Tubakas - neetud kingitus

Peeter Laurits 
EE sept 1998




2. novembril 1492 randus Columbus koos oma kambajõmmidega Kuuba põhjarannikul. Metslastega “kinke” vahetades ei andnud need aga kirjude kaltsude ja peeglikildude vastu üldsegi mitte kulda, vürtse, vääriskive, vandlit ega mürri, vaid pakkusid hoopis põlevaid leherulle, mida nad ise omale otsapidi ninna toppisid, suitsu sisse hingates isevärki rituaale korraldasid ja “tsikar, tsikar” loitsisid. Chiapase piiskop De las Casas, Columbuse aruande kirjastaja, lisas kirjeldusele omalt poolt:
• Ma tunnen Hispaanlasi, kes seda pruuki jäljendavad ja kui ma neid metsiku kombe pärast noomin, ütlevad nad, et nende võimuses ei ole seda maha jätta. Ehki nad olid sellest veidrast tavast hämmingus, said nad ise seda proovides seesugust mõnu, et hakkasid metsikut eeskuju ahvima.
Milles see mõnu täpselt seisnes, meile ei öelda. Tubaka suitsetamine levis algul õukondades, siis lihtrahva hulgas armurohuna. Prantsuse saadik Portugalis, Jean Nicot, leevendas Catherine de Medici migreenihoogusid tubakatolmu nuusutada andes. 17.saj. taani arst Thomas Bartholin soovitas tubakaleotist ja tubakasuitsu klistiirina kõhukinnisuse vastu, 18.saj. tarvitas prantslane Buc’hoz tubakasuitsu tupesiseselt hüsteeria raviks. Meistrid leiutasid teravmeelseid instrumente suitsu kogumiseks ja eri kehaavadesse pumpamiseks. Oo meditsiin ... Põhiliselt tarvitati aga nuusk- ja piibutubakat siiski uimastina. 

Tänapäeval on suitsetamine muutunud ülemaailmseks pandeemiaks, mida turumajanduslikel kaalutlustel narkomaaniate kilda ei klassifitseerita. Ehkki tubaka kahjulikkus tervisele on hästi teada, ületab tubakatootmise kasv juba pikemat aega inimkonna kasvutempot. Indiaanlastelt saadud tubakas on osutunud hoopis kingitusena vormistatud tõhusalt toimivaks needuseks.

Terence McKenna (“Food of the Gods” 1992) juhib tähelepanu selle “kingituse” veel ühele markantsele aspektile. Tubakat on nimelt kahte liiki, Nicotiana rustica ja Nicotiana tabacum. Nicotiana rustica, Maiade püha shamanistlik taim on kangem, keemiliselt komplekssem ja nõrgalt hallutsinogeense väega. Sellest taimest ei tea me suurt midagi, sest meid on aastasadu teisega kostitatud.
Nicotiana tabacum sisaldab toimeaineid vähem, aga tekitab efektiivsemat sõltuvust. Indiaanlased ise seda ei suitsetanud, aga andsid lahkelt kutsumata külaliste käsutusse. Tänapäeva sigarettidest osatakse välja filtreerida peaaegu kõik peale tõbesid ja sõltuvust tekitavate aspektide. Oma toimelt on nicotiana tabacum tüüpiline uimasti. Ta ei tekita meeleselgust ega ava suitsetajale teistmoodi reaalsust, vaid käivitab lihtsa füsioloogilise pöörituse, mis alguses on üsna nauditav, aastatega kulub aga seegi elamus olematuks. Enamik staazhikatest suitsetajatest, kellega olen muljeid vahetanud, ei näe suitsetamises mitte mõnuainet, vaid painavat sundtegevust.

Valgete genotsiid asumaades vääris kindlasti sellist ränka ja halvalõhnalist karistust. Tundub tõenäoline, et pühamees, kes oli kutsutud ja seatud valge kultuuri hukkamistalitust läbi viima, viitsütikuga pommi kopsu panema, kinkis sissetungijaile meelega vale lille. Oleme ära tehtud, kaetatud, nõiutud, lummatud ja lämbume lõpuks oma konide kuhja alla. Veelgi õigem on arvata, et anti vabalt valida, aga sissetungija krabas ise valesti, õigemini, valisid turumajandus ja tarbimisloogika. Lugu on loll ja lihtne nagu muinasjutt kuradile sulatina silma kallamisest: “Ise tegi, Ise tegi!”

Kas taim oli vale meelega või kogemata, kasutusjuhendit ei taibanud igal juhul keegi küsida. Nüüd me ei teagi, kuidas teda manustada nii, et see tekitaks grupisisest eufooriat ja kokkukuuluvuse tunnet, midagi sellist, mis pidi aset leidma rahupiipu suitsetades. Midagi ju aset leidis, mingisugune rada teispoolsusesse sealtkaudu käis, muidu poleks põlisrahvad teda rituaalselt tarvitanud. 

Võibolla ei ole viga üksnes manustamises, vaid meis endis, äkki on “kultuurse inimese” meelelaadis lihtsalt üks vajalik kruvi puudu ja tal ei tulegi transsiminekust midagi välja ei psühhotroobita ega psühhotroobiga. Vaim ei avane ja siis ei jää üle muud kui kilekott peas liimi hingata ja kaifi püüda.
Laplased said sellest taimest paremini aru. Juba siis, kui Nicot võrgutas de Medicit, hakkasid nad tubakat hauda kaasa panema oma shamaanidele. Nemad valisid muuseas õige taime, nicotiana rustica, mis boreaalses kliimas kannab vilja mahorka nime all. Seega pidid algul Euroopas käibima mõlemad taimed paralleelselt. Nii laplased kui handid suitsetavad mahorkat tänapäevini, samas kui “kultuurrahvad” kimuvad nicotiana tabacumi teisendeid Virginia, Kentucki ja Orienttubakat küll Marlboro küll Bellamoori nime all.

Ühest etnograafilisest pildialbumist leidsin jälje valgete meeste kättemaksust punanahkadele tubaka kinkimise eest.18. sajandil hakkasid valged indiaanlaste jaoks tootma piip-tomahooke, väikesi sõjakirveid, mille vars oli õõnes ja mille silmas oli piibukaha. Kui mõtleme hetkeks rahupiibu rituaalse olemuse peale, siis näeme, et piip-tomahooki on sisse kodeeritud alatu õelus. Aga suitsetajatele see vastunõidus mingit leevendust ei toonud.

Suitsetamise erinevaid viise ja tavasid on sama palju, kui ettekäändeid suitsetamiseks. Mõned kleebivad oma kehale nikotiiniplaastreid, mis aitavat neil metsikust pruugist vabaneda. Asjata. Iidne taid on üle. Suitsetamist maha jätta pole nii kerge kui paistab. Igaüks, kes proovinud on, teab. Mingit abi võib olla ehk sõnumisest - loitsu abil see kingitus ju meile peale pandi - saatkem ta siis sinna tagasi, kust ta pärit on ja kuhu kuulub. Kui ei õnnestu, siis tuleb küsida Sellelt, kes ennast vahel ka Ekspressis reklaamib ja lubab vabastada meid nii kurjast silmast, saatusest kui suitsetamisest. Kas Tema teab, kes meile suitsetamisneeduse kord selga laulis?




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint