26 Eero poepäev

Lugu sellest, kuidas me Vadiga Räpo poes käisime ja Vene agenti kohtasime.

Leelo laotas kaardi trepile ja näitas Vadile, kus asub Räpo ja kus oleme meie. Ma arvan, päike paistis. Veel oli kaardil kõik paigas, veel ei viidanud miski aja ja ruumi nihestumisele, sellele, et maailmakorraldusse on sekkunud liivatera.
Ma tunnistan - me lasime Vadiga meeleolust end kanda.
Asusime teele.
Nagu hiljem selgus, oli see meie esimene viga.

Jevgeni oli viimane, kellega me rääkisime. Oleks teadnud, oleks hetke rohkem hinnanud. Jäi, et võtame õlled.
Ent veel ostmata õlled rõhusid juba meie õlgasid. Tee oli kurviline, künklik, salakaval, petlik ja tagatipuks ilma selgete tähistamisjoonteta. Olime nördinud, vahetasime käiku, jälgisime pingsalt kilometraa_i.
Viimased kilomeetrid enne Räpot läksid libedalt. Aga kuidas ometi, vangutate te nüüd pead, kuidas ometi ei teinud see teid valvsaks? Tunnistan - taas lasime meeleolul end kanda. Päike siras lagipähe ja meie sirasime vastu, teeääred tundusid õitsevat ja puud läksid just siis roheliseks, kui meie neist möödusime. Oli rahulik ning kuulda oli vaid hunnitut plekikolinat, mis suubus peagi ühtlasesse rattaketi surinasse. Olime teel ja nagu hiljem selgus - viimaseid päevi noored.
Vadi karjus mulle midagi. Ma ei kuulnud hästi, ratsutasin tema õla taha ja kuulsin: L & M! Hüüdsin rõõmsalt vastu M&L ning hoogu minnes W&C, N&B, A&O! Ent kohe selgus, et Vadi oli asunud prügi loendama. Ta sõitis rattal, pea paremale poole kaldu ning silmad mööda teeääri libisemas. Prügi nähes karjus ta mulle prügitootja nime. See oli üks vahva sõit, kindel see.

Pidurdasime otse Räpo poe ees. Ma arvan, liiva tuiskas, kui rattad peatusid. Päike paistis endiselt. Pilgutasime talle silma ja astusime poodi.
Paremal seisis Poe Omanik. Umbes neljakümnene jõmm, heleda pea, punase näo ja hõbedase kaelakeega. Tema käes oli viiesajaste pakk. Hiljem me arutasime Vadiga, palju seal võis olla. Vadi arvas, et 50 000 kindlasti. Alustasime kahe paki Tiina kommidega, mis muutis jõmmi ettevaatlikuks. Ent õlled leevendasid ta südant ning peagi uuris ta, et kas matkajad.
"Ei, me oleme sealt Kütiorust."
"Kütiorust ... oot-oot, see on sealt Kuradi Kunstniku juurest. Oot, mis ta nüüd oli ... Ohakas või ..:"
"Ei, nüüd on Laurits ..."
"Jajah, mingi kuulus jah, ma tean küll ..."
Pagesime poest.


Vadi oli küsinud paberit ja pastakat ning läks suure kivi juurde midagi kirjutama. Ma mõtlesin, et ta meenutab noort Tõnu Tepandit, ja kahetsesin, et mul pole fotokat. Ent Vadi kirjutas.
Vahepeal peatus putka ees Ford. Peatus otse sõiduteel ja jättiski auto sinna. Väljus Proua, kes ütles, et tuleb matustelt, aga nüüd on õli otsas. Poejõmm vaatas vardaid ja ei olnud noõus. Ytles veel, et "vaata sa kurat, et sa kurat mootorit kinni ei jooksuta." Proua sulges ukse ja lahkus.

Vadi kirjutas endiselt. Siis tuligi meie juurde Tema, liivatera maailmasüsteemis. Ta oli umbes 60, lühemat kasvu, vilavate silmade, aga igavesti vinge kaabuga. Tal oli ka kolme kõrvaga koer, kelle üks korv oli pooleks. Küsisin, mis juhtus, ja Tema vastas, aga võimatu oli aru saada. Oma stiili jätkas ka minu ja Vadiga edasi rääkides - aru oli saada ehk iga kümnes sona. Ent ka vahepeal oli huvitav.
Ta pani prillid ette, ütles oma sõbrale Habemele, kes putka taga õlli jõi ja kilekotte põletas, et tema jäägu sinna, ja tuli Vadi juurde. Ütles, et peab seda nalja nägema, mida Vadi kirjutab. Aga Vadi ütles, et enne tuleb puhtand valmis teha. Mees siiski piilus, tonksas siis Vadile külge, vaatas talle silma ja ütles: See on minust, jah? Ei, ega ma ei pahanda. Ja küsis siis minu käest: Eesti kirjanik, jah?
Rääkisin mehega juttu, kuni Vadi puhtandit tegi. Vahemärkus: mina tema jutust aru ei saanud, tema aga minu omast küll. Nii pidasin targemaks alati, kui mees pausi pidas, noogutada ja irooniliselt naeratada ja öelda: nii ta on jah, on küll.
Siis luges Vadi ette puhtandi. Ilus etüüd prügist ja mehest, kes traktoriga sõitis. Mees kuulas, vangutas tunnustavalt pead, tõstis kaabu ja küsis: See oli siis minu kohta jah.
Algas sundimatu vestlus.
Tema: "Mis te siis olete, töötate või ..."
Mina: "Ei, oleme tudengid ..."
Tema vaatab küsivalt.
Mina: "Üliopilased ..."
Tema: "Ahaa, üliopilased. Mida siis?"
Mina: "Tema teeb raadiot ja ..."
Tema vaatab sügavalt silma. "Tundsin hääle järgi ära jah. Ma olin luuraja."
Mina: "Luuraja?"
Tema: "Nojah, Vene armees."
Ta tõstab näpu suule, vaatab Habeme poole.
Tema: "Luuraja muidugi. Kõik panen kuulmise järgi ära, koolituse sain sellise ja ... Raadioinimesed tunnen kõik hääle järgi ära. Noh, neid noori enam mitte, aga Nõmmik ja ...
Mina: "Meelejahutaja ja ..:"
Tema: "Aga neid noori enam ei tea .."
Mina: "Jajah, on küll nii, nojah."
Tema: "Ega ma raadiost suurt midagi ei tea. Aga seda ma tean, et ..."
Järgnevast mõistsin kahte sõna: Juhkentali ja Riia VEF. Kuni möödus Luuraja sõber.
Luuraja: "Kuule, mis vahid. Too õlut! Mul on siin ajakirjanikud!"
Pöördub seejärel Vadi poole.
Luuraja: "Kuule, vahetame kaabud ära."
Meenub Liisi itaalia keele õpetaja, kes iga lauset alustab sõnaga "kuule". Ma vaikin targu. Ka Vadi on mõtlikuks jäänud, mudib näppudega oma oran_i kalamehemütsi ja ei oska midagi kosta. Hiljem selgus - siseheitlus. Anda või mitte? Kaabu oli ilus. Ka luuraja tegi reklaami: "Vaata, kui p u h a s!" Anda või mitte? Hiljem selgus ka, et oran_ müts oli hoopis Eeva oma. Vadi kõhkleb. Luuraja kasutab uut taktikat:
"Ah, mis, vahetame kohe kõik ära. Et mina olen raadiumimees ja saan sinu naise, sina oled aga jota ja saad siis minu naise."
Vadil algab uus siseheitlus. Ta vapub pingete käes. Küsib: "Palju sul naisi on?" Luuraja: "Mitu!" Vadi: "Kui mitu" Luuraja hoiab intellektuaalset pinget üleval: "Väga mitu. Nii on huvitavam. Lapsi on ka mitu."
Vadi rahuneb hetkega. Paneb mütsi pähe. Oran_i kalamehemütsi.

Lahkusime sopradena. Ent tuul oli vastu, tee ylesmäge, tee endiselt tähistamata. Vadi ei karjunud. Lugesime kilometraa_i.
Liivatera joi samal ajal Habemega kokku. Kilekotid olid polenud.



Eero Epner
Kütiorus 26.04.2002






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint