Paljulubav 2007-s aasta

Marek Strandberg



Järgnev lugu pole mitte kindlasti teoks saav ennustus vaid võimalus, mille teokssaamine on ennekõike inimeste tahteis kinni.

On aasta 2007. Ebelhart Kikkur on juba teist aastat üleriigilise poliitilise rahvaliikumise Pro Natura liige. Täna tuli tema e-postkasti teade selle kohta, et Riigikogu kandidaate üles seadev arvutiprogramm on Ebelhardi valinud üheks rahvaliikumise Pro Natura 101-st kandidaadist riigikokku. Pro Natura on päris suur organisatsioon. Neil on kokku 230 000 liiget. Veidral moel ka need, kes siiani ignorantselt on suhtunud mistahes erakonnapoliitika edendamisse on Pro Naturaga liitunud. Pro Natura on organisatsioon, millega liitujad respekteerivad ühte olulist põhimõtet: inimene on vaid üks liik paljude hulgast ja johtuval peab ta ka oma käitumist nii majandades kui kultuuri edendades piirama ja korrigeerima. Tegemist on samas nii uute piiridega kui ka uute võimalustega. Pro Natura otsedemokraatiat propageeriv ja sellest lähtuv organisatsioon. 2006 aastaks oli juba enamustel Eesti kodanikest ID kaardid ning võrgus elektroonilise identiteedi kasutamine polnud enam mingi veidrus. Tallinnas vahetunud linnavalitsus oli teinud ka põhjaliku ümberseadmise linnatranspordi korralduses ning selle käigus ilmnes, et pikka aega raskelt edenenud elektrooniliste sõidupiletite häda polnud mitte tehnoloogias vaid inimestes, kes ei tahtnud sularahakäibest kuidagi loobuda. Sellest ka siis masinapurustamine: mittetöötavad kaardikontrollimise terminaalid ja muu selline.

Elektroonilise identiteedi laiem kasutuselevõtt võimaldas reaalselt ellu kutsuda ja toimima panna ka otsedemokraatia. Meie riigikorralduseski on ju väike vastuolu: ühtpidi on võimu kandjana kirjeldatud rahvast kuid teisalt kirjeldatakse detailides institutsioone, kelle kätte rahvas oma võimutäiuse delegeerib. Selleks loodigi vabaühendus Pro Natura (PN), mille põhikirjas oli sätestatud, et PNi eesmärgiks on võimu rahva käes olemise idee täiuseni viia. Vähemalt sedavõrd kui olemasolev seadustik seda võimaldas. Asutamise hetkest aastaga oli liikmete arv kasvanud 80 000-ni ning enne valimiste väljakuulutamist juba ületas 200 000 piiri. See oli tõepoolest omapärane ilming mitte ainult Euroopa vaid terve maailma mastaabis. Esindusdemokraatia aparaati oli tekkinud otsedemokraatia võrgustik. Võrgustik, mis oli suurem kui esindusdemokraatia enese süsteem. PN eesmärgiks oligi seatud parlamendivalimistel enamus saadikukohti saada. Liikmed kohustusid ka põhikirja tõttu hääletama PN poolt seatud kandidaatide poolt. Võimalike sisemiste tülide vältimiseks oli ka kokku lepitud selline mehhanism, et parlamendikandidaadid valitakse liikmete hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Võrreldes USA kohtute vandemeestega on PN liikmetel aga alati õigus juhuslikult langevast liisust loobuda. Siis valitakse juhuslikult ka uus. Tõsi, juba oli PN-s algatatud ka arutelu selle üle, et võiksid hoopis toimuda üleüldised kandidaadivalimised ka PN sisemiselt. Parasjagu käiski organisatsioonisiseseks rahvahääletuseks vajaliku häältehulga kokkukogunemise ootamine. PN-i sisereegel on selline: kui keegi tahab midagi elektroonilisele rahvahääletusele panna peab ta kuu jooksul koguma vähemalt 15% liikmete poolehoiu sellele ettepanekule. Kui kuu saab enne täis kui vajalik häältehulk on selleks korraks mõttega ühel pool ja uuesti saab sama teemat arutlusele tõsta 3 kuu möödudes. Ajakirjanduses ilmusid PN asutamise ajal artiklid, kus selle loojaid süüdistati vandenõus. Need seisukohad olid koguni nii jõulised, et nii KAPO kui õiguskantslergi sekkusid asjasse. Tõsi, seda vaid analüüsi tasemel – mingit sisulist sekkumist ei toimunud kuna kõik oli seadusepärane. Ja nii sündiski loodusega arukat kooseksisteerimist toetav rahvaliikumine, mis oli omaks võtnud otsedemokraatliku otsustamise põhimõtted. Enamgi - PN oli taastanud ka Ateena demokraatias tuntud ostrakismi mehhanismi. Mitte küll nii valjult kui antiikajal, kus potikildudele enim kirjutatud nimega valitsejal tuli rahva tahtel linnast pagendusse minna. Elektroonilise ostrakismi kohaselt kaotab liikmete poolt mahahääletatu õiguse olla liikmete poolt valitud järgmise 2 aasta jooksul. See aga ei puuduta sugugi tollesama isiku poolt algatatud mõtteid ja ettepanekuid. 

PN oli muutunud igapäevaküsimusi ja erinevaid poliitilisi suundumusi oma siseringis agaralt arutlevaks kogumiks. Teatavas mõttes veidi anarhistlikukski – nimelt olid paljud PNi liikmed mõistnud iseorganiseerumise nähtuse olulisust ka ühiskonnaasjade ajamisel. Paljusid ajendas PN-ga liituma ka avalikuks toodud teadmine, et siiani oli enamus otsuseid Riigikogus vastu võetud 50-60 tuhande häälega: selle saate kui poolt hääletajate isikuile nende mandaadi häälekaalu juurde panete. Kas ehk see ei olegi riigi rahvast kaugenemise olulisimaks statistiliseks põhjuseks.

PNi kaasmõjud olid omapärased – päevalehtede tiraazhid olid kukkunud üle kolmandiku võrra kui PN oma tegevust alustas ning asus internetivõrku kasutades ka omi sisemisi diskussioone kõigi jaoks välja panema. Enamgi – 100 kroonise aastase (vabatahtliku) toetusmaksu eest suudeti tellida küllaltki olulisi uuringuid ja arengumudeleid nii hariduskorralduse, kultuuri kui ka näiteks innovatsiooni ja tehnoloogiaarengu jaoks. Needki olid kõigile avalikult kättesaadavad. 

Ebelhard mõtles, kas ta ikka jaksab järgmised neli aastat Riigikogus toimida. Talle enesele meeldinuks enam just see saadikukandidaatide nimekiri, mille toetuseks ta oma elektroonilise hääle oli valmis ka andma.

Portaali Täna Otsustan Mina (TOM) võiks ehk hea tahtmise korral lugedagi otsedemokraatia eelkäijaks. Väga suurte mööndustega kuna TOM loodi küüniliselt soovist panna see toimima sotsiaalse auruventiilina. Selline hoiak ka TOMi hukutas ning see on muutunud üheks silmakirjaliku e-riigi varemeist nagu „kosmoselendude juhtimiskeskus“ Stenbocki majas, mida mõne aasta jooksul kui ulmefilmi dekoratsiooni erinevatele välisdelegatsioonidele näidata õnnestus. Jutt arusaadavalt veidrana mõjuvast e-valitsusest, kus inimesed üksteise asemel ekraane vahtisid. Näib, et kõik see oli rahva e-valitsemisootused sedavõrd üles kütnud, et elektroonilist otsedemokraatiat kuulutav organisatsioon täitus rahavaga nagu hommikune autobuss. 

Pro Natura tähendas nii loodusliku kui loomuliku eest seismist. Loomulikuks loeti ka seda, et reegleid, mille alusel ja abil ühiskond toimiks peaks olema mõõdukalt vähe. Mitte paar või kümme nagu piiblis aga kindlasti mitte ka tuhandeid. Loodetakse siiralt, et asjaolu, et suur hulk inimesi ei jaksa parimalgi juhul pidevalt tegeleda üksikute ja liiga spetsiifiliste seadusaktide pideva täiendamisega – teate ju küll seda Riigikogus levinud seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse täiendamisi – võiks nende hulk kasvamast lakata ning nende sisu selgineda ja lihtsustuda. See võiks anda ka hea tõuke sootuks kadunud haldussuutlikkuse taasleidmisele. Selle asemel et pidevalt muuta reegleid, võiks üritada juba lepitud arukaid reegleid respekteerida ja nende alusel loovalt toimida. Nii oligi pessimistlikemate ja passiivsemate alla 30-ste põlvkonna jaoks positiivsena mõjunud just arusaamine, et just reeglite ja kokkulepete püsivus loob eeldused uuteks muutusteks, mitte stagnatsiooniks nagu vanemad poliitilised olendid seda pelgasid. Seni ühiskonnas passiivseks peetud võrguelanikudki olid õhinal liitumas ning ilmaasju arutamas.

Nii loodeti loomulikku ja looduslikku propageerivas rahvaliikumises 2007 aasta valimiste künnisel. Rahvaliikumise liikmeid registreeriv server kontrollis elektroonselt allkirjastatud dokumente ning neis toodu tegelikkusele vastavust ja väljastas keskmiselt minutis ühe teatise liikmeksarvamise kohta. Valimiste päevaks küünib PN liimete arv ilmselt juba 300 000 -ni.

Ootusärevad oldi nii Eestis, Euroopas kui tegelikult terves maailmas.

Selle loo veidi lühendatud versioon ona avaldatud ajalehes "Postimees" 24. mail 2004

Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(26.11.2016)


(26.11.2016)


(26.11.2016)


(05.11.2016)


(05.11.2016)


(27.10.2016)


(27.10.2016)


(27.10.2016)


(11.07.2016)


(30.06.2016)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint