Vabastiilne arhitektuur

Eranditult sünkroonsetest ja üht stiili esemetest koostatud interjöör mõjub üksluiselt just  seetõttu, et paljastab oma stiilitruuduse ning kronoloogilise sünkroonia liig otsekoheselt. Iseäranis silmatorkav on see puhkudel, mil ruumi sisekujundus täpselt kopeerib mingit interjöörimudelit, s.o. kui suurte kulutuste hinnaga uuendatakse korraga kogu interjöör. (Asi on selles, et iga mudelkompositsioon kujutab endast teatavat keelt, muudetuna reaalseks interjööriks aga tarbitakse teda kui teksti. Esimesel juhul on tegemist vaid ütlemisvõimalusega, teisel - tegeliku teatega. Astudes eluruumi, mille sisustus järgib punktipealt "stiilimalli", leitakse end inimese olukorrast, kellele teda huvitava teate asemel on sokutatud grammatikaõpik.)

J. Lotman

           
Professionaalse ehituskunsti kõrval eksisteerib veel teisi ehitamise alternatiivseid vorme. Üheks võimalikuks variandiks on nn. ise-ehitatud arhitektuur. Taolisel juhul on arhitektuurse objekti loojaks autodidaktist ehitusmeister, kes rajab endale just niisuguse elamu, suvemaja või pühamu nagu tema hing on ihaldanud. Kompleksivaba lähenemise tulemuseks on vabas stiilis objektid, milliste piirid paneb paika loojate fantaasia ja tehnilised oskused ning kasutatud ehitusmaterjal.
Arhitektuuriteoorias on iseehitajate poolt loodud objekte/majasid nimetatud mitmeti: käsitsi tehtud /handmade/, ise ehitatud /self-built/  vôi ka veidraks/bisarseks /bizarre/ arhitektuuriks. 
Veel on üht osa iseehitatud arhitektuurist vadeldud Art Brut kontekstis (Michel Thévoz Art Brut 1995, Geneva). Termini Art Brut ( tähenduses toores töötlemata kunst) võttis 1940ndatel kasutusele Prantsuse kunstnik Jean Dubuffet. Tema rajatud on ka suurim Art Brut kollektsioon maailmas (Lausannes asuv Collection de l´Art Brut). Mõistet Art Brut võime määratleda järgmiselt: a) Kõik Art Brut vallas tegutsejad on vaimses ja/või sotsiaalses plaanis autsaiderid.
b) Nende looming asetub väljapoole nn kõrget kunsti, vastavat “kõrge kunsti”  mõistet tarvitatakse  kooliõpetuses, galeriides ja muuseumides eksponeeritava kunsti puhul. c) Ka ei eelda taoline kunst retsipiendi e vastuvõtja olemasolu. d) Tehnikad, aines, kujutamis- või ehitamisviis, mida Art Brut meistrid kasutavad, on nende endi leiutatud, mittejäljenduslikud ja piisavalt kaugel professionaalses  kunstis/arhitektuuris kasutatavast.  
Prantsuse perioodilises väljaandes Architecture d'Aujourd'hui on välja pakutud termin Architecture douce (pr.k. douce - õrn, leebe; ingl.k. on käibel mõiste soft architecture / soft - pehme, mahe). Soft-arhitektuur keeldub osalemast tootmisprotsessis ja tööjaotuses. Ta püüab kehtestada uued suhted tootja ja tarbija vahel (tihti on need üks ja sama isik). Ta püüab kehtestada uued suhted inimese ja looduse vahel, respekteerides loodust ja mitte raisates loodusvarasid, ning püüeldes autonoomsusele. Soft-arhitektuur pakub end välja vôimaliku poeetilise ekspressioonina ja ideede realisatsioonina, mis vôimaldab loomeprotsessi abil  indiviidil saada tagasi oma terviklikkus ja jätab ära igasuguse jagamise intellektuaalseks ja manuaalseks. Soft-arhitektuuri meetoditega tehtu peab olema käsitöönduslik ja endastmôistetavalt on tihti ise-ehitatud. Ta asendab projekti ruumi tegemisest protsessiga ruumi tegemisest. Ta püüab olla mitte monumentaalne ja retooriline vaid poeetiline. Sotsioloogias oleks analoogne vaste populaarne /popular/ kultuur, mis asub opositsioonis kôrge, elitaarse kultuuriga. Eesti keeles oleks sobiv  soft-arhitektuuri asemel kasutada terminit paindlik arhitektuur või ka veniv arhitektuur.

Eelpool loetletud tunnused (b, c, d), mis on omased Art Brut kunstile või soft-arhitektuurile kehtivad osaliselt veel üht tüüpi kunsti ehk naivimi puhul (ühised tunnused oleksid: iseõppijast kunstnikud-arhitektid, kes vastanduvad nn kõrgele kunstile, retsipiendi puudumine, käsitöönduslikkus, oma isiklike ehitustehnikate leiutamine ja tavatu (ehitus)materjalivalik). Eelnevast selgub, et mitteprofessionaalset iseehitatud arhitektuuri on soovi korral võimalus liigitatada paljudesse erinevatesse lahtritesse, mis võivad omavahel kas seguneda ja/või kattuda.



Vaike Lubi. Ehitised Kaansool

Eesti üheks tuntuimaks ebakonventsionaalse arhitektuuri näiteks Art Brut vallast on Vändra - Suure-Jaani maantee äärde jääv Vaike Lubi ehitatud  roigasmajade-paleede kompleks. Ehitised on (tegelikult tuleb öelda, et olid, sest hooned on peaaegu hävinenud-hävitatud) unikaalne näide intuitiivsest projekteerimisest ja visionaarsest arhitektuurist. Kõrgeim V. Lubi hoonetest küündis kaheksa meetrini. Hiiglaslikud struktuurid olid valmistatud roigastest, servamata laudadest, puidujäätmetest, traadist, tsemendist ja utiilmaterjalist. Üle jôe viis poolik sild, mis polnud ehitatud reaalseks kasutamiseks. Kuhilatesse, nn. tootemitesse oli kogutud vana metallkola: äravisatud gaasipliite, külmkappe, metalltorusid, autokeresid jms. (vôrreldav Ameerika tuntud autsaiderist arhitekti C. Schmidt'i loominguga, kes samuti rajas tühermaale oma rämpspuidust seitsmekorruselse "Peeglite maja"). Lubi ehitiste puhul vôib tômmata paralleele traditsionaalsetes kultuurides loodud ehitistega vôi ka lasteloominguga - kôik eespool nimetatud kasutavad asjade konstrueerimisel teisetüübilist môtlemist ja loogikat, mis totaalselt erineb "tsiviliseeritud" loogikast ja harjumuspärasest "tervest môistusest". Selle loogika alusel on omavahel võimalik üheks süsteemiks kokku liita asju ning tegevusi, mis "koolitatud mõtlemises" asuvad binaarses opositsioonis (ilus-inetu, reaalne-kujuteldav, looduslik-tehis). Tekkivad struktuurid on loodud eelkõige meeldivusele, kogemusele ja tunnetusele tuginedes, kuna professionaalne ehituskunst tugineb peamiselt mõistuspärasusele ja praktilisusele.  Vaike Lubi objektid olid Eestis ja ilmselt ka laiemas mastaabis ainulaadsed. Alternatiivse arhitektuuri üht tuntumat ehitiste gruppi Ameerikas,  Simon Rodia Watts Towersit (terasvarastest ning betoonist mosaiikkaunistustega tornid Los-Angeleses´i töölislinnajaos) mida 50ndatel taheti lammutada kui ebasobilikku, kaitses arhitekt Frank Lloyd Wright, kui intuitiivse projekteermise ainulaadset näidet. Spetsialistid vaatasid tornid üle, leidsid, et need vastavad ehitusnôuetele ning tornid jäid püsima. Vaike Lubi vapustava môjujôuga roigasehitised on tänaseks hävinenud.*
*Hiljem, käies veel kord vaatamas endise Veskioja talu territooriumi, kus asusid Vaike Lubi ehitised, selgus et Lubil on oma "fan club". Maa-alale oli keegi tundmatu naisterahvas (mitte V.Lubi) ehitanud püstkoja. Jalgrada tõkestanud väravale oli kinnitatud silt private ning püstkoja uksele maalitud ruunimärgid. Antud territoorium on kedagi taas inspireerinud  realiseerima oma isiklikku nägemust elukohast ja eluviisist.

Paindliku e soft-arhitektuuri esindab ilmekalt Raik-Hiio  Mikelsaare hand-made ehitis. Molekulaarbioloog ning rahvusvahelise mastaabiga teadlane Raik Mikelsaar on oma suvekodu juurde Pangodi lähedal ehitanud nn. vaimutöötegija torni. Torn on pôhiplaanilt kuusnurkne ning kolmekorruseline. Kuusnurkse plaani tingis töötoa jaoks planeeritud 2,5 m läbimôôduga ümmargune lauaplaat, mis on ühenduses ruumi kôigi kuue nurgaga ja pöörleb kuullaagrite abil ringiratast. Lauaplaat oligi ehituse lähtepunktiks. Plaadi keskosas paikneb väiksem ümar ava, mis on jäetud töötooli jaoks. Torni kôigis kuues küljes asuvad aknad. Varakevadel kütab päike ruumi mônusalt soojaks, samuti on akendest hea vaade loodusele. Kolmandale korrusele, torni tippu, kuhu on paigutatud magamisase , pääseb, läbi lakke tehtud väikese avause astudes. Torni katusel on luuk, mis laseb kuupaistel ja tähistaeval otse ruumi tungida. Esimese korruse, nn. keldrikorruse tsementpôrandal saab hoida toiduaineid. Külma ilma korral võib kütta ka esimesel korrusel asuvat pliiti, mille korsten paikneb maja välisküljel. Raik Mikelsaar on lähedusse süvendanud veel ca 1,5 km pikkuse väikeste saarekestega tiigi, millel on vôimalik liikuda paadiga. Kogu ehitis on omavahel paindlikult ühendatud, väga funktsionaalne ja looduslähedane. 




Leida Alliksaare. Põder. Sihva lähedal

Eesti naivistliku sisustusarhitektuuri ja skulptuuri parimad näiteid on loodud Leida Alliksaare poolt. Metsaäärne maja, milles ta koos abikaasaga elab, oli ümbritsetud väikese mulaazh-loomaaiaga, kuhu kuulusid hunt, põdrad, metssiga, luik ning kolmehobuserakend koos kaarikus istuva mehe ja kaariku taha seotud väikese varsaga. Loomad olid elusuurused, väga heade proportsioonidega ning eemalt vaadates täiesti tõetruud. Loomade toestik ehk luustik oli tehtud sobiva kujuga puuokstest, toestikku ümbritsev keha sammalt täis topitud kotiriidest, mis omakorda kaeti värvi ja "karvkattega". Loomade juures olid täpselt edasi antud väiksemadki detailid. Eriti perfektne oli selles osas kolmehobuserakend: silmadele on pisikestest naeltest ripsmed toksitud, hobustel on rangid, päitsed ja muu rakmete juurde kuuluv jne.* Toas polnud osa seinu kaetud mitte tapeediga, vaid värviliste maalingutega. Seinamaalingutel kujutati salapäraseid metsastseene, mis nagu "loomaaedki" on naivismile omaselt detailirikkad: punasest hõbepaberist silmadega öökull piilumas puuõõnest või metsaservas vankrile järele jooksev lõbus joodik. Alliksaare looming on väga isikupärane ja autonoomne.
Leida Alliksaare elab koos abikaasaga oma isatalus, Otepää lähedal Mutike külas. Popsitalust pärit, ei olnud tal tahtest hoolimata võimalik kunstikooli õppima minna. 52aastaselt, pensionile jäädes,  tekkis viimaks võimalus kunstiga tegelemiseks. Küsimusele, miks ta just selliseid kujusid teeb, vastas Alliksaare, et armastab väga loomi. Kui arhitektuuriteoreetik J. Jencks on arvanud, et iseehitatud objektid on tihti detailidega ülekuhjatud ning üldine tervik võib igavaks jääda, siis Alliksaarele on omane imetlusväärne terviku- ja stiilitaju ning igavad ei ole tema tööd kohe kindlasti mitte.  
*Tänaseks on loomaaed hävinenud. 1997. aasta talvel täiendas  Alliksaare assamblaazhi põhimõttel oma seinamaalinguid, lisades neile ehtsaid puuoksi ja riidest, lõngast ning nöörist valmistatud linnu- ja loomafiguure.
Kolm eelpool toodud näidet iseehitatud arhitektuurist kinnitavad autsaiderist arhitektide tõeliselt loovat lähenemist oma elukeskkonnale. Samamoodi nagu "päris" arhitektuuris on iseehitajatest arhitektide hulgas geeniuseid, andekaid ja keskpäraseid loojaid. Naivistlik, bisarne ehitis ei pruugi küll kõigile arhitektuurihuvilistele ja alati ka naabritele meeldida, kuid kindlasti on oma elupaigaga rahul iseehitajast majaomanik.

Sigrid Saarep




galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint