Polzunovide ja Wattide vägikaikavedu


Pärast Teist maailmasõda kantisid võitjariigid Saksamaalt endale tehnoloogiasaavutusi ja sellealaste teadmisega inimesi. Algas kosmose vallutamine, kus nii USA kui Venemaa ihkasid olla esimesed. Küsimus oli päevades ja kuudes, kirjutab Marek Strandberg.
Ühes varasemates lugudest oli juttu rahumeelsest kaubandusest (peaceful trade, vt Director, juuni 2003) – see oli sihipärane tegevus, millega salliti vanemate tehnoloogiate sattumist lääneriikidest idablokki. Eks ikka selleks, et kontrollida tehnoloogia arengut vaenulikus ilmaosas.

IDEOLOOGIAST TULENENUD ISEMÕTLEJAD. Nõukogude ideoloogiaaparaadi üheks rolliks oli ju ka tekitada mulje vene rahvuse kõikvõimsusest. Venekeskse ideoloogia kohaselt polnud raadio esmaleiutajaks kindlasti mitte Marconi, vaid Vene päritolu leidur Popov. Nii ei loonud ka esimest toimivat aurumasinat mitte James Watt, vaid vene isemõtleja Ivan Polzunov. Nõukogude Liidu (NL) hirmuvalitsusliku ideoloogia aluseks oli muuhulgas ka propaganda, mille kohaselt olid ainult venelased taibukad ja kõikide asjade esmaleiutajad.

Teise maailmasõja lõppedes kasutasid võitnud riigid ära enamiku Saksamaa teadus- ning tehnoloogiasaavutustest koos neid loonud inimestega. Hämmastaval moel kiirenes sõjasaagina vormistatud tehnoloogiasiirde tõttu tehnoloogiline areng mõlemal pool raudset eesriiet. Varade ja teadmiste nõudmises kaotajalt pole sõjapidamise ajaloos midagi uut. Lihtsalt II ilmasõja järel toimunud impulss ühtlustas arengut ning ühendas loodetavalt piisavalt pikaks ajaks kogu lääne tsivilisatsiooni tehnoloogiahuvi.
Sakslaste edusammud raketitehnoloogias viljastasid nii Vene kui Ameerika selle ala
entusiastide tegevust. Ameeriklaste saagiks sai raketigeenius Werner von Braun isiklikult ning sadakond tema lähimat kaastöölist. Seevastu venelased vedasid salatehastesse hulga poolikuid rakette ning tehaste juures olevatesse teadus- ning arendustegevuse laagritesse tuhandeid raketitööstusega seotud insenere, tehnikuid ja töölisi. Raskem lähtepositsioon pani venelased ka raskemasse konkurentsisituatsiooni, millest nad siiski vägagi omapärasel moel välja tulid. Raketitehnoloogia osas võib tõesti öelda, et Polzunovide töö oli omapärasemalt ja filigraansemalt sooritatud kui Wattide oma. Ja oma aega edestavalt.

RAKETIVÕIDUJOOKSUST. 1957. aastal suutsid venelased Maalähedasele orbiidile lennutada esimese tehiskaaslase. Ühtpidi kosmoseajastu algust kuulutaval sündmusel oli ka oluline külma sõdimist hingestav tähendus: sama raketitehnoloogia võimaldas lennutada kuhu iganes Maale nii aatomi- kui vesinikupomme.
Ajaloolased on hinnanud, et just Stalini ületsentraliseeritud asjaajamise ja hirmuvalitsuse lõpp tõstis inseneride loomevõimet. Kasulik näpunäide tänapäevalgi, et põhjendada ülejuhtimise ohtlikkust intellektuaalsemates organisatsioonides (mõistagi, kui neist üldse uudseid või rakendatavaid tulemusi soovitakse saada). Haavatud eneseuhkusega ning kindlasti ka veidi hirmunud lombitagused utsitasid von Brauni tagant ja nii saadi taas järje peale. Mahajäämus oli vaid kuudes, kuid avalikkust mõjutas muidugi enam selle olulisus. Ajavahet ei korvanud ka asjaolu, et ameeriklaste Explorer-1 nimeline Maa tehiskaaslane oli tegelikult ka esimene avakosmosesse lennutatud tõeline mõõtesond, samas kui venelaste Sputnik kujutas endast vaid pahaendeliselt piiksuvat raadiomajakat.
Siiski oli venelastel välja käia ka järjekordne trump, milleks oli Juri Gagarini 1961. aasta aprillikuine kosmoseskäik pärast hiirte, kuulsa koera ja pärdiku kosmoselendu. Selle allaneelamine polnud enam nii lihtne ning Ameerika president John Kennedy kuulutas, et veel enne kümnendi vahetust kõnnivad triipude-tähtede maa inimesed Kuul.
Juba 1960. aastate algul olid venelased alustanud väga suurtele rakettidele mõeldud kosmodroomi rajamist. USA luureorganid kinnitasid valitusele, et tegemist on venelaste Kuu-programmiga.

Von Braun oli uue ameeriklasena avatud, ta levitas laialt oma ideid ning kohanes sealse ühiskonnaga suhteliselt kiiresti ning sügavuti. Juba algselt põhines ameeriklaste kosmoseprogramm ennekõike erinevate firmade omavahelisel koostööl ning samaaegsel konkureerimisel.

Sootuks teine oli pilt NLis, kus raketitemaatika kindraliks ning kardinaliks oli Sergei Koroljov, von Brauni eakaaslane, kes esindas sootuks teistsugust inseneridele omast mõtteviisi – ülipraktilist ning riistvarakeskset mõtlemist. Koroljov ei sallinud erilist vastuvaidlemist ning võimuladviku soosikuna suutis ta tõhusalt lämmatada igasuguse insenerliku konkurentsi kosmosetehnoloogiavallas.
Olgu siinkohal öeldud, et selle nahka läks ka juba 1950. aastate lõpul käivitunud venelaste kosmoselennuki programm. Usun, et sellisel nn riistvaralisel mõtlemisel võib olla tehnoloogiaajaloos ning inimese kujunemisel inseneriks keskne roll. Ilmselt sama meetodiga leiutati nii kivikirves, ratas kui metallisulataminegi.
Koostöö ja sellest tekkiv sünergia leiutiste valmistamisel on alles XX sajandi keskpaiga sünnitis ning eks sellelgi ole oma head ja vead. Veaks on vast asjaolu, et tänases maailmas kasutusse tulevatel asjadel pole selget autorit ja seetõttu puuduvad ka inimesed, kes aina keerukamaks muutuvaid asju algusest lõpuni valmis suudaksid teha. Risk on siin see, et mistahes globaalsema katastroofi järel võib heaolukeskkonna taastamine vaevaliseks või koguni võimatuks osutuda.

Kuid edasi Koroljovist, kes alustas ka NLi Kuuprogrammi. Toona tavapärane vedelkütusel rakettmootor oli ja on tegelikult tänase päevani üpris lihtsa ülesehitusega: oksüdeerija ja vedelkütuse põletamisel tekkivate gaasidega käitatakse turbiini, mille võllidega on seotud oksüdeerija ja kütusepumbad, mis paiskavad need komponendid omakorda põlemiskambrisse, kust paiskub edasi reaktiivjuga, mis tõukab düüsi kaudu raketti soovitud suunas. Pumpasid käitav põlemissegu juhitakse mootorist välja düüside kõrvalt ning see on tegelikult paratamatu energiakadu. Kuuni küündiva raketi stardimassiks rehkendati Koroljovi büroos üle 2000 tonni ja oli selge, et tavapärased mootorid raiskavad liialt kütust ning neid ei õnnestuks tõenäoliselt kasutada.

Kunagi pöördus Henry Ford plekkseppade poole palvega, et nad looksid ühele autodest kumerad klaasid. Ford eelsitas plekkseppi klaasimeistreile, sest need teadsid, et materjali, millega nad tegelevad, saab painutada. Nii pöördus ka Koroljov parema rakettmootori saamiseks sootuks reaktiivmootorite ehitajate poole, kes ka teadsid, et lennukil kaasas olev kütus tuleb võimalikult maksimaalselt ära kasutada. Nii sündiski sootuks uuetüübiline vedelkütusel rakettmootor, kus pumpasid käivitanud reaktiivturbiini väljalase ei toimunud mitte vahetult õhku, vaid hoopis eriti tulekindlasse põlemiskambrisse, kuhu ka pumbad suunasid nii oksüdeerija kui kütuse.
Sellist lähenemist on raketiinsenerid alati riskantseks pidanud, kuid ohtu mitte aimates ning pragmaatilise riistvaralise mõtlemise ning ehitamise võtteid kasutades (mille peamiseks meetodiks on rohkelt katseid ja eksitusi) selline seade lõpuks siiski ehitati. Paraku takerdus venelaste Kuuprogramm, sest 1966. aastal suri Sergei Koroljov.
1960. aastate algul arvati, et Kuuprogramm võiks ehk sündida ka NL-Ameerika ühistööna. Seda arutasid koguni Hrustšov ja Kennedy omal ajal Viinis. Mõttele tõmbas aga kriipsu peale Kennedy atentaat. Nii keskendusidki venelased valdavalt Kuule lähetatavatele automaatjaamadele, mille kohalelennutamiseks olid raketid juba olemas. Suure, inimeste tarbeks mõeldud kuuraketi ehitamist jätkas aga Koroljovi asetäitja Mišin. 30 uue mootoriga varustatud rakett M1 startis esmakordselt 1969. aasta juulis. Start lõppes plahvatusega.
Mõni nädal hiljem startis Apollo 11 reis Kuule. Kolm päeva enne Apollo 11 reisi startis ka venelaste automaatjaam Luna 11, kuid see purunes kuule maandumisel. Apollo meeskonnad kogusid järgnevate reisidega Kuult sadu kilogramme kivimite näidiseid, samas kui venelased pidid leppima vaid mõne grammiga, mida tõid automaatjaamad. 1971. aastaks olid venelased katsetanud vaid nelja uue mootoriga kuuraketti, mille reisid olid kõik lõppenud plahvatustega.
Eduka riistvaralise mõtlemise eelduseks on aga katsetamiste-eksimiste piisavalt pikk ahel. 1974. aastal NLi Kuuprogramm lõpetati ning kõik sellega seotud tehnoloogia kästi ära hävitada – nii raketid kui mootorid. Reaktiivmootoreid loonud Anissimovi konstrueerimisbüroos töötanud Kuznetsov oli aga alahoidlik mees ja pani 60 NK-23 nime kandnud raketimootorit endale teadaolevasse lattu paremaid aegu ootama. Ja need ajad tulid. 1977. aastal suri 75 eluaastal paljusid oma unistusi ja mõtteid teostanud Werner von Braun ning on arvatud, et seetõttu peatus ka silmapaistvate mõtete voog USA raketitehnoloogiasse.
Pärast NLi lagunemist hakkasid tundlikuma ärivaistuga tehnoloogiakütid hiilima Vene sõjatööstuse ümber, et otsida huvipakkuvaid tehnoloogiaid, teadmisi ja inimesi. Samaga tegeles ka selleks ajaks juba vanaduspuhkusel olev omaaegne USA Kuuprogrammi juht (1963–69) George Mueller, kelle firma Aerojet tegeles samuti intensiivselt tehnoloogiajahiga Venemaal. 1995. aastaks oli Kuznetsovi käest ostetud esimesed NK-23 mootorid viidud USAsse katsetusteks. Tulemused olid rabavad – suure kütusesäästuga arendas mootor märkimisväärset jõudu ning oli töökorras ning taaskasutatav ka pärast mitmekordset sisse- ja väljalülitamist. Tavalise rakettmootori tööeaks on vaid loetud minutid – kuni kõik vajalik õnnestub orbiidile tõugata. NK-23 võis töötada aga tunde.
Loomulikult üritati sellist tehnolooglist saaki pahupidikonstrueerimisega (ingl k reverse engineering) oma toodanguks muuta. Siis selguski riistvaralise mõtlemise üks omapäradest – NK-23 mootori oluline osa, milleks oli kõrget rõhku ja temperatuuri taluv survekamber, osutus oma materjali poolest järeletehtamatuks.
Samas olid mootori omadused sedavõrd erakordsed, et Lockheed-Martin soovis seda tüüpi seadmeid kasutama hakata oma Atlas-rakettidel, millega saadetakse kosmosesse märkimisväärne osa tehiskaaslastest. Lockheed võttis kasutusele Energomaši NK-23st kaks korda võimsama ja kahedüüsilise mootori RD-180. Veel mõni aeg tagasi võis tähelepanelikum uudisevaatleja näha neid kirillitsatähti Atlase stardikaadreis raketidüüsidel.
RD-180 on sama tüüpi mootor, mida kavatseti kasutada ka venelaste kosmoselennukiprogrammis. Mäletate, oli selline lombitaguse kosmosesüstiku koopia Buran, mis lennu või paar tegi. Tänaseks on Lockheedi jaoks Venemaal toodetud sadu RD-180 mootoreid, mille pahupiditegemist raskendab asjaolu, et selle mootori puhul pumbatakse vedelat hapnikku düüsidesse ainult läbi pumpasid käivitava turbiini, mille tõttu kasutatavad metallisulamid peavad olema veelgi püsivamad. Nii on hea tehnoloogiline nipp vahel intellektuaalse omandi paremas kaitses kui juristide hulkades, kes on seatud patente kaitsma.
Igal juhul on tegemist õpetliku looga, mille puhul tavapärane pilt targast läänest ja rumalast idast veidi teistmoodi paistab. Raketitehnoloogia oli rahumeelse kaubanduse suunavast mõjust väljapoole jäänud valdkond ning tegeliku isemõtlemise tulemus on olnud märkimisväärne. See peab ju hea mõte olema, mis kolme aastakümne järel suudab jätkuvalt kasumlik ja kasutuses olla. Kui lõpuni aus olla, siis mitmeastmelise kosmoselende võimaldava raketi idee ja aluspõhimõtted pärinevad Vene kooliõpetajalt Konstantin Tsiolkovskilt ning need toimivad tänagi kõikjal, sõltumata riigikorrast ja nahavärvist.

Vaatamata asjaolule, et Werner von Braun oli oma tehnoloogiaarenduses Hitleri Saksamaal igati soositud, polnud ta siiski “tubli nats” ning tema aarialase karjääri varjutas arreteerimine Gestapo poolt. Vähemalt ajalooallikais on von Braun paistnud ennekõike asjatundja ja raketinduse entusiastina, mitte omaaegse Saksamaa veendunud patrioodina. See oli ilmselt ka eelduseks tema edule Ameerika Ühendriikides.
Vastupidiseks kujunes teiste Saksa leidurite, vendade Walter ja Reimar Hortenite II maailmasõja järgne saatus.
Nemad olid sellise lennukitüübi nagu vaidtiib fanaatilised arendajad. Vaidtiib ongi vaid tiib – lennumasin, mis on kui sabata lennuk, nagu üks uur tiib. Sellist tüüpi mustad Northrop B-2 pommilennukid olid kasutusel Lahesõjas, hiljem Bosnias ning nüüdki valvavad nad Iraagi kohal. See on lennukitüüp, mille salajased öised katsetused on andnud arvatavalt alust enamikule UFO-juttudest.

Kõik uus kipub tekkima mitmes kohas. Nii arendas Ameerika Ühendriikides vaidtiiva tüüpi lennukeid Jack Northrop. Tema esimene lennukõlblik masin sai valmis küll alles 1940. aastate alguseks.
Hortenid meisterdasid 1920. aastate lõpupoole vaid väikseid lennumudelid. Esimese vaidtiib purilennuki valmistasid nad 1930. aastate algul. Hortenite lennuk Ho-1 tegi oma esimese lennu 1933. aastal ja arendas kiirust kuni 230 km/h, lennates kuni 100 m kõrgusel. Purilennukite võistluse auhinnaks määrati neile selle eest koguni 600 riigimarga suurune preemia. Hortenid ehitasid veel purilennukeid ning esimene taga asetsevate propellermootoritega vaidtiib Ho-5 valmis 1941. aastaks. Esimene reaktiivmootoritega vaidtiib Ho-9 valmis 1945. aasta kevadeks. Vennad Hortenid ehitasid tõeliselt kaasaegseid lennukeid. Tegemist oli andeka komposiitmaterjalikasutusega – tugeva liimiga vineerist valmistatud korpus kinnitus alumiiniumtorudest raamile. Kuna radarid olid muutunud tavapäraseks õhuseirevahendiks, rakendasid Hortenid omaaegset stealth-tehnoloogiat: lennuki kere (õigem oleks vist öelda tiib) oli tegelikult kahekihiline ning selle vahele oli paigutatud söestatud puuvillakiudu, mis mingil määral radarilt tulevat raadioimpulssi neelas ning lennuki avastamise raskemaks tegi.
Tekib ju küsimus, miks küll selline tehnoloogiaime sõjapidamise tasakaalu kallutada ei suutnud? Ho-9 oli lennuk, mis vastas lennuväeülema Göringi püstitatud ülesandele 1000 x 1000 x 1000, mis tähendas, et lennuk peab suutma kiirusel 1000 km/h lennata 1000 km kaugusele vaenlase tagalasse ning toimetama sinna 1000 kg pomme. Ometi polnud Hortenid Göringi. Ka vendadel oli omavahel pidevat hõõrumist ja ideedest pakatav Reimer pidi sageli respekteerima lennuväeohvitserist ja piloodikogemusega Walteri piiravaid märkusi.
Pärast sõda keelati Saksamaal lennukite arendamine ning Reimar Horten emigreerus 1948. aastal Argentiinasse, samal ajal kui kõik vendade lennukitega seonduv veeti USAsse.
Olles kuulnud, et Ameerika Ühendriikides tegeleb Northropi firma samuti vaidtiibade ehitamise ja katsetamisega, üritas Reimar Horten sinnagi tööle saada. Edutult. Reimar Horteni saatus Argentiinas polnud sugugi nii külluslik loomingu ja edu mõttes, nagu seda nautis tema kaasmaalane Werner von Braun USAs. Ometi hakkasid Northropi kontserni loodud lennukid aina rohkem sarnanema vendade Hortenite tehtutega. Reimar Horten ehitas mõned vaidtiib lennumasinad ka Argentiinas, kuid tema probleem oli näiteks lennukite kokkupanekuks kasutatava liimi madal kvaliteet. Northropi lennufirma asutaja Jack Northrop suri 86 aastasena 1981. aastal. Selleks ajaks oli käivitunud juba B-2 pommilennukite programm. Esimest B-2 pommitajat näidati 500le valitud külalisele 1988. aasta novembris. Esimese lennu tegi see lennuk 1989. aasta juulis. Mõne aasta pärast hakkas Lahesõda, kus sellel sõjamasinal oli märkimisväärne roll.

Huvitav, kui palju ja kus võiks veel olla vanu ja veel mitte lõpuni mõeldud-tehtud asju ning masinaid? Tehnoloogilised kolikambrid ei ole kindlasti külluse sarveks, kuid üht-teist võiks sealt hoolika otsimise tulemusena ehk leida küll.


Ilmus ajakirjas Direktor
november 2003
Nimi:    
E-mail: 

Kommentaar:


(30.07.2017)


(30.07.2017)


(30.07.2017)


(15.07.2017)


(27.06.2017)


(15.06.2017)


(23.05.2017)


(07.05.2017)


(07.05.2017)


(07.05.2017)


1 / 2 / 3 / 4 / 5 / 6 / 7 / 8 / 9  Järgmised »»




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint