Lapsepõlv ja noorus

Lapsepõlv ja õpingud

Valdur Ohakas sündis 26.detsembril 1925.a Tallinnas väikesepalgaliste teenistujate perekonnas (OHAKAS 1959). Tema isa oli metsaministeeriumi ametnik, hiljem metsapraaker, kes ostis metsa kokku ja müüs edasi ehitusfirmadele ja saekaatritele. Ohaka ema töötas ministeeriumi insenerina ja sai oma töö eest autasuks Valge Risti Ordeni. Valdur Ohakal oli ka vanem vend Heldur, kes aga aasta enne tema sündi suri (OHAKAS 2002). Nii jäi Valdur Ohakas oma vanematele ainukeseks lapseks.
Ainsaks allikaks Ohaka lapsepõlve kohta on tema abikaasa Eetla Ohaka mälestused. Tähtsat osa Valdur Ohaka varases lapsepõlves olevat mänginud vanavanemad. Lapsepõlve kauneimad aastad veetis Ohakas just oma vanaema ja vanaisa juures Aegviidus. Kahe-kolme aastaselt läks ta koos vanaemaga maale ja elas seal kuni kooliminekuni, käies linnas vanemate juures vaid jõulude ajal. Vanaema ja vanaisa olid huvitavad isiksused, keda hindasid ja austasid külainimesed. Vanaisale oli omane colasbregnonlik ellusuhtumine ja koos vanaemaga äratasid nad oma elukogemusest tuleneva tarkuse ning intelligentsiga paljudes imetlust[1]. Maal kogetud vabadus ja vahetu kontakti omamine loodusega lõppes kooli algusega ja linna minekuga. Kooliteed alustas Ohakas Tallinna 21. algkoolist, kust ta saadeti Ühendatud Usklikkude Haridusseltsi Eraprogümnaasiumisse. Religiooniga ei olnud ega tekkinud Ohakal siiski lähedasemat suhet – usklikkude eraprogümnaasiumisse koondati peamiselt käitumishäirete tõttu, mitte religioossete veendumuste alusel. Arvatavasti on just sellest koolist pärit Ohaka spordihuvi, sest seal õppinud lapsed olid energilised ja aktiivsed ning saavutasid erinevatel spordivõistlustel häid tulemusi (OHAKAS 2002). Huvi spordi vastu jäi Valdur Ohakal püsima, ta tuli ujumises Harjumaa meistriks ja tegeles sprintjooksuga. 
Valdur Ohakas on hiljem maininud, et nii kaua kui ta ennast mäletab, on ta alati tahtnud just kunstnikuks saada. Ohakal oli perekonnas ka eeskuju olemas - tema emapoolseks onuks oli graafik Raoul Kernumees (TOOM 1977). Lõpetanud peale usklikkude progümnaasiumi Õhtutehnikumi, astuski Ohakas kunstihuvist tingituna ja vanemate soovil, kes ei tahtnud poissi kohe kaugele lasta (OHAKAS 2002) 1942.a 16-aastasena Tallinna Riiklikku Kunsttööstuskooli, kus ta õppis vabakuulajana ühe aasta. Tallinnas said Ohaka õppejõududeks Johannes Greenberg, Roman Nyman, Erik Haamer. Greenbergi hindab Ohakas kui oma loomingulise kujunemise esmast mõjutajat ja suunajat[2]. Greenbergi on 1930. aastate kunstis peetud tähtsaks eelkõige kui inimese hingeelu eritlejat. Greenbergi maalimislaadi on kõrvutatud hilisimpressionistliku värvivõlu kultiveerijatega. Tema noorpõlve töödele on omane uusasjalik kalgivormilisus, mis 1930. aastate keskel asendus õhulise ja lahtise pintslilöögiga. Teise maailmasõja aegsetes maalides muutus koloriit võrreldes varasemate säravate toonidega pruunimaks ja hallikamaks, kuid säilitas siiski oma varjundirohkuse (KANGILASKI & HELME 1999:103). Greenbergi mõjusid Ohaka töödes võib märgata lahtise, vaba pintslilöögiga maalimistehnikas ja pruun-hallikasse kalduvates koloriidilahendustes.
1944.a mobiliseeriti Ohakas Saksa sõjaväkke ja saadeti väljaõppeks Tšehhimaale Deutsch-Brodi sanitaride kursustele. Kursustel tutvus Ohakas samuti sinna saadetud Ülo Soosteriga. Ja nõnda istus ta siis ühel ilusal õhtul sõja lõpupoole Saksa õppelaagris /---/, õllekann käes ja frentšinööbid lahti (täpselt nii nagu määrustik pärast rasket õppust lubas) ning hõikas üle pika laua: “Ich bin ein Künstler!” “Ää lõuga seal midagi,” vastas teine kaheksateistaastane teiselt poolt, “mina olen ka.” See teine oli Ülo Sooster. (HIRV 2001) Alguse sai Ohaka ja Soosteri eluaegne sõprusside. Nii Ohakas kui Sooster tulid Eestisse Kloogale, kust nad saadeti Jõhvi lähistele rindele (SOOSTER 2001: 114).

Pallas ja Tartu sõpruskonna kujunemine

Pärast sõda astus Ohakas “Pallasesse” ja pidas ennast täisverd pallaslaseks (OHAKAS 2002). Endine “Pallas” kandis 1944. aastast Riikliku Kunstiinstituudi nime. Nõukogude võim nõudis ka sisulisi muutusi - aasta aastalt muutus tugevamaks sotsrealismi peale surumine. Selline ahistav tasalülitus oli loomulikult vastuvõetamatu “Pallase” vabale õhkkonnale ja õppejõudude lääne-euroopalikule orientatsioonile. Pealesurutud sotsrealism, mida tahes tahtmata tuli õppida, erines teravalt õppejõudude poolt propageeritavast - nii eksisteerisid õppetöös paralleelselt kaks vastandlikku suundumust (OHAKAS 2002). Tartus töötasid sel ajal kunstikooli õppejõududena Johannes Võerahansu, Adamson-Eric, Elmar Kits. Kõik “Pallase” õppejõud (v.a. Elmar Kits) olid käinud Pariisis, tutvunud sealse kunstieluga, külastanud näitusi ja kunstikauplusi. Mitmed seal käinutest said isiklikult tuttvaks Léger’ ja Matisse’iga. Tagasi Eestisse tulles rääkisid õppejõud kõigest nähtust ja kogetust ka õpilastele. Pariisi õhkkond oli poistele selge ja Pariis oli ka suur unistus (OHAKAS 2002). Tolleaegsed “Pallase” õpilased on oma meenutustes rõhutanud suurt huvi prantsuse kunsti vastu. Õpiti ka prantsuse keelt ja püüti omavahel selles keeles rääkida. Prantsuskeelset kirjandust hangiti kõikjalt, muuhulgas ka kunstimuuseumi raamatukogust. Populaarsed ajakirjad õpilaste hulgas olid “L’art vivant” ja “L’art aujourd’hui” (Saarts). Loeti Max Jacobi käsitlust Picassost, Herbert Readi “Moodsa kunsti” sõjaeelset tõlget. Henn Roode tõlkis eesti keelde Raymond Escholier’ raamatu “La peinture française XXe siècle” (Soosteri kataloog). Kunstnikest meeldis õpilastele Pierre Bonnard’i ja Edouard Vuillard’i kunst, nende värvi tundlik meelelisus. Huvi pakkus Picasso vormikäsitlus (Saarts). Lembit Saarts on hiljem esile tõstnud ka õppejõud Kitse tööde imetlemist: Meile meeldis tema lahtine pintslilöök ja vastu valgust maalitud maastikud (Saarts).
Elmar Kitse ja Johannes Võerahansut peabki Ohakas oma suurimateks õpetajateks ja eeskujudeks[3]. Ohaka sõnul olid nii Kits kui Võerahansu head pedagoogid ja seda vastupidiselt üldisele skeemile, kus edukus loomingus ei käinud käsikäes kompententsiga õpilaste juhendamisel (Ohakas). Õppejõudude, eriti Kitse mõjud, olid õpilaste varastes töödes selgelt tunda[4]. Saarts, Sooster ja Ohakas kuulusid Kitse lemmikõpilaste hulka ja sageli võttis ta neid oma näitustele või vabaõhuetüüdide maalimisele kaasa. Kitse on nimetatud silmapaistvamaks “Pallase” maalikoolkonna esindajaks. Ta alustas impressionistlikult ja valgusküllase koloriidiga. 1940ndatel aastatel maalis palju maastikke, portreid, dünaamilisi lüürilise alatooniga figuraalkompositsioone ning suure vormiüldistusega linnapilte. Kitse loomelaad uuenes figuuri tugevas stiliseerimises ja irreaalse meeleolu süvenemises. Kits säilitas oma töödes isikupära ka ajal, kui nõukogude kunstipoliitika surus kunstnikele peale realistliku käsitlusviisi ja kindla temaatika (EKABL 1996: 185). Johannes Võerahansut, Ohaka teist õppejõudu, eeskuju ja loomingulist mõjutajat, on iseloomustatud kui Eesti üht silmapaistvamat maastiku- ja olustikumaalijat. Võerahansu 1930. aastate teise poole tööd on “Pallase” maalikoolile omaselt valgusküllase hõbedase koloriidiga, kuuludes eluolu ja loodust poetiseerinud kunstiloomingu tippteoste hulka. Eriti on teda paelunud Saaremaa omapärane elulaad ja maastik (EKABL 1996: 607).
1947.a leidsid aset ümberkorraldused kooli õppetöös ja sellega seoses määrati Kits monumentaalmaali kateedri juhatajaks. Ohakas tundis huvi aga eelkõige maastikumaali vastu ja jätkas seepärast oma õppetööd J.Võerahansu ateljees (TOOM 1977).
1940ndate teisel poolel Saartsi, Soosteri ja Ohakaga “Pallases” (arvatavasti on õigem 40ndatel lõpetanuid nimetada pallaslasteks, sest koolile omane õhkkond säilis) ühel kursusel õppinud noorte kunstnike seas olid veel Helga Imelik (Jõerüüt), Harri Pudersell, Silvia Jõgever, Lüüdia Mark (Vallimäe-Mark), Tiina Sepp, Heljulaine Orlov (Zauram), Veelaine Ternel (Päi), Valdur Silm (Tugi), Eva Ole, Hannes Varjun, Ella Sikka, Hannes Pilter, Valve Sassijan (Pilter), Adu Säärits, Otto Paap, kes kõik ei lõpetanud instituuti. Vanematel kursustel õppisid Kaja Kärner, Valve Moss (Janov), noorematel Ester Potisepp (Roode), Henn Roode ja Heldur Viires (Soosteri kataloog). Pärast koolitööd käisid nii õpilased kui õpetajad koolimaja vastas asuvas kohvik-sööklas “Horn” istumas. Au sees oli kohvikukultuur ja populaarseteks külastuskohtadeks olid ka Tartu kohvikud “Ateena” ja “Werner” (Soosteri kataloog).
Ohaka õpinguaastatesse langeb ka kohtumine oma tulevase abikaasa Eetlaga.  Eetlast sai hiljem Ohakale kõige lähedamal seisev inimene, kelle roll tema pideva kaaslase ja toetajana on märkimisväärne.  Eetla aktiivsuse ja organiseerimissoone teeneks võib pidada ka Ohaka maalide hilisemat fenomenaalset müügiedu. Mina olin Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, tema õppis gümnaasiumis. Tema püüdis ka kunstikooli sisse pääseda, käis ettevalmistuskursustel. Eetla hüüdnimi oli siis Jänku. 40ndate lõpus kuulus ta meie kampa, kus olid ka Sooster ja Saarts. Leppisime veel omavahel kokku, et meie Jänkut ei puutu. Tantsisime küll, aga mitte alati ei märganud koju saata (OHAKAS 1994). Kohtumine Valdur Ohakaga on Eetlal selgelt meeles: Mina olin Tartu 2. keskkooli tüdruk ja Tartu kunstikooli poisid tulid meie jõulupeole. Valdur võttis mind tantsima. /---/ Hiljem ma küsisin, et miks Te just mind võtsite, ja tema vastas, et ta pole elu sees nii tobedat nägu näinud. See oli 26. detsembril, tema sünnipäeval. Abikaasa Eetla tähtsust rõhutab Ohakas hiljem antud intervjuus: Minu elu kõige suurem õnnestumine on oma naisega abiellumine. (OHAKAS 1994)
Ohaka ja tema kaaslaste õpinguaegsele Tartule oli omane ühtsus, mis väljendus nii ühistes ettevõtmistes, “Pallase” vaimu säilimises, sõprussuhetes nii õpilaste kui ka õpilaste ja õppejõudude vahel. Lõppenud oli II maailmasõda ja Tartu elu iseloomustasid püüdlused stabiilsuse, endise taastamise poole. Tartu tolleaegse ühtsuse rõhutamine jääb kõlama ka Eetla Ohaka meenutustes: Tartu on väike linn ja see Tartu, mis oli siis, kui meie olime noored, oli ühtne, õpilassõbralik, meeletult ja väga. Kuidagi niisuguse helgema pilguga. Me kõik olime neist raskustest niivõrd tüdinenud. Ei olnud südant oma käega veel midagi juurde hävitada. See kandus edasi ka inimesteni, kunstini, kirjanduseni, kõigeni (OHAKAS 2002). Õpilaskonda ühendavaks jooneks oli nii ülalpool kirjeldatud ühine huvi prantsuse kunsti kui ka eesti kunsti vastu. Varasemate eesti kunstnike töödega tutvuti nii Tartu Kunstimuuseumi maalikogus, Endel Kõksi ema juures kui ka Karl Pärsimäe sugulaste Kookide juures Tallinnas. Omavahel arutati ka E. Kitse ja J. Võerahansu personaalnäituste üle (Soosteri kataloog).
Tolleaegset õpilas(sõprus)ringkonda võiks iseloomustada märksõnaga KUNST. Kõigest kunstiga seonduvast võeti osa äärmise aktiivsusega: visandati spontaanseid joonistusi nii tänavanurkadel kui kohvikutes, diskuteeriti probleemide üle, külastati kõikvõimalikke näitusi, hoiti silmad lahti kõige enda ümber toimuva suhtes. Tundub, et teisiti polekski saanud - õhkkond oli selline. Suur osa õhkkonna loomisel oli muidugi õppejõududel, kes oma spontaansete töömeetodite ja suure produktiivsusega jätsid jälje ka õpilaste töövõtetesse ja suhtumistesse. Valdur Ohakas on hiljem kirjeldanud üht väljasõitu Võrumaale: Läksime kohe Tamula äärde maalima, sest ega siis maalimata ei saand jääda. Sellest ongi see kirg maalida, sest Kits oli samasugune mees, kes võis päevas mitu pilti teha, ja eks ta sisendas oma õpilastesse seda sama. Sealt vist ongi minul selline kiire maalimislaad ja ikkagi nii, et ei ühtegi päeva ilma maalimiseta (OHAKAS 1977). Pidev “südamega asja juures olek” väljendub ka õpilaste skitseerimisharjumuses. Paljudel oli pidevalt kaasas väike taskuplokk ja pliiats. Harjumuseks sai interjööri erinevate kompositsioonialgete paberile haaramine ja ette juhtuvate huvitavate tüüpide visandamine (Viires Soosteri kataloog). Kõigest ümbritsevast “toitumist” on esile toonud ka üks õpilaskonda kuulunutest, Lembit Saarts: Me püüdsime igalt poolt õppida, jälgisime värve, näiteks majaseinu, millised on värvivahekorrad. Õhtuti “võimlesime”, s.t. joonistasime midagi või kopeerisime, et harjutada puhast joont. Joonistati igal pool, tihti ka kohvikus või restoranis. (Saarts Soosteri kataloog) Õpilaselu aktiviseerisid ja värskendasid ka vestlused, diskussioonid, vaidlused[5]. Koos olles kunsti- ja kirjandusprobleemide arutamine oli tolleaegsele Tartule omane. Ka Endel Kõks on hiljem meenutanud, et räägiti kunstiprobleemidest, vastupidiselt tallinlastele, kel ei olnud mingeid probleeme (OHAKAS 2002). Aktiivselt külastati ka ateljeesid, jälgiti üksteise töömeetodeid ja loomelaadi (Saarts). Väga olid moes avalikud arutelud, nii instituudis endas kui ka Tartu kunstinäitustel, kus publiku juuresolekul toimusid üldised sõnavõtud (Viires).
Tartu sõpruskonna käsitlemisel ei saa mööda minna Ülo Soosterist. Ülo Sooster oli õpilaste seas andekamaid ja aktiivsemaid tegelasi, kes juba õpingute ajal muutus  teatud mõttes rühma “liidriks” ja võtmekujuks. Soosteri pidev õppimishimu, soov ennast arendada ja vaimustumine uutest kunstisuundadest, ideedest kandus edasi ka teistele. Tundub, et sõpruskonnas Soosterile kõige lähemalseisvad olid Ohakas, Saarts, Viires ja Roode,  kes moodustasid ka omamoodi õpilaste ringi tuumiku. Tartu Kunstiinstituudis oli Ülo Sooster koos oma sõprade Valdur Ohaka, Lembit Saartsi, Heldur Viirese ja Henn Roodega kõige andekam ja võimekam grupp[6] (Jõgever). Peale koolipinnalise suhtluse ühendasid sõpruskonda ka ühised elutingimused ja -olud[7] - õpingute alguses jagasid tuba Lepiku ühiselamus, mis mõeldud väljastpoolt Tartut tulevatele üliõpilastele, Sooster, Ohakas, Viires ja August Teearu. Õpingute ajal moodustunud sõprusring oli aluseks hiljem, peale vangilaagritest tagasi pöördumist, 1958.-1959.a alguse saanud Tartu kunstnike rühmale.  

Nõukogude tsensuur ja vangilaager Kasahstanis

“Pallase” õhkkond muutus aina pingelisemaks. Sotsrealismi eirajate aadressil paiskusid esile süüdistused, õppejõudude ja õpilaste seas sai valdavaks viha nõukogude võimu vastu, mis hiljem asendus hirmu ja ebakindlusega. Õpetajad olid samad. Kool oleks võinud edasi kesta, mingit välist põhjust selle sulgemiseks ju polnud (TOOMPERE 1989: 25). Ametliku elu kõrval käis kunstiinstituudis edasi tegelik elu - üliõpilased ja õppejõud suhtlesid omavahel väljaspool õppeaega, püüdsid ennast kunstiajaloos täiendada väljaspool instituudi programmi, hoidsid kontakti instituudiga mitteseotud kunstnikega, külastasid Eestist põgenenud kunstnike sugulasi. Koolisisene elu ei erinenud alguses millegi poolest “Pallase” elust 20.-30. aastail ja ka sõjapäevil. Õppejõududena tegutsesid edasi “Pallase” kunstikoolkonna loojad Anton Starkopf (1948.aastani oli kooli direktoriks) ja Ado Vabbe (Moskva-Tallinn). Lisaks kuulusid õppejõudude hulka jätkuvalt Elmar Kits, ka Aleksander Vardi ja Alfred Kongo.
Kuigi  “Pallase” “vabad” ideed jäid varjatult püsima, algas siiski ringkonna nii füüsiline kui ka vaimne lagunemine - avalikult tuli viljeleda sotsrealismi. Vabameelesete noorte “pallaslaste” jaoks oli sotsrealism täielikult võõras, vastuvõetamatu. Sissetungija vastu, kelle ahistav iseloom ähvardas purustada kõik parimates loomeaastates kunstnike unistused, kasvasid mässumeelsuse ja vastuhaku meeleolud, vähemalt esialgu. Nõukogude võimu algaastail oli surve siinsetele väljakujunenud kunstiringkondadele, traditsioonidele suhteliselt nõrk ja ebamäärane olnud. Nüüd sai ametnikele selgeks, et Tartu tugevat kunstiringkonda pole kerge murda - midagi tuli võimude poolt kiiresti ette võtta. Ametlik survemehhanism seostus Moskvast ja Tallinnast tulnud kohustuslike juhtnööridega, ning püüdis iga hinna eest hävitada arusaama kunsti spetsiifikast ja sellel põhinevast kunstiõpetusest, ning allutada mõlemad rangetele kaanonitele, kus igasugune iseseisev mõtlemine ja varasema traditsiooniga kokkupuutumine tunnistati mitte ainult ülearuseks, vaid ka kahjulikuks (Moskva-Tallinn). Tallinna poolt algaski Tartu kunstiellu sekkumine, alguses küllaltki vaikne surutis, mis aja jooksul tugevnes[8]. Esimese kolme aasta (1944-1947) suhteliselt ebamäärased ettekirjutised kasvasid (nõukogulikult kasvatava temaatika nõudmine) 1948. aastast alates küllalt konkreetseteks meetmeteks (Moskva-Tallinn). Etteheidete tulv tabas mitmeid Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppejõude, kriitiliselt jälgiti lõpetajate diplomitööde teemade valikut (Soosteri kataloog). Sama kehtis ka Valdur Ohaka kohta. Veel 1946.a oli noor III kursuse tudeng esinenud  impressionistlikes laadis maalidega oma esimestel näitustel (Tartu kunstnike kevadnäitus (tööga Kevadmaastik), Tallinna Kunstihoone vabariiklik Suvenäitus  (tööga Maastik) ja Tartu Sügisnäitus (tööga Otepää motiiv)). Seda suuremaks ootamatuseks oli õppenõukogu otsus mitte lubada teda diplomitöö kaitsmisele (TOOM 1977). Sellistest meetmetest tulenevalt täitis Tartu Kunstiinstituudi üliõpilasi üha enam põlgus uue režiimi vastu, mis otsustas kunsti üle paragrahvi järgi. Üksmeelselt halvustati kunstnikke, kes allutasid end poliitiliste ideede teenimisele (Soosteri kataloog). Tülid ja vastuolud teistega tulid enamasti kunsti pinnal. Meile polnud tähtis, kas süüa sai, hakkas vastu kunsti valesti mõistmine, peredvižnikute eeskujuks seadmine (Saarts).
Hakati kohut mõistma “formalistlike” õppejõudude üle. Toimus protsess, kus õppejõud olid sunnitud oma “süüd” avalikult kahetsema. Käivitus plaani teine faas – üliõpilaste nõukogudevastase tegevuse paljastamise (Soosteri kataloog). Valdur Ohakas visati koolist välja, põhjuseks sotsrealismi eiramine. Terve nende punt oli ju maailma kunstile orienteeritud, kõik nad ihalesid ja igatsesid näha ehtsat Picassot, Modiglianit ja Matisse’i. Unistuseks oli kord elus Pariisis ära käia. Sotsrealism oli asi, mida tuli tahes tahtmata viljelda ja oma töid ka selles laadis teha. Siiski isegi nende südames, kes selle uue ajaga kaasa läksid, oli kunst ikkagi  asi, mida sai vaid suure tähega nimetada. /…/  (OHAKAS 2002)
Kirjeldatud suhtumise ja loomelaadi pooldajad tembeldati aga nõukogude võimu vastasteks, nad tuli “vagaseks teha” ja “ohutusse” kaugusesse saata. Nad olid risuks teistel jalus, nad olid tugevamad kui teised ja nende ettevalmistus oli parem. Ma mõtlen Henn Roodet – ta maalis väga hästi, ka temal oli nendega kogu aeg tegemist[9]. Nii oli ka Saartsi ja Viiresega. Viires, intellektuaalselt kõige tugevam, võeti kinni ja istus eeluurimises julgeolekus—siis  kui meie kõik olime veel vabad. Võite arvata, kuidas me kuni Helduri vabastamiseni iga automürinat kartsime: äkki tulevad ja võtavad meid ka kinni (OHAKAS 2002). Eetla Ohaka kartusi kinnitab ka hilisem juurdlustoimik, millest on näha, et vähemalt 1948. aasta algusest peale jälgiti nii Soosterit kui Lembit Saartsi, Henn Roodet, Ester Potiseppa, Valdur Ohakat ja Heldur Viirest (Soosteri kataloog).
Peagi jõudis järg ka Ohaka ülekuulamiseni. Seal tuli kunstnikul kogeda lõppematut ja väsitavat küsimustetulva, alandust, mõnitavat suhtumist, põhjendamatuid süüdistusi. Kui sa oled ülekuulamisel läbinisti vaevatud ja ära piinatud, siis võidki küsimusele: Kust kaudu te Pariisi jõuda tahtsite? Kas läbi Hiina? täis trotsi vastata: Just, läbi Hiina jah (OHAKAS 1994), on Valdur Ohakas hiljem meenutanud. Valdur oli ülekuulamisel väga väsinud ja siis sellel kõige nelja jalaga põranda külge naelutatud taburetil istudes, kui uurija küsis, miks te töötasite ja olite vastu riiklikule kunstisuunale, siis ta hommikupoole ööd lihtsalt röökis: “Arvestage, et valitsused tulevad ja lähevad, aga kunst jääb!” Ta enam ei suutnud lihtsalt. Aga see jäigi protokolli viimaseks lauseks, ta viidi alla ja lasti vabaks (OHAKAS 2002).
Ent vabakslaskmine oli vaid eelmäng …
Mitmetes hilisemates nõukogudeaegsetes Ohaka elulookirjeldustes on järgnev ajavahemik (1949.-1956.a) “delikaatselt” kõrvale jäetud või ära märgitud kui periood, mil kunstnik “elas ja töötas Kasahstanis”. Konteksti ja sündmuste käiku tundmata, võib mahavaikivatest allikatest saadud mulje põhjal järeldada, et Ohakat valdas äkitselt keset õpinguid armastatud “Pallases” soov Venemaale minna, nii et ta kõik sinnapaika jättis ja ära sõitis. Ridade vahel oli aga loomulikult kirjas hoopis midagi muud - tegelikkuses veetis Valdur Ohakas need seitse aastat vangilaagris Kesk-Kasahstanis Džezkazganis Baikonuri kosmonautide linnaku läheduses.
Meie noorte kunstnike punt võeti kinni süüdistatuna “kavatsetavas organiseeritud riigireetmises” (OHAKAS 1994). Üks absurdsetest süüdistustest oli näiteks väide, et nende “reeturlikul” grupil olevat olnud lennuk, millega kavatseti Pariisi põgeneda (Minu Sooster). Troika mõistis meid paragrahvide 58 1a ja 11 alusel tagaselja süüdi ja nii meid erinevatesse laagritesse üle Venemaa saadetigi. Need olid Viires, Saarts, Sooster, Rooded. Meil tegelikult vedas, sest oleks võinud vabalt väänata ka 25 aastat, anti aga 10 (OHAKAS 1994). Vene seadus tegi korrektuuri ja kõiki oma harrastusi tuli jätkata juba vasekaevanduses traataia taga. Seitse pikka aastat. See oli “patukahetsus” Saksa sõjaväes teenimise eest, kuigi sinna ju keegi just vabatahtlikult ei trüginud. (PIKKUS 1993).
Laagris ootas Ohakat raske töö kaevanduses ja virelemine kehvades oludes. Toiduks olnud kapsast, vett, soola ja kaerajahu sai vangilaagris väga vähe. Töö maht oli suur. Üks vang pidi päevas 21 vagonetti täitma. Pidi tükid raiuma, vagonetti viskama ja selle suurema tee peale välja lükkama, kus  juba auruvedur ootas ja laadungi kaevandusest välja viis. See töö oli tappev ja olud väga rasked. Alla šahti mindi tõstukiga. Kui oli talv, siis terastrossid ja –ketid olid jäätunud. Šahti mööda tilkus vesi alla ja kui oli külm, see jäätus. Ketid katkesid ja tõstuk kukkus sageli alla. Esimese kahe kuu jooksul hukkus umbes üks kolmandik sinnasaadetutest. (OHAKAS 2002). Valdur Ohakas ise on laagrielu kirjeldanud: See oli põrgu. Seitsmest aastast vasekaevanduses olin ma 3,5 maa all. Ometigi oli mul õnne. Näiteks mu kauaaegne paarimees jaapanlasest sõjavang hukkus varingu tagajärjel. (OHAKAS 1994). Kashstani laiadel väljadel avarustunnet hoomanud meheks (KURVITS 1994) võis Ohakat peale vanglaelamusi vaevalt nimetada. Kahtlemata lõhestasid vanglas veedetud aastad vaimselt, tekitades samas ka füüsilisi, rasketest oludest tingitud haigestumisi - Ohakal tekkis neerukahjustus, mis jäi teda saatma kogu eluks. See oli üks tohutu sulatusahi, mis kõrvetab inimeses ära kõik, mis temas on natuke nõrgem, hapram või tundlikum. Jääb alles see, mis on tugev. Valduril oli tugev kirg maalimise järgi – seda ei suutnud ükski asi surmata, ja loodusetaju – ta ei suutnud ilma looduseta elada (OHAKAS 2002).





[1] Vanaema ja vanaisa olid kaks kuldset inimest, omal moel väga kõrge sisemise kultuuriga. (OHAKAS 2002)
[2] Ma ei tea kas just otseselt greenberglikkust minus on, aga vähemasti kõik maali põhitõed on küll temalt pärit. (OHAKAS 1977)
[3] Kõik, mis mus head on, kui nii võiks ütelda, olen ma ikka neilt kahelt mehelt saanud. (OHAKAS 1977)
[4] Meid seal Soosteri ja Saartsiga kutsuti Väikesteks Kitsedeks, sest peaaegu äravahetamiseni olime sarnased (OHAKAS 1977).
[5] Me maalisime, lugesime, vaidlesime, joonistasime ja teemaks ikka üks ja ainus, ikka kunst kõigi oma võimalustega, kõigi ahvatlustega (Viires).
[6] Meid - Ohakat, Soosterit, mind - hüüdis Ilmar Linnat “geeniuste bukett”. Kui kooli hiljaks jäime, ütles ikka, et “geeniuste bukett” tuli.( Saarts)
[7] Kannatasime tihti puudust, jagasime omavahel, mis kellelgi oli. (Saarts)
[8] Probleemid algasid oktoobris (1946), kui ajakirjades “Zvezda”  ja “Leningrad” olid ilmunud Keskkomitee otsused parteilisuse tugevdamise kohta. 17.oktoobril tuli Tartusse Kunstnike Liidu juhatuse esimees P. Aavik, kaasas kaks abimeest - E. Hiir ja K. Ird .(Aja Pulss 89)
[9] Ükskõik, mida sa tegid, juba ainuüksi see oli paha, et sa olemas olid. (OHAKAS 2002)



galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint