Lõuna-Eesti ilokunstnik Adelbert Juks

Pärast kunstikõrgkooli lõpetamisest võib Marist või Jürist piisava andekuse ja töökuse olemasolul saada professionaalne kunstnik. Kui jumal annab, siis tabab kunstnik vaistlikult ära õiged trendid, mis tagab läbipääsuloa rahvusvahelistele biennaalidele ja triennaalidele. Ja eriti suure õnne korral ostab mõni kuulus kunstimuuseum kunstniku tööd oma kogusse. Eelmisel sajandil tekkinud ja kunstnike ägedat vastupanu põhjustanud skeem: kunstnik-kaupmees (tänapäeval kuraator)-galerii, töötab endiselt täisvõimsusel. Kunstnik, kes tahab, et ta olemas on, peab pidevalt pakkuma uut produktsiooni, huvi äratama ja end müüma. Vägagi kapitalistlik ja ruineeriv skeem. Tahaks siiralt teada, kas mõni tegutsevatest kunstiproffidest võib kätt südamele pannes tunnistada,  et tema töö on talle ehtne rõõm ja ta maalib, videob (teeb videot), installeerib pigem rõõmu ja ilu pärast.

 Lõuna- Eestis Põlva lähedal elab mees, kes maalib ilu pärast. Õigemini küll ilo pärast. Ilo on midagi rohkemat kui lihtsalt ilu. Ilo on see, kui sinu sees on rõõm ja hing laulab. Vaat, seesama ilo ehk rõõm ongi nii oluline kvaliteet, mis on minu meelest kunstist kadunud ning sageli asendunud higi, vere ja pisaratega, halvimal juhul lihtsalt “müraga”. 





Adelbert Juks on sündinud 1926. aastal Põlvamaal Himmaste külas. Käinud oma jutu järgi II maailmasõjas, sõdinud Vene poolel ja saanud sõjast kaasa invaliidsusgrupi. Sõja järel on Juks elanud edasi põliskodus, pidanud mesilasi ja harinud aeda. Samas pisikeses talutares elab ta koos oma vanema venna ja keskmise venna pojaga seniajani. Naabrid peavad teda imelikuks.

Juksil on tõeline kunstniku hing. Ta pole kunagi tööl käinud, pean silmas ruineerivat riigitööd või tööd kapitalistlikus erafirmas. Juksi töö on maalimine ja pillimäng. Vanahärra maalib raugeid naisi, mängib kannelt ning on kaunistanud kõikvõimalikud pinnad ja esemed oma majapidamises maalingutega.  Juksi maalingute stiil on erakordselt sümpaatne segu rahvaornamentikast ja isiklikust loomingust. Laetaladel kepslevad rahvatantsijad, suuremad laepinnad on kaetud geomeetriliste op-kunsti meenutavate ornamentidega. Riidekapilt vaatavad vastu lilled, maastikud ja linnud, samamoodi ka maja ustelt ja ahjult. Aknapiitade siseküljed on dekoreeritud riisikate, puravike ja sirmikutega. Vaata ja imesta kui mahedad ja huvitavad värvikombinatsioonid! Ning, mis kõige olulisem, milline harmoonia ja rõõm! Juks on ehtne naivist (kui selline kunstistilistiline määratlus kaasaegsel infoajastul veel kehtib) ja puhas ilokunstnik. Juksi piltide maailmas pole ruumi kurjadele koletistele, kunstniku sisemistele hingepiinadele ega jõhkra maailma kriitikale. Adelbert Juksi piltidel on headus, leebus, ilu ja armastus, mida haistab juba mitme meetri peale. Juksi piltide maailm lõhnab üheaegselt sirelite, õunte, mee, pelargooniumite ja kampri järele ning tuletab meelde, et rahvakunst ei ole mitte ainult vöö- ja kindakiri.

Tema pilte vaadates võib kergendatult ohata, et lõpuks ometigi ei pea teostest otsima varjatud alltekste ega kahtlustama, et “kelm” kunstnik on sind alatult “tillist tõmmanud”. Aju puhkab ja süda rõõmustab. Lapsemeelsus ja niinimetatud institutsionaalne allumatus, reeglite eiramine, mida professionaal ei saa peaaegu kunagi ja diletant mitte iialgi endale lubada, on haritud inimese jaoks muutunud kättesaamatuks luksuseks.  Seetõttu ongi ta võimeline nautima naivisti, loe Adelbert Juksi loodud kunsti. Naivisti “naabrimees”, aga eelistab reeglina harrastaja e diletandi pilti, kus akadeemilises plaanis on kõik normikohane ja “nii nagu päris” kuid vajaka jääb hingest ja ilost.

Rahvakunstnike, ITE kunstnike (ITE on soome elustiili kunstnike üldnimetus, ITE =  ise tehtud maailm)  naivistide, mis tahes nimetuse me neile ilokunstnikele ka anname, pildid-maalid kõnelevad iseenda eest. Neile ei ole vaja tõlgendajat – kriitikut, teosed on mõistetavad ilma taustinformatsioonita. Hoolimata sellest, et nii öelda veidrikud maalivad enda lõbustamiseks ja lihtsalt niisama tegemise enda pärast, on nende looming kommunikeerumisaltim võrreldes kaasaegse institutsionaalse kunstiga. Tegelikult võõrandub kaasaegne kunstitoodang potentsiaalsest tarbijast üliheli kiirusel. Kunstiteadlane B. Bernstein kirjeldab (kogumikus “Kunstiteadus ja kunstikultuur”, 1990) kunstiteadvuse seisundit, mil kunstikontseptsioonide teoreetiline vorm on tugevam nende praktilistest  realiseeringutest. Kunstnik, kes on endale võtnud ülejõu käiva filosoofi rolli, ei suuda enam kunsti luua ja muutub pelgalt oma teoreetilise traktaadi illustraatoriks. Taoline olukord iseloomustab Bernsteini järgi kunstiajaloo murrangulisi ja kriisimomente.
Ilokunstnike kunst on, jumal tänatud, loojatele endiselt jõukohane ning nende sõnum kõigile arusaadav.

Sigrid Saarep


fotod: Vesa Girs



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint