Maailma lõpus on kohvik

Anu Allas
Kunst.ee 2/2004

Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa ühisprojekt “Mullatoidu restoran”. Muusika: Andres Lõo. Video: Riho Unt, Urmas Jõemees, Andres Rõhu.
Galeriis “Vaal” 26.02. – 16.03.2004.
Niisiis – ökoloogiline kriis. Vaatamata olukorra kohutavusele või õieti tänu kogu kohutavuse hõlmamatusele on selles fraasis midagi ülevat. Mitte ainult traagilist ülevust, hääbumise ilu. Kui ka kõik muu on suhteline ja killustatud, kui kõik ühisnimetajad näivad järjest formaalsemad ning tuhmuvad üha teravamate eristajate kõrval, siis looduskatastroofi lävel oleme me ometi kord jälle kõik koos – võrdsed ja võimetud, vennad ja õed. Selline universaalsus äratab aukartust ja usku. Niisiis ikkagi, jumal tänatud, leidub veel midagi, mille puhul võib lubada enesele absoluutset tõsidust, peaaegu pühalikkust. Midagi, mille puhul nalja üldiselt ei tehta.
Tundub, et üks asi on tegelik ökoloogiline kriis, fakt oma konkreetsete põhjuste ja konkreetsete tagajärgedega, ning teine asi “ökoloogiline kriis”, mis elab küll esimese najal, kuid mahutab tegelikust märksa rohkem. See teine oleks nagu kujunenud omamoodi anumaks, kuhu kanaliseerida või millega varjata tervet hulka muid paigast-ära-olekuid. Võib-olla just tänu looduskeskkonna hävimise ülimale konkreetsusele ja loogikale on selle piirsituatsiooni teadvustamine vaatamata kõigele kuidagi turvaline. Sest, olgem ausad, rääkida kõva häälega moraalist, eetikast, surnud jumalast, kivi mäkke veeretamisest tundub antud globaalses ja lokaalses olukorras kuidagi kohatu. Ökoloogiline kriis allub aga igati ratsionaalsetele käsitlustele ja võimaldab ratsionaalseid lahendusi. Kui me teeme või ei tee seda ja teist, näiteks elame loodustsäästvalt ega hävita enam vihmametsi, siis peaks ju põhimõtteliselt olema võimalik kõige hullemat ära hoida? Mitte et enamik meist (jah, siiski saab veel öelda magusvalusas süütundes – “meie”) peaks tarvilikuks kohe hommepäev võitlusse asuda. Puhtalt see võimalus, see loogika ning tunne, et olukord on ikkagi kontrollitav, mõjub rahustavalt.
“Ökoloogiline kriis” loob ebamäärasele aimdusele, et midagi on “liigestest lahti”, veidi selgema vormi, hirm hävimise ees hoiab midagi koos, lükkab muid kahtlusi eemale. Kui imelik ärevus tekitab mõnikord vajaduse tõusta tribüünile ja karjuda kogu maailmale ... Siis võib karjuda näiteks: “Me oleme looduskatastroofi lävel!” Toob ehk natuke leevendust, lisab võitlusvaimugi ning annab igal juhul parema ja kindlama tunde kui näiteks see, mis tuleb seistes oma kapsamaa kõrval ja sosistades: “Maailm on absurdne ...”
Tõdemus, et ilmselt on inimliik ennast ise peatsele väljasuremisele määranud, võib olla sama hästi põhjenduseks ja õigustuseks nii ökofasismile kui lillelapslusele, nii röövkapitalismile kui pohhuismile ja millele kõigele veel. Asi pole esialgu isegi selles, mida siis nüüd peale hakata, vaid kõigepealt – millisena või kuidas seda ökoloogilist piirsituatsiooni teadvustada. Kuidas sõnastada niiöelda laiendatud formuleering. Ehk antud juhul – kuidas seda kujutada?
Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa “Mullatoidu restoran” koosneb lavastatud fotodest, videoanimatsioonidest (Riho Unt, Urmas Jõemees, Andres Rõhu) ning muusikast (Andres Lõo). Piltidel on möödunud suvel Lõuna-Eesti metsades jäädvustatud postapokalüptilised stseenid, kus loodus on üles tõusnud ning saatnud inimesed mullatoidule. See omamoodi äraspidine Eedeni aed on kaunis ja kummaline paik, kus kohtab nii mitmeid õhtumaise kultuuri suurkujusid nagu Kristus, Püha Sebastian, Romeo koos Juliaga kui ka kohalikke tegijaid: investeerimispankureid, sõdureid, üht metsavarast. Nad kõik on surnud ning lebavad taevalikus rahus ürgse looduse rüpes: kes vajunud liivakoopasse, kes uhutud ojasse, kes põimunud mõne mahakukkunud puu võrasse ... Püha Õhtusöömaaeg on lõppenud ning jüngrid langenud oimetult lauale ja laua alla, tühjade Coca-Cola pudelite ja krõpsupakkide vahele. “Oicumenic Airlines”-i viimset lendu tunnistab veel vaid graatsiliselt kiriku sibulakupli teraviku otsa kukkunud stjuuardess. Rahu on saabunud maa peale.
Siin oleks justkui mingi lõhe. Need pildid on ilusad, liiga ilusad, viimseni rafineeritud, müstilised, hea küll – dekadentlikud, kui soovite. Igal juhul mõjuvad nad pigem uinuti kui äratajana. Kuid see, millele nad osutavad, see on ju midagi hoopis muud, kas pole? Midagi suurt ja kohutavat. See nõuaks ju hoopis ... Peaks tõusma tribüünile ja midagi karjuma. Aga mida? Kuidas oleks võimalik kujutada “tegelikku” ökoloogilist katastroofi, teha seda “autentselt”, “adekvaatselt”? Absurdne.
Niisiis ei jäägi muud üle, kui loobuda hõlmavusest, tegelikkusest ja tribüünist ning süveneda detaili: kuivanud puulehte märjal käsivarrel, peenesse vereniresse suunurgas, pruunikaks tõmbuva naha varjunditesse. Muuta see katastroof absurdselt ilusaks, sest lõpuks teeb see täpselt sama välja, kui kujutada seda võimalikult hirmsana. Ning kui minna tuleb nagunii, miks siis mitte ilmutada veidi fantaasiat, veidi suurt joont ja enesest üleolekut?
“Mullatoidu restorani” puhul on mõnevõrra juttu tehtud teatrist, fotost ja fotolavastusest, näituski on alapealkirjastatud kui “külmutatud ja viilutatud teater”. Lavastuslikkus iseenesest õigupoolest ei tekitagi erilist probleemi, on see ju täiesti avalik, demonstratiivne. Ei mingit varjatud manipulatsiooni, ei mingit kahtlust (veri, jah, seda küll) – see kõik on ainult mäng. Kui aga teatriga veel mingit sidet otsida, siis mõnevõrra meenutab selline “nature-glam”, viimse finessini esteetiline pildikeel veelkord, et … maailm on absurdne. Ehk täpsemini absurdidraama tekstikasutuse strateegiat. Pilt ei ole kuigipalju usaldusväärsem kommunikatsioonivahend kui sõna ning kui vähimgi autentsus, eriti antud juhul, on nagunii võimatu, siis täie teadlikkusega tekitatud võõritatus, grotesk, kliseelisus on peaaegu ainus võimalus mitte naeruväärseks muutuda. Lõpuks on neil fotodel ju kõik see, mida tegelik looduskatastroof tõenäoliselt just nimelt ei ole. Need pildid ei ütle seda, mida nad ehk tahaksid, sest seda on üsnagi võimatu lõpuni öelda või näidata.
Kui tulla veelkord tagasi selle kauni sõna juurde, siis muidugi, oma morbiidsuse ja üleküpse esteetikaga on Lauritsa-Mäeotsa maailmalõpp “dekadentlik”. Aga siin on ometi üks põhimõtteline erinevus niiöelda algupärasest, eelmise sajandivahetuse dekadentsist. Viimane oli kõigele vaatamata lahutamatult seotud progressi retoorikaga, sel oli tasakaalustav vastaspool, mida praegusel ükskõik mis vormis avalduval nn. dekadentsil enam ei ole. Suhteliselt raske oleks siinkohal ette kujutada ökoloogilise apokalüpsise “progressiivset” esitusviisi ilma, et see muutuks agit-propiks, psühhoterroriks või “Elu Sõna” brosüüride laadis heiastuseks.
Ökoloogilise kriisi teema, isegi kui seda rõhutatakse, pole kindlasti ainuvõimalik, mida neist piltidest lugeda. Nad võivad ju tähendada muudki ja sisaldavad mitmeid kõrvalliine. Üht meeldivaid õudusvärinaid tekitavat nekrofiilset muinasjuttu. Lugu igavesest tähtede poole pürgimisest ja selle kurvast lõpust (mainitud õnnetu stjuuardess ja pilt näoli maha langenud jalaväepataljonist ümbritsemas tsisterni kirjaga “NASA”). Piiblipila. Tunnismärki mõnest märksa väiksemas mõõdus surmaorgiast, mingist hämarast ja võikast rituaalist, mis leiab aset kuskil eemal – ettevaatust!, seal ühes konkreetses Võrumaa metsas. Maailma lõpp on suur, kujuteldamatu, võimatu, täiesti absurdne. Sellest rääkimiseks peab valima midagi konkreetset. Tegelikkus jääb nagunii kuhugi väljapoole ja see, mis tuleb, on igal juhul midagi muud. Godot’d pole lõpuks ka keegi näinud.
Teater, foto ja apokalüpsis toovad meelde veel ühe paralleeli. Aastal 1984, niisiis 21 aastat pärast Hitchcocki, tõi Mark Soosaar teatris “Endla” lavale loo nimega “Linnud”. Elava esituse kõrval näidati kaadreid Soosaare filmist “Viimne rahu”, pilte pärast tuumakatastroofist häiritud lindude rünnakut vaikseks jäänud suurlinnast – metroojaamast, väljakutest, kõrghoonetest ja laipadest tänavatel. Sisuliselt fotosid, sest ei mäleta küll, et miski oleks seal liikunud. Kui nüüd isiklikuks minna, oli tegu ühe minu lapsepõlve õuduselamusega. Muidugi, laval toimuva kõrval tundusid need kaadrid kindlasti lihtsalt ehtsamad, rohkem “päris”. Aga seal oli siiski veel midagi. Vaevalt oleks ükski kuitahes osav filmiefekt – hullunud linnud nokkimas kellegi silmamune – suutnud selle “külmutatud ja viilutatud” õudusega võistelda. Sest kõige muu kõrval oli ka aeg, aja mõõde neis still-kaadrites kadunud. Ning see tähendas juba kindlat lõppu.
Nii tundub ka “Mullatoidu restorani” puhul nimelt fotomeediumi kasutamisel olevat rohkem tähendust kui pelgalt praktiline – et milleks näiteks filmida, kui peategelased nagunii enam ei liiguta. Film tekitab vähemalt illusiooni, et keegi on ikka veel kohal, film algab kuskilt ja lõppeb kuskil, midagi on enne ja midagi on pärast. Foto puhul näib teatav apokalüptilisus olemuslikuna. Iga vajutus “päästikule” lõpetab ühe tegelikkuse. Ei või teada, kas pärast seda aeg ikka läks edasi või oligi see vajutus viimane.
Ka kõike eelnevat arvesse võttes mõjub miski neil piltidel ikkagi kummaliselt, võõrastavalt. Eriti siis, kui meenutada “Linde”. Ökokatastroofi põhjus peaks ju olema peamiselt tehnoloogiline üleareng ning see omakorda on eelkõige seotud linnadega. Keskmine ettekujutus globaalsest katastroofist ja sellele järgnenud vaikusest seostub ikka kõigepealt surnud linna, seiskunud masinate ja muu sellisega. “Mullatoidu restorani” piltidel on aga inimesed metsas, pole mingeid tehnoloogilise tsivilisatsiooni märke. Kuidas nad sinna sattusid? Hea küll, metsavaras muidugi, investeerimispankureid ei või iial teada, aga ka kõik ülejäänud ... Seejuures ei tundu, et nad oleks eriti kaua agoonias vaevelnud ja et mets oleks vahepeal juba linnad “üle võtnud”. Need inimesed on nagu välgust tabatud. Mis neid ometi sinna metsa ajas või meelitas? Justkui oleks neil seal siiski mingi asi ajada, justkui poleks nad ikkagi päris võõrad. Lõpuks põimuvad käed-jalad päris kenasti puuoksaga ühte, sammal kasvab juustest läbi, vesi uhub kehad kividega kokku ja polegi enam suurt vahet ...
Anu Allas



Galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint