Ohakas 1970ndatel: Kütiorg ja maastikumaal

Kolimine Kütiorgu

1960.aastad lõppevad Ohaka jaoks olulise muutusega 1969.a – koos abikaasa Eetlaga avastab ta  enda jaoks Lõuna-Eesti ürgse Kütioru[1]. Kütiorg oli Ohaka loomingu otseseks mõjutajaks kuni 90ndate alguseni. Siis alustati orgu suusabaasi rajamist ja Ohakad kolisid edasi Raplamaale Kõrvetagusele.
Kütiorgu jõudmist on Ohakas hiljem meenutanud: Kunagi pidi Eetla tegema Võru rahvateatri ühele näitemängule dekoratsioone. Sattusime kevad-talvel sealkandis  suusatama. Eks meil oli väike tagamõte ka – leida endale suvekodu. Kaardi pealt olime koha valmis vaadanud. Kukkusime ja libisesime Võrumaa lumisel kuppelmaastikul, teadmata, mis meid all ootab, nii me oma Kütiorgu sumasimegi ja leidsime, et see on õige koht. (OHAKAS 1994) Õnnelik sattumine Kütioru rehealusesse on selgelt meeles ka Eetla Ohakal: Sõitsime siis kohe sinna rehe alla ja võtsime seljakotist kohvipaki ja kohvipaja. Seal rehe all tegime kohvi. Pärast hakkasime otsima, et kelle oma see on ja kus ja mis. See oli suur kingitus, mille peale pärast kõiki neid näruseid, viletsaid aastaid taevataat meile andis. See oli paradiis. Ohakad ostsid koha ära ja nii sai Kütiorust nende suvine kodu 20 aastaks.
Ohakate Kütiorgu jõudes olid hoonetest järel vaid vanad varemed,  puudusid ka ühendusteed “tsivilisatsiooniga”. Uut teed hakkasid nad ehitama alles 1983.a Midagi ei olnud. Siia käidi läbi võsa. (LAURITS 2002) Aastate jooksul muutsid Ohakad oma Kütioru elamist kodusemaks ja mugavamaks[2]. Hiljem Ohaka müügitöödest saadud raha võimaldas Uue-Saaluselt kohale tuua Põdrakolli (Nikolai Põder) tare, ehitada sauna, kaminad ja  pliidi. Keskseks hooneks oru õuel sai Eetla Ohaka kavandite järgi loodud vana rehealusega ühenduses olev ateljee, Kalkuta stiilis vaielamu (JÕGEDA 1996). 1870.a aprillis pidasid Ohakad Kütiorus esimese soolaleivapeo. Pidu toimus …aprillil, kuupäeval, mil möödus sada aastat Lenini sünnist. Nõukogude üldsus tähistas seda päeva muidugi suure hiilguse ja austusavaldustega. Ohakate õuel sai aga peo keskpunktiks kuivkäimla, mida kummardati kui mausoleumi (LAURITS 2002). Seda Lenini “sünnipäevapidu” kui Nõukogude võimu pilavat akti meenutab veel praegugi kuivkäimla palgi sisse uuristatud aastaarv – 1870.
Soolaleivapidu lõi alguse Kütioru kui legendaarse kooskäimiskoha kujunemisele. Kütiorust sai omaette märk tollaste vaimuinimeste elus. Pärast soolaleivapidu see koht praktiliselt saigi legendiks. Ta muutus selliseks vastaliste pesapaigaks, kus räägiti igasuguseid jutte ilma kartmata. Selliseid jutte, mida Kuku klubis tol ajal rääkida ei saanud. Seetõttu püüdsid Eetla ja Valdur olla suhteliselt valivad, et kes siia pääsesid ja kes ei pääsenud. Küllap siin käis neid igasuguseid nuuskureid ja koputajaid ka, aga üldine õhkkond oli selline, et siin rehe all igaüks rääkis, mis sülg suhu tõi. Mingisugust hirmu ei olnud. (LAURITS 2002). Kütiorg kujunes spontaanselt kultuurimaailma tegelaste suviseks kohtumispaigaks, Eetla ja Valdur Ohaka ümber kogunes omalaadne sõpruskond. Kütioru külaliste kirevat seltskonda on oma romaanis Endspiel. Laskumine orgu[3] kirjeldanud Madis Kõiv ja Vaino Vahing: Suviti (eriti juulis) vooris siit läbi külalisi, sadade kaupa asjalisi ja uudishimulikke, toojaid ja saajaid, vaatajaid ja kuulajaid, maalijaid ja graafikuid, skulptoreid, kirjanikke, pajatseid, perversseid  ekshibioniste, nende naisi ja nartsislikke lapsi, nende armukesi, juhuslikke avantüriste, ooperi- ja protestilauljaid, absurdiste, nudiste (progressiivseid loomulikult), noormehi, kes millekski pidid saama, kas paremaks või halvemaks, suurteks kunstnikeks või väikesteks päevavarasteks, vanakesi, kes niisugusteks või hullemateks pidid jäämagi. Kõik tulid ja kedagi ei valitud (KÕIV & VAHING 1988: 90)
Kütiorus käijaid oli palju, tõelisi “oru patrioote”, tihedaid külalisi aga vähem. Viimaste hulgas figureerivad sellised nimed nagu Madis Kõiv, Vaino Vahing, Juhan Viiding, Andres Ehin, Leonhard Lapin, Sirje Runge, Toomas ja Peeter Kaasik, Peeter Mudist, Toomas Vint, Matti Milius,  Boriss Kabur, Astrid Reinla, Randviir.  Koos Ohakaga olid Kütiorus suured kalal käijad kolm näitlejat: Jaanus Orgulas, Guido Kangur ja Lauri Nebel. Sagedaste külaliste hulka kuulus ka dissidentlik kirikuõpetaja Jüri Pärg (LAURITS 2002). Ignoreerides võimude ettekirjutust mitte külla kutsuda välismaalasi, käidi Kütiorgu siiski nii Soomest kui Inglismaalt. Sagedaseks külaliseks oli ka Moskvas käimise aegadest Ohakate heaks tuttavaks saanud Erik Bulatov. Sel ajal ei tohtinud ju Kütiorgu välismaalasi tuua, neid toodi siis auto tagaistmel ja vajutati pea alla… Jälgiti päris palju. Metsavahile anti mitu aastat ülesandeks kirjutada üles masinate numbreid, et teada saada, kes seal käivad. (OHAKAS 2002)
Kuku- klubi filiaali rolli (JÕGEDA 1996) täitis Kütiorg soojadel suvekuudel, kui orgu saabus kõige enam külalisi. Palverännakud, mis algasid juunis, kestavad raugemata hooga läbi juuli, augustini välja, üle maarjapäeva. Siis korraga lõpp, õhku lööb sügisest selgust, ainult mõni üksik tulija veel, mõni kaaslane sellest või tollest ajast, “Pallasest”, kellega heietatakse öö läbi igivanu mälestusi…(KÕIV & VAHING 1988: 91).

Looming

Kütiorg muutis täielikult Ohakate elurütmi - pikk suvi veedeti orus, talv Tallinnas Meriväljal. Aja jooksul said Kütioru nõlvad ja ürgne loodus Valdur Ohakale aina lähedasemaks. Kütioru ja selle lähikonna ümbrus on looduslikult mitmekesine – vahelduvad oru järsud nõlvad, ürgmets, ojad ja metsajärved. Müstiline maastik ja võimsus võimaldasid tal luua maksimaalse kontakti ümbritsevaga, imeda loodusjõudu endasse terveks aastaks. Tundub, et Kütiorgu saabudes jõudis Ohakas enda jaoks ideaalsesse keskkonda. Siin leidis tema loominguline potentsiaal tõelise väljundi maastikumaalides.
Aina enam lähtus Ohakas otsesest elamusest, kujutatava natuurilähedus muutus tema piltidel teisejärguliseks kvaliteediks. Ohakas hullus loodusest,  ta läks maalikastiga maastikku, töötas seal pikalt ja kiiresti. Ta vinnab ennast üles oruservale või teisele poole alla järve äärde, teeb õhtuks pildi valmis, teeb järgmisel päeval kaks pilti, kolmandal kolm, läheb maalimisest segaseks, võõpab kuus kuni kümme pilti päevas…Pildid kogunevad paksu lademena ateljee nurka ja suruvad ülejäänud koli kõrvale (KÕIV & VAHING: 92).
Loodus ei kajastunud tema maalidel otseses motiivis, vaid kandus lõuendile Ohaka subjektiivse emotsioonina. Umbes nii, et ma hüppan nagu panterkass kogu selle lõuendi peale ja teen ta siis nii nagu mul süda sees lustib, või kuidas see meeleolu mul momendil on või midagi niisugust…Ühe hooga. Ja kui siis õnnestub, õnnestub, ei õnnestu, läheb aia taha (OHAKAS 1977). Spontaanne ja emotsionaalne oli ka Ohaka maalimistehnika ja värvikäsitlus: Maalimise maneer, mida ta eriti suurte lõuendite puhul kasutas, oli see, et ta pani mõnuga värvi peale. Ja need pruunid, see savi, see muld, need looduses eksisteerivad toonid on siin Küitorus kõik olemas. Sinisega sõidab ta siis teravust sinna sisse. (LAURITS 2002) Kütioru looduskeskkond pakkus eri aegadel eri varjundeid, Ohakas elas selle sees ja nägi looduse vaheldumist. Kõige enam elamusi ja inspiratsiooni  pakkus talle sügisene maastik. Ise on ta oma sügiselähedust kirjeldanud:  Aga minule meeldib Kütiorus ikkagi sügis. Mina olen sügise loom. Kui ma lähen, siis ma löön oma maalikasti kohe välja ja püüan maalida. Aga siis loodus läheb hiirekõrvu ja niisugune värske roheline noot tuleb loodusesse sisse - aga see ei ole millegipärast minu jaoks. Minul alles siis hakkab maalimine istuma ja pildid tulevad välja kuskil augustis, siis ma leian, et loodus on küps, minu jaoks on varjudel juba niisugust küpsust sees, varjudel ja valgustel. Lehestik on saanud oma varjundi ja seal on juba midagi minu jaoks (OHAKAS 1977).
Põhilise töö tegi Ohakas ära väljas, looduses olles . Peale päevast õues maalimist, vaatas ta oma tööd tavaliselt veel ateljees üle, viimistles ja korrigeeris iludusvigu , olles rahunenud otsesest elamusest. Talvel, Meriväljal olles, tuli paratamatult maalida rohkem siseruumides – nii valmisid ateljees suviste etüüdide põhjal loodud maastikumaalid. Ateljees maalimine ei olnud aga Ohakale üldiselt omane. Etüüdide ja mälu põhjal maastike kombineerimist rakendas ta hiljem, oma tükitööna valminud, sageli ühenäolistes müügimaastikes.  Tundub, et spontaansusest lähtuvat töömeetodit väärtustas Ohakas kõige enam,  pidades selle tulemusena valminud töid oma “tõeliseks” loominguks.
Minnes lähemalt Ohaka 1970. aastate loomingutendentside juurde,  võiks sel etapil valminud tööd liigitada kolme suuremasse gruppi: loodusmaagilised maastikumaalid, sürrealistliku käsitlusega fantaasiatööd ja müügimaastikud. Selgete piiride tõmbamine on loomulikult pigem siinkirjutaja lähenemisnurk kui teravalt väljajoonistuvate erinevate loomeperioodide objektiivne käsitlus. Maastik tungib ka sürreaalsetesse fantaasiatöödesse ja vastupidi, müügimaastikud peegeldavad omakorda Ohaka Kütioru loodusjoobumust jne.
Eesti kunstis tuntakse Ohakat eelkõige kui maastikumaalijat. Tema maastikud on oma värvi-ja vormikäsitluselt täielikult iseseisvat käekirja kandvad ega võimalda paralleelide tõmbamist teiste eesti maastikumaalijatega. Maastiku jõuline tung Ohaka loomingu peateljeks algab seoses Kütiorgu kolimisega, mis tõi endaga kaasa täieliku keskkonnamuutuse, lülitumise loodusesse. Juba 1970.a maalib kunstnik oru naabruses asuva Koloreino järve ääres. Selle tulemusena valminud tööd on nimetatud uue lehekülje avajaks Ohaka loomingus. (TOOM 1977). Koloreino järv näitab ilmekalt Ohakale juba varem omast vormide üldistatust. Pildi kompositsiooni enam domineerivama osa moodustab võimsalt perspektiivi rõhutav ürgmets, mida horisontaalsete mahtudena täiendavad järvepind ja taevas. Koloriidilt on töö küllalt natuurilähedane - vaheldub puude pruunikas-roheline, kohati beež, taeva ja järve hallikas-valge tooniga. Koloreino järv jääb aga Ohakale üldiselt omaste maastikumaalide kõrval erandlikuks. Oma järgnevates töödes eemaldub Valdur Ohakas  juba tunduvalt natuurist, aina enam muutuvad valdavaks pruun toon ja selle varjundid. 1970. aastate alguses valminud tööd Mütoloogiline maastik (1971), Pilv põllu kohal (1971), Kütioru kuu (1971), Haanja (1972) ja Öö (1972) väärivad ühist käsitlemist oma sarnase koloriidilahenduse ja kujutatavate loodusmotiivide üldistatud vormide poolest. Nimetatud töödes, mida nende tumeduse tõttu on nimetatud ka mustadeks maastikeks (TOOM 1977), vahelduvad pruunid ja mustjad värvid kontrastsust loova valgega. Huvitav on jälgida, kuidas loodusvormide üldistamine tekitab pildipinnale fantaasiamaastiku, luues salapärase, müstilise võimsuse, kuid sageli sünge tühjuse meeleolu. Kui enne lõid Ohaka töödes kontraste eri tumedusastmega suured pinnad, siis nüüd kerkivad nii mõneski töös esile ka eraldiseisvad detailid (tumedad puuvõrad, hele kuu, üksik post), mis loovad dekoratiivsust nii kompositsiooni seisukohalt kui faktuurilt. Kõikide nimetatud tegurite koosmõjul tekkinud pildiruumid kannavad endas tihti ebamaisuse või fantastilisuse märki, olles mõneski lähedased Ohaka sürreaalsete meeleoludega töödele.
Nii nagu 1960. aastatel, jätkab Ohakas ka 70ndatel katsetamist erinevate kunstistiilide ja -tehnikatega. Julgemini kui enne tegeleb ta faktuuridega, vastandab erineva töötlusega pindu. Ohaka puhul, keda tuntakse sageli vaid maastikumaalijana, tundub aga esmapilgul üllatav tema pöördumine sürrealismi poole.  See suundumus ei olnud juhuslik, sest kunstnikul oli püsiv ja pidev huvi sürrealismi ja sürrealistide vastu. Peeter Lauritsa sõnade kohaselt kogus Ohakas monograafiaid sürrealismi kunstnikest (LAURITS 2002). Põhilise osa tema kogust moodustasid raamatuid Max Ernstist, René Magritte’ist ja  Salvador Dalíst. Neid uuris ta ise ja näitas teistele, ka oma noortele õpilastele. Valduril ja Magritte’il nagu poleks midagi ühist, aga Magritte’i ta mulle näitas. (LAURITS 2002). Kuigi Ohakas imetles maailma suuri meistreid, oli tema otseseks mõjutajaks ja eeskujuks sürrealismi puhul ikkagi Ülo Sooster. Valdur rääkis Soosterist tihti ja palju ja austas seda, mida Sooster tegi. Sooster oli tema jaoks tähtis semu. Ma näen varasemate Valduri tööde seas palju Soosteri mõjusid – 60ndatel ja 70ndate alguses. Niisugused maastiku kohal hõljuvad kalad või kivid. Maalitud nii, et kõik on pealtnäha korras, aga teatud mahunihe ja varjudest ilmajätmine – plaks! kivid hõljuvad õhus.  Ebamaisuse kaudu oli tal Soosteriga side päris lõpuni. Isegi mitmetes müügitöödes olen ma näinud niisugust kummalist ja ootamatut sürrealistlikku võõritust, mis esimesel hetkel ei pruugi üldse silma hakata. (LAURITS 2002) Ohaka sürrealismi meeleoludega tööde hulgas eristuvad kaks põhiliini, millest esimesse kuuluvaid maale iseloomustab selge toetumine Soosterile ja mängimine faktuuri ning kollaažiga. Töödes Katkine käsikivi (1970), Lilled meres (1972), Natüürmort maastiku taustal (1972) ja Liivane rand (1972) on pildipind kohati väga pastoosne, ruumilisuse loomiseks on kasutatud reljeefset pahtlit, kollaažina eristuvad kangatükid. 70. aastate algul oli mul nii-öelda pastoosne periood, maalisin reljeefpastaga. (SOOSAAR 1983) Hiljem, olude sunnil (pasta kadus müügilt),  kasutas Ohakas krobelisuse saavutamiseks emailiga segatud puutolmu. Maalisin nii mitmeid rannapilte - tolmuga "modelleeritud” krobelist liivaranna ja kivide faktuuri oli hea vastandada sileda, pinnaliselt maalitud merega…(SOOSAAR 1983) Mere motiiv kordub mitmetes Ohaka töödes[4]. Rand on imeliste kujundite ja meeleolude maa (SOOSAAR 1983), põhjendab Ohakas oma motiivivalikut. Eelnevalt välja toodud sürreaalsetele töödele on omane ka dekoratiivsuse püüdlus, mida annavad edasi värvikontrastid ja “ebamaiselt”[5] vahelduvad erineva tumedusega horisontaalsed pinnad.
Sürreaalsete maalide teise grupi moodustavad Ohaka tehiskeskkonnale viitavad mehhaanika motiividega ja kireva värvilahendusega tööd. Neis teostes on tunda, kuidas Ohakas on püüdnud tagasi hoida endale üldiselt omast tormilist ja spontaanset maalimislaadi – värvivalik on kirgas, kuid valitud, pildipind peenelt ja täpselt töödeldud. Ohakas loob sürreaalseid ruume paigutades piltidele tehaslikud masinelemendid (Montaaž, 1974), õhus rippuva seina (Noor naine, 1972), külma rütmiga kulgevad vagunid (Öine, 1973). Huvitavad elemendid, mis kerkivad esile mitmes töös, on kujuteldavasse ruumi avanevad aknad (Noor naine). Avade motiiv kordub ka maalil Antiik (1974), mille üldine teostus on aga ohakalikult pastoosne, mäslev  ja jõuline.
1970. aastatel alustas Ohakas ka tööde maalimist, mis olid mõeldud eelkõige müümiseks – ehitused Kütioru ja Merivälja majade juures nõudsid suuremaid summasid, kunstnike liidust saadud tellimustest elatuseks ei piisanud. Müügiartikliteks said enamasti maastikud, mida Ohakas produtseeris aastate jooksul suurel hulgal. Hinnangu andmine Valdur Ohaka müügimaastikele on problemaatiline. Kas need müügitööd paigutada kunstniku “tõelise” loominguga ühele tasandile või nimetada neid lihtsalt kommertsiks? Siinkohal lahknevad ka Eetla Ohaka ja Valdur Ohaka hilisema õpilase fotograaf Peeter Lauritsa arvamused. Eetla Ohakas on piiri tõmbamisel kardinaalne: Siin tuleb rangelt eraldada Valduri loomingut ja Valduri loomingut, mida ta tegi kommertsiks, elamiseks. Tuli teha kommertspilte ja nendeks said pruunid pildid, mis said Kütiorus välja mõeldud (OHAKAS 2002). Seevastu ei näe suurt lõhet Ohaka müügitööde ja loomingu vahel Peeter Laurits: Need tööd, mida ta müüs, olid ka Kütioru vaated, aga pisemad, kiiremini ja lohakamalt visatud. Kompatüüpe, mis olid end tõestanud, viskas ta kümneid koopiad. Samas proovis ta hoogu sattunult oma ideid ka müügitööde peal. Skisofreenilist vahet ma siin küll ei näe (LAURITS 2002). Müügitööde taset võib niisiis pidada küllalt hüplevaks. Leidus maale, millesse Ohakas pani iseennast ja mis seepärast mõjusid värsketena. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et paljud tööd valmisid tükitööna (eriti hilisemal perioodil) ja nii võis sarnaseid Kütioru vaateid leida paljudest kodudest[6]. Ta ei viitsinud aga enam raha pärast töid teha ja ei viitsinud sellepärast õues kõndida. Siis tegigi nii, et põõsas ühele poole,  põõsas teisele poole ja vesi keskele (OHAKAS 2002). 
Tööde müüki korraldas kunstniku abikaasa Eetla Ohakas. Spetsiaalseid salonge ja galeriisid oli vähe ja ostjad leiti peamiselt tutvussidemete kaudu. Sageli sõitis Eetla maalidega ise linna, vahel aga kutsus kliendid Kütiorgu. Tänu Eetla aktiivsusele ja organiseerimisvõimele, aga ka madalatele hindadele oli tööde müük vägagi edukas.





[1]  Kütiorg asub Võrumaal umbes 20km kaugusel Võru linnast kagus.
[2] Aga tööd tegime mehemoodi: aidale ja heinaküünile panime katused peale. Ateljee ehitasin 90% ulatuses üksipäini. (OHAKAS 1994)
[3] Madis Kõivu ja Vaino Vahingu Endspiel.Laskumine orgu kirjeldab ilukirjanduslikult 70ndate legendaarse Salongi lagunemist, aga ka Kütiorgu ja seal elavat Orukunstnikku, kelle prototüübiks Valdur Ohakas. Vahingu- Kõivu romaan on seismekümnendate psühhedeelia, monument ajastule, mille kese oli Kütiorg. (JÕGEDA 1996)
Valdur Ohakas on olnud prototüübiks ka Endel Tennovi raamatule Rändlinnud lähevad teele.
[4] Meri on Valduri puhul tugev sürriallikas. (Laurits)
[5] Mere ja ranna motiividega maalides ei kasuta Ohakas nn klassikalist maastiku kujutamise perspektiivi , kus esiplaani soojad toonid kasvavad  tagaplaanil külmemaks, tumedad värvid heledamaks. Tema maalidel vahelduvad dekoratiivselt tumedad ja heledad lõigud, luues sürreaalse ruumi.
[6] Ta maalis pilte, mis mõjusid nagu veekarahvinid miraaži nägevatele kõrberänduritele, ja televiisorivaatamisest närbunud inimesed panid nad kannudena seintele rippuma (KÕIV & VAHING 1988: 94).



galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint