja, luuletus 씳쐊s laul kullamaalt (Kreutzwald 1953: 125-126) annab edasi asuniku igatsuse vana kodumaa, st Eestimaa j채rele, kusjuures domineerivad looduslikule ja ajaloolisele keskkonnale viitavad kujundid. Kodumaa on siin identifitseeritav looduse ning ajalooliste/biograafiliste objektide kaudu.혻
Loodusobjekte ning geograafilisi orientiire kasutatakse eriti isamaaluule neis konstruktsioonides, mis r천hutavad maa ulatust. Mihkel Veske laul "Kas tunned maad mis Peipsi rannalt k채ib L채채nemere rannale/ ja Munam채e metsalt, murult / viib lahke Soome lahele" on siin ehk tuntuim n채ide. Konstruktsioon sai L채채ne-Euroopa, aga ka Venemaa luules tuntuks juba mitme sajandi eest (vt ka Pumpjanskii 1983: 23). Siin kasutatakse kahte geograafilist punkti, mis asuvad maa piiridel. Osalt v채ljendab see maa ulatust, suursugusust, osalt aga esinevad geograafilised punktid identiteedi s체mbolitena. Kui lauldakse 앪쪴unam채e metsalt, murult // lahke Soome lahele" -혻 siis pole siinses kujundis esmat채htis mitte kilomeetrite arv kahe punkti vahel, pigem antakse kujundlikult edasi kogu territooriumi. Mitte vektor kahe geograafilise punkti vahel, vaid v채li, mitte joone kvantiteet, vaid v채lja kvaliteet on siin m채채ravad. Nimetatakse piire, kuid esitatakse ka mikro-klimaatilised maastikud: mitte 체ksnes Munam채gi, vaid Munam채e mets ja muru; mitte 체ksnes L채채nemeri, vaid ka selle rand omavad s체mboliv채채rtust. Ja kuna nimetatud laulu tekke ajal jagunes eestlaste maa Eestimaa ja Liivimaa kubermangude vahel, sisaldas see laul eesti rahvuslikku programmilist seisukohta rahvuse 체htsusest.혻
Geograafiliste paikade v천i loodusobjektide assotsieeriv j천ud annab neile tugeva s체mbolifunktsiooni, kusjuures need s체mbolid v천ivad kujutada ajaloolisi dimensioone v천i sotsiaalseid suhteid (vt Dovey 1985: 42). Loodusliku komponendi domineerimine isamaaluules seletub ehk osalt ka puhtvormiliste taotlustega, osalt ka saksa m천judega, mist천ttu ei paku luule kodumaa m천iste anal체체simiseks ehk parimaid v천imalusi. Samas ei saa v채listada luule otsest m천ju kodumaam천iste struktuuri v채ljajoonistumisele eesti 19. sajandi m천tteloos ning argik채ibes.혻
Nagu ka luules, kajastab eesti 19. sajandi teise poole publitsistikagi kodumaam천iste looduslikke ja kultuurilisi tahke. Kui Jakob Hurt, 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse eesti rahvuslik ideoloog, m천testab lahti eestlaste kodumaa m천istet, teeb ta seda ajalooliste ja looduslike dimensioonide kaudu: "Ajaloolised traditsioonid, mineviku valu ning r천천m, nad ei juhata eestlast ei l채채ne ega ida poole; tema m채lestused on kodumaa k체tkes. M채gi ja org, aas ning p천ld, v채rske ning r천천msa nooreea hullumispaigad ei kanna isegi v천천rsil koolitatud eestlase silmas saksa ega vene, vaid eesti ilmet. J채rved ning j천ed, laaned ja merevood, need kohisevad rahvapojale ainult rahvuslikkudes helides" (Hurt 1989: 49).혻
Kodumaa temaatika viljelemine, mis kuni 채rkamisajani peamiselt luules kajastus, sai suurt hoogu v채ljar채ndamisliikumise perioodil 19. sajandi l천pul. Ridamisi ilmus ajakirjanduses juhtkirju, milles kodumaalt lahkumisele hinnanguid jagati: "Kallist kodu maha j채tta, kaugele tundmata maale v채lja r채nnata, v천era rahva, seltskonna sekka end elama soetada - selleks peab igal inimesel meelekindlust ja vaimuj천u suurust olema. Sest see pole mitte nali seda kohta maha j채tta, milles inimene 체lesse on kasvanud, seda paika 채ra unustada, kus tema k천ige esimest p채ikese valgust on n채ha saanud, kus teda s체ndimisest saadik hellad 천ed, virgad vennad, naeratavad naabrid ja tervitavad taadid ning t채did vastu on v천tnud, tema elust ja olust, t철철st ja teust, osav천tlikka teateid on p채rinud, kus temale, kodu omaste keskele 체lesse on kui kasvanud, kus tema teistest ja teised temast, nii ehk teisiti osa on v천tnud - kus temale, sellele lahkujale, kui kogemata kodumaa ja omaksed on k체lge ja kaasa kasvanud - n체체d sellest kohast, halb, paha, vilets, veike ja v채eti kuigi ta ka kellelgi olemas on - 채ra minna, 채ra lahkuda - 체hte hoopis tundmata maale ja raale - t천esti selleks peab igale 체hele 체hte kindlat meelt ja s체dant rindu soovima" (Eestlane nr 19 1906: 1-2.).혻
"Kerge ei ole v채ljar채ndajatel lahkumine muidugi mitte: omakseid, s천pru ja tuttavaid j채채davalt jumalaga j채tta, tuttavatest paikadest ja kohtadest, mis inimesele hinge k체lge on kasvanud, lahkuda" (횛igus 611908: 1). M천lemale tsitaadile on omane kodu(maa) m천iste sotsiaalse komponendi r천hutamine.
Sisutiheda kodumaa-apoloogia leiame aastast 1892 ajalehest "Virmaline", kus Jakob Luht p천hjendab kodumaa austamise vajadust mitmest aspektist. M천ttearendus tundub eriti oluline, kuna toob v채lja tolleaegse kodumaa m천iste komponentid. R채채kides 혻Eesti isamaast - ja seda kujundit kasutab ta korduvalt - kirjutab Jakob Luht:혻
"See on maa, mille sarnast sa k천igest maailmast leida ei v천i. Ta on su isamaa, sinu ja su esivanemate kuldne s체ndimise k채tki, ja lapse p천lve unustamata armas kiikumise paik su eluraskustest v채sinud esivanemate p체ham ja rahuline puhkamise ase - haud. See on paik, mida teie maailma peal k천ige kallimaks, p체hamaks ja armsamaks piate pidama. Isamaal olete teie s체ndinud ja k채tkis kiikunud isamaa muld, see katku teid! Isamaal olete teie esimest toitu ema rinnast saanud ja meheks kasvanud. Isamaal olete teie oma esimest 천petust oma armsa ema k채est voki k천rval saanud. Isamaal olete teie koolis k채inud ja sealt laiemat teadust, inimlikku elu ja vaimu haridust 천ppinud. Isamaal on teil oma kallis ema keel ja rahvalik meel. Isamaal on teil omad koolid, kus teie kallimad pojad ja terased t체tred v천ivad koolis k채ia, omas armsas ema keeles algus 천petusi ja kaunimaid tundmusi 천ppida, isamaa p체hamas vaimus ja meeles. Isamaal on teil K천rge, Armulise Riigiisa poolt lubatud rahva vaimu ja elu hariduse seltsid, kus teie julgeste koos v천ite k채ia, oma vaimu elu kosutamas. Isamaa on teid toitnud, ta tahab veelgi toita, ta j천uab ka seda. Tehke t철철d isamaal, isamaa kasuks mehiselt, tuleva p천lve parema aegade peale lootes, mis teile 체kskord naeratades vastu saab tulema..." (Luht 1892: 1-2).혻

Isamaa on J. Luhti arutluses niisiis muust maailmast v채ljaselekteeritud turvalisuse ja tegutsemisv천imalusi pakkuv paik. Ajalukku suunatud kujundid ja elemendid - lapsep천lv ja esivanemad, enkulturatsioon, traditsioonide, sh esivanemate poolt j채releproovitud ja aktsepteeritud t천ekspidamiste 체lev천tmine - 체helt poolt, millega sujuvalt harmoneeruvad igap채evase sotsialisatsiooni instrumendid ja tulemid - emakeel, 체hiskondlikud asutused ja organisatsioonid - see k천ik on suunatud inimese vajaduste, nii vaimsete kui f체체siliste, rahuldamisele.혻

Nii olid siis 19. sajandi l천pu ja 20. sajandi alguse kirjutistes, mis k채sitlesid eestlase territoriaalsust, esindatud selle struktuuri osistena tugevalt looduslik komponent (eriti isamaaluules) ning samuti sotsiaalne (eriti publitsistikas), m천lemale andis s체gavama m천천tme ajafaktori sissetoomine traditsioonide ja m채lestuste kujul. K천ik need komponendid kuuluvad tegelikult standardsesse kodumaa kujutamiseks vajalikku s체mbolivarasse (vt n채it J체rgenson 2002: 37-45) ega ole midagi Eestile ainuomast. Standardsete kategooriate kasutamine kodumaa m천iste 쐊ujundamisel n채itab tegelikult eelk천ige vastava temaatika ning konstruktsioonide rahvusvahelisust publitsistlikus ning ilukirjanduses.

Aarand Roos kirjeldab pagulaste kohanemisest v천천rsil: "...kui on karta, et v천천rsile tuleb j채채da kauaks, kas v천i terveks eluks, peab iseendale ja j채reltulevatele sugup천lvedele tagama seda, mis talle vaba ja iseseisev kodumaa oleks pakkunud: emakeelset haridust, kultuuri ja kirikut. Siis luuakse kindlama struktuuriga 체hiskond, mis t채idab v천imalikult palju elulisi funktsioone, 체hiskond, mis on vana kodumaa aseaineks (Roos 2000: 90). V천i teisal: "횥le maailma hajutatud 70 000-p채isele pagulaseestlaskonnale (ehk eksiileestlastele) olid kodumaa ja kodupaik 체hest k체ljest k체ll nende uus asukohamaa, kus juba s체ndis ja sirgus mitmes p천lvkond eestlasi. Kuid teisest k체ljest oli kodumaaks ja kodupaigaks ka Eesti Vabariigi territoorium, mida vaimus enesega kaasas kanti. Elati eesti elu, aeti eesti asja, tehti eestlust, ehkki v천천rsil. Vaimus elati Eestimaal, selle r천천me ja muresid jagades, ehkki argip채ev kuulus uuele kodukohale" (Roos 2000: 95). Eerik Laid kirjutab eestlaste siirdumisest eksiili Teise maailmas천ja keeristes: 쒾ee oli pigemini taganemine vaenlase 체lev천imu eest, soov p채채sta enese ja oma l채hedaste kaudu osa kodust ja kodumaast. Eesti Vabariigi kontinuiteedi s채ilitamine L채채nes oli justkui kodumaa kaasav천tmine v천천rsile (Laid 1997: 285, 288). Pagulaseestlaste kodumaa kujutas endast seega justkui mosaiiki, mille killud olid 체ksteisest eemale paisatud ning mida sai tervikuna tajuda vaid kujutlustes.혻

Pagulaste n철 l천hutud kodumaa kujutab endast struktuuri, millest v채givaldselt on 채ra rebitud territoorium. See on maa, milles mullapinna aset t채idavad kultuurilised v채채rtused siin tuleb erilise selgusega esile pagulaste ja vabatahtlike v채ljar채ndajate erinev perspektiiv: kui v채ljar채ndajale t채hendab kohanemine v천천ra keskkonna vastuv천tmist omaenenese ellu, siis pagulase kohanemine t채hendab vana kodumaa v천imalikult suuremat esindatust uues keskkonnas. Elatakse n철 n채oga Eestimaa poole ja ignoreeritakse uut ja v천천rast. Kodumaa on pigem mentaalne kui geograafiline v채채rtus. Kui Aarand Roosi esitatud n채gemuses pagulaste kodumaakontseptsioonist sisaldub suurel hulgal kultuurilist ja sotsiaalset, piirdub territoriaalne dimensioon ajas ja ruumis kaugel asetseva kodumaaga: s천ja eest kodumaalt lahkunud pagulaseestlase n채gemuses on kodumaaks kauguste taga asuv Eesti, kuigi on olemas eestikeelne ja eesti kultuuri kandev sotsiaalne v천rgustik ka uues elukeskkonnas. Pagulaste kaotatud v천i l천hutud kodumaa fenomen t천endab, et kodumaa v천ib harmooniliselt eksisteerida vaid siis, kui on esindatud k천ik teda moodustavad komponendid. Sama v천ib 철elda ka N천ukogude okupatsiooni aegse kodumaa-pildi kohta Eestis: kodumaa oli aheldatud ning see tegi ta eriti kalliks ja hinnatud ruumiks. Kodumaa vajadusest saadakse aru siis, kui ollakse ta kaotanud. T채nasel p채eval, kui Eesti on taas vaba ja eestlust ei survata v채ljastpoolt, on kuulda h채채li, et see vabadus v천ib saada eestlusele ohtlikuks. Eestlane ei oska vabaduses oma eestlust v채채rtustada. Paljudes inimestes tekitavad 채revust n채iteks sotsioloogiliste k체sitluste andmed, mille kohaselt neljandik alla 20-aastasi eestlasi soovib minna elama ja t철철le v채lismaale (UNICEF-i k체sitlus) ja 체le poole g체mnasistidest oleks n천us materiaalse kasu nimel eesti keelest loobuma (Tallinna Pedagoogika체likooli k체sitlus). Sellega seoses on avalikus debatis k천lanud arvamusi, et Euroopa Liitu astumine 1. mail 2004 ning sellega seonduv eestlaste poliitilise iseotsustamise v채henemine v천ib kasuks tulla eesti identiteedile: ohu teadvustamine aitab konsolideeruda ning meelde tuletada rahvuslikud v채채rtused.혻


Blumberg, Gustav 1874. Juhataja Kodu- ning isamaa tundmisele. Tartu: H. Laakmann.

Bartl, Katja, Martina Blaschka,혻 Christina Kuhn, 1995. Einmal Heimat und zur체ck. Neue Siedlungen Neue Fragen. Eine Folgestudie 체ber Heimatvertriebene in Baden-W체rttenberg 40 Jahre danach. T체bingen: Silberburg Verlag, 37- 68.
Bollnow, Otto Friedrich 1963. Mensch und Raum. Stuttgart: Kohlhammer.

Dovey, Kimberly 1985. Home and Homelessness. - Home Environments (ed by Irwin Altman, Carol M. Werner)혻 New York, London:혻 Plenum Press,혻 33-64.

Gornig, Gilbert 1997. Das Recht auf Heimat und das Recht auf die Heimat. Heimat. Konstanten und Wandel im 19./20. Jahrhundert. Vorstellungen und Wirklichkeit//en?// (hrsg von Katharina Weigand). M체nchen: Deutscher Alpenverein e. V., S 33-50.
Greverus, Ina-Maria 1972. Der territoriale Mensch. Ein literaturanthropologischer Versuch zum Heimatph채nomen. Frankfurt am Main: Athen채um.

Greverus, Ina-Maria 1979. Auf der Suche nach Heimat. M체nchen: C.H.Beck Verlag.

Hiiem채e, Mall 2001. Maastik ja kohap채rimus. Maastik: loodus ja kultuur. Maastikuk채sitlusi Eestis (toim Hannes Palang, Helen Soov채li). Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis,혻 91, Tartu: Tartu 횥likool, 86-95.

Holst, R. 1894. 횥leskutse ja palve neile suguvendadele, kes laial Venemaal elama on asunud. Eesti Postimees nr 50 (10.12.), lk. 2.

Hurt, Jakob 1989. K천ned ja kirjad. Loomingu Raamatukogu //1989//. Tallinn: Kirjastus Perioodika.

Jaago, Tiiu 2000. "Esiisa tuli..." Kodukoha m천iste p채ritolujutustustes. - Eestlane ja tema maa: konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999, [Tallinn]) materjale (koost A. J체rgenson), Tallinn: Ajaloo Instituut,168-183.

Jansen, Ea 2000. Kodu ja isamaa. - Eestlane ja tema maa: konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999, [Tallinn]) materjale (koost A. J체rgenson),. Tallinn: Ajaloo Instituut, 34-46.

PD>LISADA: J체rgenson, Aivar 2002-------------------

Kannike, Anu 2002. Kodukujundus kui kultuuriloomine: etnoloogiline Tartu-uurimus. Eesti Rahva Muuseumi Sari 4,Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
K철nig, Ren챕 1958. Grundformen der Gesellschaft: Die Gemeinde. Hamburg: Rowohlt.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Laulud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Laas, Kaljo. Sotsiaalmajanduslikud tegurid kodupaiga m천iste ja identiteedi kujunemisel. - Eestlane ja tema maa: konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999, [Tallinn]) materjale (koost A. J체rgenson), Tallinn: Ajaloo Instituut, lk 28-33.

Laid, Eerik 1997. 횥mberasujad v천i p천genikud.혻 Paopaigad (koost Pekka Erelt, Hando Runnel), Tartu: Ilmamaa, 285-288.

Lehmann, Albrecht 1991. Im Fremden ungewollt zuhaus. Fl체chtlinge und Vertriebene im Westdeutschland 1945-1990. M체nchen: C. H. Beck Verlag.
L철fgren, Orvar 1999. Maailmavaated: uurimisperspektiiv. Skandinaavia kultuurianal체체s Studia ethnologica Tartuensia 3, 혻(toim Anu J채rs; Anu Kannike; Heiki P채rdi), Tartu:혻 혻Tartu 횥likooli etnoloogia 천ppetool, 52-72..

Lovell, Nadia 1998. Introduction. - Locality and Belonging (ed by Nadia Lovell),혻 London, New York: Routlege, 1-24.

Loorits, Oskar 1951. Eestluse eluj천ud. [Stockholm]: T천rvik.
Luht, Jakob. Hoiatuseks v채ljar채ndajatele. - Virmaline nr 2 (8.01.) 1892, lk 1-2.

Masing, Uku 1995. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast. Tartu: Ilmamaa.

Miller, Daniel (editor) 2001. Home Possession: material culture behind closed doors s. Oxford, New York.
Miller, Voldemar 2000. Loodusliku keskkonna osa rahvusliku identiteedi kujunemisel. - Eestlane ja tema maa: konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999, [Tallinn]) materjale (koost A. J체rgenson), Tallinn: Ajaloo Instituut, lk 9-19.

Pumpjanskii 1983 = 읪꺪셸왐뤢싼곍분먁, 쎩둔 믌겉곍먁뿌뚍둔꽥먈눫 1983. 쎩압셸압싻앗곍압 龜 戟筠劇筠녡분겉 댭분압뿅 逵鈞꺪셸 // XVIII 勻筠克. 鬼閨. 14. ., 1983. 鬼. 344. Lomonosov i nemetskaja shkola razuma.혻 - Russkaja literatura XVII혻 natshala XX veka v obshestvenno-kuljturnom kontekste//Kas see on pealkiri v천i hoopis alapealkiri?//, s 3-44, Nauka: Lenigrad.

Remmel, Mari-Ann 1997. 쏱체ha m천istest kohalugude kaudu. Maa ja ilm. Pro Folkloristica V, Tartu : Eesti Kirjandusmuuseum, 75-91.

R채nk, Gustav 1995. Sest 체mmargusest maailmast.2.tr. [Tartu] : Ilmamaa,

Ridala, Villem 1913. T천u k체simus. Eesti Kultura III, lk 199-363. Tartu.

Rihtman-Augushtin, Dunja 1981. Die Erforschung der traditionellen Kultur der Kroaten ausserhalb der Landesgrenzen. - Minderheiten und Regionalkultur. Vortr채ge des 4. Internationalen Symposiums Ethnographia Pannonica in Bernstein 1978 (hrsg. von Olaf Bockhorn, K찼roly Ga찼l; Irene Zucker), Wien,49-54.

Roos, Aarand 2000. Pagulaste missioon. - Eestlane ja tema maa: konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999, [Tallinn]) materjale (koost A. J체rgenson) Tallinn: Ajaloo Instituut, lk 89-96.

R체체tel, Ingrid 2000. Rahvalaul paikkondliku ja rahvusliku identiteedi komponendina Eestis. - Eestlane ja tema maa: konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999, [Tallinn]) materjale (koost A. J체rgenson), Tallinn: Ajaloo Instituut,혻 140-156.

Sinij채rv, Urve 2001. Maastikust, kultuurist, identiteedist. Maastik: loodus ja kultuur. Maastikuk채sitlusi Eestis (toim Hannes Palang, Helen Soov채li) ). Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis,혻 91, Tartu: Tartu 횥likool,혻 11-17.

Talve, Ilmar 1999. Kolmas kodumaa. Tartu: Ilmamaa:

Tuisk, Astrid 2001. Siberi eestlaste kohap채rimus t채nap채eval. P채rimuslik ajalugu (koost Tiiu Jaago),. Tartu. [Tartu 횥likooli Kirjastus], 74-90

T천nisson Jaan 1911a. Talupoja rahvus. - Postimees nr. 2, 4.01.

T천nisson, Jaan 1911b. Meie rahva majanduselise arenemise sihtjooned l채hemas tulevikus. - Eesti Kultura I. (쏱ostimehe kirjakogu I.), lk. 356-358. Tartu.

Undla-P천ldm채e, Aino 1981. Koidulauliku valgel: uurimusi ja artikleid. Tallinn: Eesti Raamat.